Sõnale nutt leiti 292 luuletust
Tundmine
Ma filtreerin tundeid oma südamepõimikus
Ma sain isegi nutta, ma pole teinud seda pikka aega
Tundnud soolaste pisarate maitset
MA PEAN TUNDMA
Ma pean tundma,
et tunda ennast naisena
Ma unustasin vahepeal ära, et
aeg on teinud meid kõiki vanemaks
ja me pole enam lapsed, kes mängisid liivakastis
ja jagasid ämbreid ja kühvleid omavahel
Minu jaoks on aeg jäänud seisma
Südames küll
See tiksub aegade taga endiselt
Aga olen igatsenud kirge
Põlemist, orgasmi ja origamit
Kõike selle juurde kuuluvat
Järelikult on olemas maailmas inimesi, kes valgustavad sind nagu .....
Olen, kes olen
Olen, kes ma olen
ja mu pliiats pidevalt liigub
Ma lõpetan viimasena,
sest ma süvenen 100% ja isegi rohkemgi
olen valmis ennast panustama ja toeks olema,
midagi teoks tegema, väärtust looma
Kui ma oleksin sündinud mehe kehas,
tean täpselt milline ma oleks,
aga ma austan ennast kui naist piisavalt palju,
et ma armastan ennast naisena rohkem
ega eksle soorollide vahetamise teemadel
Ei taha ette kujutada,
kui oleksin sündinud vales kehas,
austan seda, mida olen enda jaoks valinud
ammu
Mind paelub tugevus, sest ma ei oska ennast kaitsta
sellepärast ma arvan, et liha .....
Kallis õpetaja Kallis lõpetaja
Oled mulle õpetajaks olnud kogu aja
nii kodus, kui ka kooliteel.
Sinu õpetused ei ole olnud mulle kama,
ega mööda selga jooksnud need.
Jändamist ja muret olnud palju,
et püsida kindlalt eluteel.
Nuttu, naeratusi, noomitusi kodus, koolis ette tuli,
kuid kindlalt püsima jäi meel.
Kallis ema-, minu õpetaja,
koolipingis olime me võrdsed kõik,
aga kodus olin ikka Sinu poja-
minu kallis sooja südamega õpetaja.
Nüüd olen kooli lõpetaja,
vahest saab minustki õpetaja,
õpetaja, nagu mu kullakallis emagi,
ta eeskujuks olnud alati.
Nii palju lilli on täna ja sil .....
Tulen Sinu poole
Ma tulen läbi valgusvihu Sinu poole
ja võtan kõik Su mered enda hoolde,
kui kõiki ei saa, siis poole sellest.
Sul pole enam pisaraidki,
mida kuivatada
ja südames on kõle, ammu jahtunud juba.
Kuulda on Su hinge nuttu tasast,
tean küll, kelle-, või mille pärast,
aga siiski edasi Sa püüad liikuda,oma eluga.
Sa tea, et olen Sinu ingel,
kes tunneb kõiki valusid,
kuigi elan, olen taevas-kõik valud jõuavad minuni.
Minagi kord liha ja veri olin...
Nüüd elab hing, mis elada tohib.
Paistes silmad ja kurbus
Oi, mul on nii kurb, mu süda lõheneb,
tunnen kuidas silmad on paistes,
mitte mul vaid mu tuttavatel ja sõpradel, kes
elavad minuga üle sama, mida minagi,
tunnevad mulle kaasa
Ja ükski valuvaigisti mind ei päästa,
kui vaid mu enda võimalikkus nutta ja vabaks anda,
kogu see valu, mis on mu sees
katkise lubaduste näol
"Lase vabaks,
lase vabaks"
Ja kui see üüratu kurbus ükskord läbi saab,
saan ma aru, et ma olen lihtsalt üks mehike süsteemis,
ei muud,
kes täitis oma rolli.
Pean lõpetama selle, et igaüks võib suhtuda minusse nii nagu heaks arva .....
ka see lill on kadumas
Kullerkupp
ei uskunud
nägema pean hakkama
su kolme miljoni aasta
vanuse õitsemise hukku
ei pisaraid ei
kurbuse nuttu
pelgama olen hakanud
inimest
talle ütlemata jätnud
oma emalt saadud nime
kartma et
taeva all hakkab olema
järjest rohkem pime
vähemaks jääb aina
elu imet
ühikas
toas maikellukeste
liigvalus valge lõhn
laual tükkideks murdmata
šokolaad
seina taga uuesti alustab
laulmist üks plaat
mina Su ees nuttes
juua täis põlvili maas
teades meist iial saa paar
veel tänagi verel
ununenud pole Su
poisilik kõhn figuur
arg suu
ehas kaua kuidas põles
aknal klaasist ruut
*
Grusiinlasest veinimüüjale turul
armsam täna mu jättis maha
need lilled peos ehk
kannu veini vastu vahetad
rooside lõhn siis hõljuma
hakkab Sinu ümber
mina veinist saan pohmaka
mida siis hommikul kirun
kui roosidest tü .....
Tänases päevas
Tasakesi pilv, see nutta tihub,
terve taevas on nuttu täis.
Hall on ilm ja kust nüüd tuju võtta?
Mul märg on juba silm.
Võtan selle päeva kurvastada,
kallist halli sügist meenutada.
Lahkunud hingi südames mälestada
suuri pisaraid põsel veeretada.
Vihmal on ka oma osa,
ega päikegi naerata kogu aja.
Lilledki puhkevad kaunilt õide,
ajapikku kõik närtsivad.
Las ma täna kurbust tunnen,
kurbust koos ilmaga.
Süda juhib kõiki tundeid,
juhib alalõpmata.
Tunnen, homne tuleb selgem.
Nii hea on tundeid avada!
Lillele, tänus
ka mina kord põlvitasin
tüdruku ees
pole kustund tänagi
üleni see leek
hing kauaks jäi haigeks
sellest pohmelusest
vist iial ei saada kaineks
mis sest et enam
nii see ei piina
sai joodud selleks
kauagi viina
põlesid altaril kõrvuti
me küünlad
pilk pilgus kinni
me käsi need süütas
kuis nuttis süda
servadest kui alla voolas
tilkades vaha
jäi suitsema viimaks
Su pihk mu pihku
enam uksel ei otsind
kogemata riivand
midagi ehtsat
äkki linna serval sööklas
puhked nutma
lume lagust purjus sõimust
tuule käes ripakil aknast
tema räämas tahmund ruudust
et keegi elu su õde
litsiks rämedalt hõigub
midagi ses ilmas
ka kevadega pole muutund
hing vappudes
end tühjaks nutta nuuksub
kuni päikselaik seinalt
teda hellalt puutub
*
ma täna unes
nägin Su pisaraid
ärkasin üles
et kuivatada neid
kuid Sind ei olnud
tuul üksi käis trepil
tõi hangedelt lund
vastu akent peoga virutas
siis aihtus see ime tund
õitsva oksana
mis päeva end sirutas
*
ah millal see oli
lõi metsa lainetam .....
plikaeas
me kallistuste kohal seisis
kord hõbedane kaar
mina olen minikleidis
kuusteist sina saad
päev tuvina laskus alla
valgust valvas
kus voolas meis kui vein
lahkumise hele lein
me kallistuste kohal seisis
kord hõbedane kaar
hapram veel kui mistahes klaas
puudutas see taevast maad
näo ta sisse peitsin
ta ees põlvili nuttes olin maas
Hauakääbas
Kääbakil on hauakääbas...
Kaua pole nuttu olnud siin...
Linnulaul on haua kohal armas...
Üks hing on taeva läinud siit...
Ma siiski mõned pisarad veel kallan
Ja tervitused saadan taeva siit...
Üks hing on lahti saanud vaevast...
Miks muidu kääbakil on hauakääbas...
Ukraina sõja sekka mõni rida juulist
Juuli
luige lestade
ja Sinu paljaste jalgade
jäljed hommikusel
märjal rannaliival
kuis ehmus sellest veri
nuttis sinine meri
ema sülle hing end keris
ei ma ei küsi endalt
miks mälu seda hetke
endaga kaasas kannab
avatuna vahel näha annab
ei ma ei küsi seda endalt
tsüklist „Poisiiga“
laseks nüüd oma päeva pisut ka märtsikevadet sisse
*
Valguse kevades
ärgates märkad
maja täis on valgustulva
köök kella tiksumist
päev kõik toas
üle kuldand
kuulda vaid vaikuse
tukslemist
tunned kuidas pung
läheb akna taga päiksest
raagus oksal soojaks
iga hetke elu kuldset
aina juurde voolab
*
nüüd iga perve
põõsa aluse
lumest puhtaks lakub
päike oma pika keelega
mu silmad põsed
kõik meeled ka
nad haljendaks kui maa
jää all ojade nirisemine
öö paneb helisema
rahutuks teeb une
hetke kumisema
*
Maarjale
on kevad prantsus keele tund
õunapuudest aias
klassi tulvab .....
Ma näen Sind naeratamas oma peas...
Ma näen Sind naeratamas oma peas,
mul on hea meel, kui oled õnnelik,
kui suudad sellest hallist maailmast pressida välja kuldkollase päikese.
Päikesepoiss.
Sind hoiti, Sind hoiti väga.
Isegi nendel hetkedel kui Sind minema peletasin,
hiljem õhtuti patju märjaks nuttes.
Ma püüan olla tunnetest amputeeritud,
aga aeg-ajalt saab ka minust võitu
voolav elujõgi,
mis soovitab mul nautida,
võtta vastu kõik, mis pakutakse,
ja mitte mossitada oma murelikke mõtteid mõeldes.
Ma näen Sind naeratamas oma peas.
Ettekujutus on hea fantaasia vili.
Sest isegi kui see PÄ .....
Sa elul' näita tõtt
"Kuidas luua päikest?"
Küsiti mult' kord.
"Kasvõi hästi väikest,
et tekiks naerukurd?"
Vastasin siis temale
ma kerge vaevaga:
"Püüa olla kenam veel
ja rohkem naerata!"
"Aga kui ma olen kurb
ja peale tuleb nutt?"
Kohe vastasin siis küll:
"Sa elul' näita tõtt!".
- Tarmo Selter -
2022