Sõnale nutt leiti 292 luuletust
Jorupill Jonn
Jorupill Jonn see mossitas
ja hakkas ära minema.
Siis ta aga avastas,
et õues läks nii pimedaks.
Pimedust ju kartis tema,
tahtis olla soojas toas.
Ei osanud ta miskit teha,
hakkas nutma – istus maas.
Lapsed kuulsid kõva nuttu,
kurvaks muutus nende meel.
Jorupilli hüüdsid ruttu:
„Mängida ju saame veel!“
Jorupill Jonnil tuju hea,
lastega sai ta mängida!
Tantsisid nad väga palju,
hüppasid ja tegid nalju.
Jorupillil uued sõbrad –
enam ta ei jonni.
Naerab palju – lausa särab,
lastele teeb kalli.
Inspireerituna Heljo Männi „Jorupill jonnist .....
Testament
Elus tundma sain õisi ja okkaid,
sestap tuhk heitke roosipuu alla.
Ümberringi las kastehein lokkab
ja tee olgu tuultele valla.
Minu pärast ei ole teil nutta!
Kevadvihm peseb pisarad palgeilt.
Elu kiirelt on edasi ruttav,
te püsige kindlana jalgeil!
Andestage, kui tegin teil valu,
kui ei mõistnud elu helgemat poolt!
Vahel nähvatud sõnadel alust
ei olnud, aga nüüd tunnen hoolt.
Hingesopis las sügaval settib
Rõõm puhas me kooskäidud teest!
Tean, oli meil ilusaid hetki,
ma tänan teid, kallid, selle eest!
Sügis Sinu hinges
Järsku ma ei tunnegi Sind ära
oled hoopis teine Sa.
Vahest sügisnuttu täis on Sinu süda
naer seal üleliigne näib.
Mis mõtted valdavad Sind täna?
Millist koormat kannab süda?
Vahest elu näpistand Su hinge
valu tuli korraga.
Sügis tuli
see on kindel
ellu salakavalalt.
Armastab ta Sinu hella hinge
üsna, üsna palavalt.
Rändaja
Rändaja
tühjas ja eluta kosmoses
ümber vaid tähtede vilked
surnuks külmunud liha
ja külmunud hing
skafandrile maalitud pilked
Möödujaid
pole- pole huvi miks
olen siin tühjusse paisatud
miks mina
just moondatud kivimiks
vaimu kandjana rändajaks raisatud
Ema nuttis
kõrva hingas- rända aasta või sajand
kodu leiad sa küllap mu laps
olin soovimatu
mu pere mind lihtsalt ei vajand
võttis pesast- skafandrisse surus- kosmosse lajatas paps
Nüüd rändangi
hulk igavaid tähti planeete
kuni ilmub üks sinakal kumal
näen ülalt
kuis mehed ja naised ja lapsed .....
Pruutkleit
Hommik sametklants ja säravkuldne
avab päevatrüginale linna.
Memm nii kookuspihtne, purumuldne
nõuks on võtnud kodust välja minna.
Mälestustekompsu sättis päeva,
ööstki poole. Nuttes kõhkles veidi.
Kauaks silmad ilmavalgust näevad...
Otsus lõplik, pakkis mõrsjakleidi.
Küll see palit ikka ramp on üll,
naaldub väravale- pole ammu käinud...
Hõikab:"Müia ruutleit, puhas pits ja tüll!
Vanaaigne, vähä päevinäinud!"
Astub härra kaabus, aadlitõugne,
peidab naerukurru silmanurka.
Nooruk žestis uljas, ropulõugne,
jõurab: "Mutt, tõid tä .....
Sügismuusika
Hiiliv sügisenukrus
mus tiksub kui metronoom,
ta kulunud pendel
vaikust laiali laotab.
Tuulelaul pilvekukrust
ergult lippab kui metsloom,
viimsed lehed kui ended
raagund okstesse laotab.
Külmast lõdisev tohu
tuulepesisse voolab,
vihur pillutab oksi,
luigehüüdeis on rutt.
Katab nõlvad ja lohud
harmjas tühjusestoola,
rähni asemel toksib
vihma lõputu nutt.
Meenutus
Sa olid parimatest parim,
mu eeskuju,
mu jumal,
mu sädelus,
mu kurbade mõtete peletaja,
mu mõtete valvur.
Nuttes olid toeks,
kurbuses ulatasid käe,
niidistiku kaudu,
said rõõmupisaradki üheks.
Nägin Sind ennast ja ennast Sinus.
Meie suhtlus oli tollal maagiline
nagu unistus
nagu vahukomm, mida pole kunagi suhu pistnud
nagu roosa kvarts,
mis on Su väikses taskus,
et meelde tuletada,
armastus eksisteerib,
armastus on olemas.
Kedagi ei häirinud,
kui armastust täis sõnumeid kirja panin terve loengu aja,
ju mul oli siis tegemist,
ju armastus vajas tege .....
Öine nuhtlus
Homme reede, ei jõua oodata
saab argipäevadele vett tõmmata
ent vedelen sängis, pole und
ja kohe möödub päeva viimne tund;
nihelen küljelt küljele
otsin poosi mugavusele
ootan tekis sooja
et saaks silma looja;
aga asi jama
mu põiel on unest kama
kõrvetab kõhtu ja nokut torkas
mil just mul hea hakkas...;
selle nimi on öine nuhtlus
puudub neerudega hea suhtlus
see kohati hullem, kui unetus
und oodates tekib alla punetus;
miks sellisel ajal, sellises kohas
mu ainevahetus vohas?
vahest oleme oma keha orjad
sängi kusedes tulevad luupainajad;
keegi mu eest .....
Ja juba ta tulebki
Nüüd igatsema ja kurvastama
hakkab minu meel,
sest sügis juba poolenisti
on mu hinges sees.
Natukene valu
tunneb süda
ja kannatab
pika sügise aja
Nagu elud
nõnda kirjud on sügislehedki
vahest tuul neil tallab
pillub ilmapidi laiali
Sügisel kurba nuttu
ja rõõmu on läbisegi
Siis päevavalgust kartvad teodki
hiilivad meil ligi
See on osa sügisest
tükike mu hingest
tunded, mõtted
keelel, meelel-
Kõik nad panen paberil.
Sügis hinges
Kulda karda täis on sügis
silmist veeretab pisaraid
tihti kurvalt hinge trügib
südamest vett välja pigistab.
Sügis täis on sügisande
kirjud lehed siin ja seal
lopsakad tal kuldsed juuksed
laiali rukkiväljade peal.
Sügis täis on linnuvada
igatsevat sädinat
kurbust, haledust ja nuttu
lahkumisvalu kibedat.
Juba sügis ringi hiilib
Juba sügis ringi hiilib,
tuul ta vihmamärgu juukseid föönitab.
Suvi ei taha jääda sügisele jalgu,
oma kuldsed kingad sügisele annetab.
Päevavalgus tõmbab ennast kokku,
jupikese endast hämarusele ulatab.
Traatidele linnud kogunevad kokku,
otsivad oma lõunakaart.
Kahju sellest, et rännuteele,
oma laulud nad kaasa võtavad
ja minu hinge kurva meele,
maha jätavad.
Juba krõbistabki sügis aias,
puudelehtedes sahistasb.
Tasa, tasa oma kuube,
vahest nuttu lahistab.
Siiski igas vihmapiisas
on päiksehelk sees.
Siiski iga järgnev päev
rõõmu meile teeb.
Ohh jummel küll, Erm...
Vaatasin meie sportlasi
tulemusi ummamuudu
ja Johannesel juhtus sitt asi
kus jäi 4 sekundit puudu;
8227 punni ja isiklik rekord
mõtlesin, et kui ta edasi läheks
aga polnud olla hea seekord
kui 19 punni jäi väheks;
vähemalt ületas enda latti
aga ohh jummel küll, Erm...
me ei saa sellest sotti
kuidas maas nuttes püsib sarm;
su rahva ja avalikus elus
pärast põlvevigastust
su meeleheide polnud õige alus
vaid meheks jäämine pälvib austust
Usu iseendasse
Elu saab sellest alguse,
kui usud iseendasse.
Kui austad end ja usud elu,
siis saad muredestki jagu.
Elus pole sirgeid radu,
teid on kõveraid ja looklevaid.
Kui sa mõtled, annad enesele aru,
siis käid radu kergemaid.
Elu- nuttu, hala pakub palju,
lausa kandikuga ette toob.
Siiski tugev olema pead kui kalju,
saarenaistest kangem iseloom.
Kurat
Varsti saan sõimu osaliseks,
et õpetan lastele,
et kuidas ennast tappa
Kurat,
ma üritan just õpetada,
et nad seda ei teeks
ja pubekatele mõjub just see,
kui oled nendega samal tasandil -
räpane ja vastu maad
Nende peal ei tööta
hell jutt ja nutt,
pead olema nende maailmas,
räme ja ropp
Miks sügis nõnda tõttab?
Miks sügis nõnda tõttab?
Kuhu kiiret hakkas tal?
Miks sügisesse mindki tõukab?
Miks nii palju pisaraid,
peidab taevas hall?
Veidi vara lasta nuttu valla,
suvi ju rõõme jagab veel.
Sügis peitma peab end teki alla,
tema jorinat ei taha kuulda veel.
Surun kiirelt muremõtted maha,
kurbuseks mul pole valmis meel.
Ei ma poe peitu räästa alla,
ega vihmapilved kurvasta mu meelt.
Kui sügis tuleb omal ajal,
siis on ta minu sõbrake.
Kas tõesti sügis tunneb ära,
õrnahingelise südame!
Jää viivuks veel
Jää viivuks veel mu juurde,
naudime hetki ilusaid,
korjame südamesse kauneid tundeid,
punume kallistustest armastuse kee.
Naudime veel teine-teise pilku,
tunnetame ühes rütmis hingamist,
jätame kuumad suudlused huulte peale,
kuulutame armastuse olemist.
Tasasel sosina saatel, asudki nüüd teele,
ei ulgu, nuttu, ega pisaraid,
Kõik tunded südamesse korjatud sai kokku,
nüüd rahus minnagi ju võid.