Sõnale ohk leiti 1188 luuletust
Suur on minu igatsus
Kuidas ma küll mõtlen Sulle,
pisaraid pidama ei saa.
Nii hägune on silmavaade,
et arugi ei saa,
kus taevas, kus maa!?
Täna rohkem valdab mind see tunne,
olen kui pea kaotanud ma.
Enne ei suigu ma rahulikku unne,
kui pole mõelnud Sinu peale ma.
Pisarad nutan kõik ülespoole taeva,
nad vihmana maha langevad.
Osa pisaraid jääb patja,
osa põsele kuivama.
Elu aitab leppida,
kurbust maha suruda.
Aga igatsus hinge jääb püsima,
südamesse elama.
Vaikne aeg
Vaikselt äratad mind Sa,
hea on rahus ärgata.
Akna taga ilm on rahul,
linnulaulu hinge mahub.
Laual värvilised munad,
pajuoksad vaasides.
Armsad on kõik tibupojad,
ilu pajutibude silmades.
Vaikne hommik, kära pole,
rahu rohkem mõtetes.
Hea, kui jätkuks vaikset aega,
elus eneses.
Õhtu vanalinnas....
Kodunt välja ihkas hing….
Polnud ammu kuskil käinud…
Pintsak selga, jalga king….
Minutiga olin läinud…
Mõtlesin siis kuhu minna…
Hõrku maitseid nõudis kõht…
Seadsin sammud vanalinna….
Klaariks pea lõi värske õhk..
Kaunid kohvikud ja baarid…
Voolab vein ja maitseb toit…
Aega veetmas õhtu staarid…
Käib pidu kuni tõuseb koit…
Kaasaks juhtus veetlev neidis…
ilus meik ja hõrk parfüüm…
Kaunis neiu roosas kleidis…
Hingele kui hea ensüüm…
Mõttes kandsin neidu süles…
Kas ma rahuldust sest sain?...
Ehmatasin voodist üles…
Kõi .....
SÕIT
Armastuse kiirteel
vilkalt möödub aeg
kuni põleb leek veel
õitseb rahuaed
Elukella tiksumine
kõrvu kostub tasa
südamega vaatamine
teelt ei astu maha
Ootamatu leinakisa
liivakell on tühi
lilleaias palud lisa
pisarsilmi küsid
Säravalge nimbus
nüüd vist ongi kõik
lõpuohke hingus
algab viimne sõit
ema tee mulle
ema tee mulle tänagi pai
nutt tuleb kurku
sellest mis ilmas
maailmast mis jäänud
rahust ilma
vett tõusevad täis
kogu aeg silmad
ema tee mulle tänagi pai
võta hingest ära see
valus ai
*
hetk möödunud suvest
nagu hommikusse
valgus üle päeva serva
elu hetke valgub
kõik on taeva all äkki
justkui üksainus suur palvus
õitseb tee ääres edasi
harakputk all järvel
kullendab kupp
aias lahti on õied
kartulil lõvisuul
koltuma pole hakanud
maja otsas kask sädele
tuules tema vask
veel ilm pole
õite lõõsast tühi
suu suve koht .....
Düün 2
Oppenheimer oli korralik
aga võrreldes oodatumaga
oli ulmekas rohkem asjalik
mida ilmasõja tehnika ei jaga;
see on lõplik arvamus
Düün 2 tuli, nägi, võitis
kinoaasta parim tulemus
vägagi mind köitis;
kaamed soomlased said
sinisilmalt kreeklaselt nuga
kes kõrbes elades vaid
muutis krussi oma olemasoluga;
eks siis vt. uues osas jälle
mis jälje maha jäetakse
lubati, et hukatus järgneb talle
rahvaid välja suretatakse
kahtlemata on see aasta film
paremat sellest ei tule
kaunit kino nägi mu silm
õige kehale ja vaimule
Linnutee servas
endiselt häbi on öelda
mitte ainult endale
oleme planeedilt
Linnutee servas
parem on kui te
meiega ei kohtuks
vähem kohkuks
nähes mis saanud
on paradiisiaiast
kelleks inimene
parem on kui te
meiega ei kohtuks veel
enne põlema
peaksime puhastustules
meis palju et sureks
enne kui kohtuksime
Hei Jaan kas tead...
Ühel hetkel
kui tundsin
ei enam ei jõua
ei oska
nõnda armastada kui peab
olin väga väsinud
aga ausalt ei osanud
Keegi tark ütles
vaja Jaani käest järele küsida
Jaan oli kusagil
Jaani polnud ammu nähtud
too tark teadis veel
et vaja Jaani käest
kolm korda küsida
enne kui tead ja oskad
Terve elu otsisin Jaani
ei olnud ta ligidal
ei kaugel
ei keskel
oma hallist habemest kinni hoides
sain lõpuks ta ligi
sain lõpuks küsida
Jaan ei vastanud
Seesama keegi tark ütles
vaja kolm korda küsida
mine uuesti teele
teadsin täpselt
kus Jaan asub
aga omet .....
Kevadekuulutajad
Iga pung ja leheke puul
kuulutavad kevadet,
vilistab kuldnokk kollasel suul,
tervitab kevadet.
Iga lilleke, mis metsa all sirgub,
karuott, kes unest virgub,
rõõmsalt vulisev ojake,
kõik kuulutavad kevadet.
Künnivares mustas kuues,
kraaksub nii, et must on maa,
päike kuldab metsaveerel,
kütab soojaks kogu maa.
Kevadel on ilu palju,
rõõme rohket jagada,
päevad pikenevad kukesammul
tore on koos kevadega elada!
Immitsus
Vaikne olen olnud väga pikka aega
Mõttetööga pole näinud väga palju vaeva
Olen istunud ja kulutanud aega
Olen tulutult enda sisemuses kaevand aastaid, kuid ja päevi
Kasutuna ehitanud enda mõistus kui super allveelaeva
Emotsioone tundnud ja lasknud endal naerda
Pritsinud reaksioone
kustutasin meie armastuse joone
Hoidnud varju
Tapnud ennast palju
Ülemõtlemisega harjund
Rohkem kui keskkonnas valjus
Olen muutunud selliseks
Söömisega hävitanud tervise
Olen olnud kõrk kui teine oli nõrk
Bioloogia ema päike ja keha veri
Elukogenud see tähendab olla mõtlik ja segi
nagu mets mais
nagu mets mais
täiskuu augustis
vaatab ennast järvest
mu värsside kohale
kummardusid Sina
uuesti sõnad said tagasi
oma tähenduse
nende võrad hakkasid
õhetama nagu enne lehtimist
teeäärsed kased nad
julgesid üksteist kallistada
olla kevadvihmas
lahti läks tee ääres võilill
sinetama hakkas rohus
ära unusta lill
silm märkab pea kohale
tulnud on suvetaeva
suur valge pilv
*
kõik on sul juba
olemas
meel vabaneb üha
rohkem talvest
öö asemel päev
läks uuesti valgeks
paisuvad okstel pungad
mäest alla ojadel veed
vulavad j .....
Jeanne d'Arc
veel hall on taevas, õhk nii rõske,
unistad päikesest, mis paitaks su põske.
ka pehmest tuulest, lainetes veest,
ent soojus ise- see tuleb su enese seest.
su raske töö kandnud on vilja,
sest tõusid vara ja voodisse said hilja.
ometi, vahel ajas kaotasid end ära,
kuid silmist see ikka ei võtnud sinult sära.
sest särad sa endiselt, ja paned tähele
neid linnukesi, väikeseid, tasa lähened.
nad kaunimalt laulavad, kui publikuks sina,
sa tood neile rõõmu, vaikib murede kisa.
Kevad ennast kõikjal näitab
Kevad ennast aina rohkem näitab,
mahe tuul puudelatvu paitab,
õrnas vihmas putukas end peseb,
lepatriinu turnib rohelisel lehel.
Linnud läbisegi siristavad,
karud mõmisedes unest ärkavad,
lumi kadunud on ammu,
talvetaadil pole enam rammu.
Kevad muudkui tipib,
tikib looduses,
ilu ellu kannab,
hingele rahu, südamele rõõmu annab.
Munteerumine
Ma ei viitsinud etteütlust teha tänavu
vaid lugesin teadusartikkleid
passin praegu, õhk täis savu
tuba täis tühjasi pudeleid;
vanasti me keel sarnasem soomele
saksa mõju on endiselt paigas
igavene jälg ugri hõimule
muutus oli suht võigas;
sõna seest kadusid höölikud
sulghäälikud haihtusid
eitusverb en, ep ning muud
ei - eitussõnaga asendusid;
inglise keelele rohkem ühtsust
mis kasvas välja NSVL aja slängidest
"printima" ei kostnud enne suust
kui 90 lõpust ja ka muudest;
"trükkima" toorlaen saksast
30 aastat hiljem äpp, brokoli, vegan
jne muust ge .....
paadis
penikeelte kitsad lehed
minemas jõe vooluga
kogu aeg kaasa aerude
sulpsatused aegajalt vette
lõhkumas järve peeglit
hommik on kohal
udu otse tõuseb üles
kui vähe on tarvis sõnu
et hetke pritsmetest märga
niimoodi hoida
nende vahel süles
tulla niimoodi koju ühes