Sõnale ode leiti 724 luuletust (pop)
Õnnesoove
See sünnipäev, sinder, on selline päev,
kus õnnest sul kokku kantakse mäed
ja suurima rõõmuga ulatab käe
ka see, kes sind iga päev näeb.
*****
Olgu sul päikene südames,
tulgu, mis iganes tuleb.
Saatjaks olgu sul eluteel
tuli, mis südames põleb
*****
Ta tuli ja ta silmis naer,
kukkus kildudeks lillede sisse.
Ühe aasta tõi juurde see aeg,
jooksis sellesse hommikusse.
Täis õnne ja armastust süli,
veripunased roosid ta käes.
Läbi lume nii kahlates tuli
naerdes – su sünnipäev!
*****
Ole õunapuu õite valgus,
mitte lõpp vaid alati algus.
Ole kastanik .....
AEG
Sekund ajab sekundit taga,
Saab pikk,pikk minutite jada
Ja tunnid tunduvad tühised,
Kui päevadest saavad kuud ning aastad.
Sajad lähevad sajandite taha,
Tuhaks tuhandeks,
Piisaks miljoniks.
Kõik jätab jälje maailmamajas,
Ka meie, oma elu ajas.
---Ando--- 11.01.2013.
Sõprus
Sõprus ei küsi:”Palju sa kaalud?
Oled veevalaja, kalad või kaalud?”
Sõber ei küsi:”Kus olid nii kaua?”
Kui tuleb sõber, katad vaikselt laua.
Sõber ei küsi:”Oled kaugel või ligi?”
Sõber teab niigi, kui pidid-siis pidid.
Sõprus ei küsi:”Kas oled mu sõber?”
Ta tuleb sul karguks, kui su ihu on nõder.
Ta ei küsi:”Kas olen sul ainus?”
Ta toob pudeli veini ja toetab su vaimu.
Sõprus iial ei küsi, kes noorem, kes vanem-
Ta on nagu hea vein, mida vanem seda parem!
Arm on üürike, sõprus püsiv.
Mina ta vanust iial ei küsi!
MÖÖDAS ON AASTA
LASTEAEDA TULLES NÄIS,
ET LÕPUTU ON SINU PÄEV.
EMA-ISA TÖÖD JA HOOLED
SINU MÄNGUDEGA POOLEKS.
SIIT SA SÕPRU JUURDE SAID,
ÕPETAJALT PIKA PAI.
PALJU TARKUST JÄÄNUD PÄHE,
KIRJUTASID NIMETÄHE.
NÜÜD KEVAD KAASA VIINUD NEED,
SIND OOTAMAS ON SUVETEED.
TÜHJAKS JÄÄVAD SAHTLID, KAPID,
KÄTTE SAATE TÖÖDEMAPID.
KOHTUME TAAS SÜGISKUUL
KUI PUNAPÕSKSED ÕUNAD PUUL.
Aprill
Päike särab, rohi tärkab
metsakünkal üksik lill,
ajas kalakene ärkab –
Meil on kevad ja aprill.
Lendab kuldnokk, vaatab ringi,
otsib, kus ta pesakast.
Trepil neli paari kingi –
paljajalu neli last.
Aknal aga noomib ema:
“Paljajalu veel ei või!
Maa vast hakkab tahenema,
päike vaevalt lume sõi.
Veel on külma ööde põues,
härmahalla koidikul,
olengi et päeval õues
päike soe kui juunikuul.
Kes mind armastab
Kes mind söödab,
kes mind joodab,
kes mulle õnnelikku lapsepõlve loodab?
See on minu emme,
see on minu issi,
see on minu kallis venna ja mu õeke
alati!
Kes mind aitab,
kes mind paitab,
kes mulle igasugu mänguasju näitab?
See on minu emme,
see on minu issi,
see on minu kallis venna ja mu õeke
alati!
Kes mind hoiab,
kes see opa võtab,
kas minu juurde ikka jooksujalu tõttab?
See on minu emme,
see on minu issi,
see on minu kallis venna ja mu õeke
alati!
Kes mulle laulab,
kes paneb sängi,
kes mulle lõõtsapillil tantsuviisi mängib?
See on minu emme .....
Kodu
Lumiste metsade süles
peidab end pisike talu.
Kõik tema rohtunud rajad
tundnud mu rõõmu ja valu.
Memme rüpes sai nutetud nutud,
memme rüpes ka rõõmudel paik.
Taadi töödestki osa sai võetud,
mis sest,et pärast põlve peal sinine laik.
Esimest armastust süda siin tundis,
kõhus lendlevaid liblikaid.
aega tagasi kahjuks ei keera,
enam peituda siia ei saa,
nüüd maailma mure ja valuga
üksi toime tulema peab...
palju õnne
vähestest sõnadest
nii palju juttu
mille mõtegi
uttu
kaob ruttu
kes pilgutaks silmi
nii et tibuke peos
näitaks end
et langevarjunöör avaneks
ja maanduks ometi see
lõputu lend
kiiremini kõrgemale kaugemale
head mehed on vait
nad ka kaevavad kraave või
lõhuvad puid
toidavad suid
soojade käte ja sooja südamega
kui otsid surfajat
lainelaudadel
suhete haudadel
pankade treppidel
kasiinode keppidel
jääb üle ainult
õnne sul soovida
võid ju proovida
Sanya
Ma keeldun...
Ma keeldun olema osa näotust massist
... käituma eakohaselt
... jooma pooltühjast tassist
... alla andma koheselt
Ma keeldun unistustest loobuma
... suruma end sobivasse raami
... nägema vaid päikest loojumas
... austuseta kummardama maani
Ma keeldun omaks võtma võõrast tõde
... tühjust täitma aseainega
... pingutamast kui mu vaim on nõder
... imedesse mitte uskuma
Ma keeldun enda mina maha müüma
... inetuses ilu nägema
... endast kaitsetumat lööma
... oma nahast välja pugema
Gailys
Aktsiisivabad jõulud
Nii, nüüd hakkab jälle pihta,
paneme kõik klaasid ritta.
Vala lauakat ja muud,
kuivad on ju kõigil suud.
Kalla veel ja võtame,
jõulumehe terviseks.
Joome põtrade eest ka.
Neil ju pöidlad puuduvad.
Uksekella vali hüüd,
meie kõrvu kostub nüüd.
Kes võib see küll seal vaid olla,
loodame et pole pollar.
Hoopis on see naabrimees,
Kes on eksind veidi teel.
Uks on vale, maja ka.
Aga juua siin küll saab.
Too ka naine, lapsed ühes.
Meil on kingid juba süles.
Ootame vaid õiget hetke,
et saaks teha väikse retke.
Retke poodi, kuhu veel?
Käib s .....
Tõdemus
Laisk laiskleb
tark ajab tarkust taga
loll lollitab
unetu üldse ei maga
julge julgustab
arglik verest lööb välja
ilus ilutseb
kartmatu iial ei pelga
ahne ahnitseb
kallis kallistust vajab
armas armastab
korralik koristab maja
uhke uhkeldab
häbelik nägu ei näita
mina igatsen
kuigi muud püüan väita
Gailys
Vana-aastal
Ma pole kurb, et aasta möödub.
ma pole üldse nukrusega löödud.
Võib kauniks mõelda iga tulevase hetke,
saab olnut võtta vaid kui vajalikku eluretkel.
Et saada tugevaks ja targaks, soojaks
või millegi ehk kauni loojaks,
peab sügavale hingepõhja vaatama
ja möödund päevad enda ette laotama -
sealt selgub tõde, mis on olnud väärtuslik, mis vähem,
kes olnud mulle kauge, kes on olnud lähem.
On igas päevas olnud oma õppetund -
jah, olen õnnelik, kui soovin kallitele rahulikku und.
Maren Toom 2013