Sõnale oied leiti 89 luuletust (pop)
Õnnesoove pulmadeks
Sügistuules sõprust nüüd sõlmides
pooleks vaagige okkad ja õied.
Elu rõõmudest avaraks võlvige,
mõistke teineteist, toeks olge kõiges.
*****
Tänast õnnepäeva sära
hoidke argipäeva jaoks,
et ei tuhmuks tunded ära
ega siirus soosse kaoks.
Kallist kulda, kalliskive pole elus vaja.
Jätkugu vaid armastust kogu eluajaks.
*****
Tammed on tugevad sügistormis,
luiged on ustavad surmani.
Olge ka teie kui tammed ja luiged
elutee viimase tunnini.
*****
Palju on maailmas nuttusid,
lausutud sõnu ja räägitud juttusid.
Palju on rohtunud teedega laulusid,
palju on rà .....
Kevad tuleb!
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Talve valge ukse suleb,
tõmbab õied mullast välja,
kaotab linnukeste nälja.
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Enam pole päikse muret:
võtab appi pikad päevad -
inimesed rõõmsaks lä'evad!
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Varsti kohal kaunid kured,
peagi vulisemas veed
ja läbitavad sopateed.
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Iga kana pühaks muneb,
paju lubab tibud õue,
värviline moes on nõue!
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Sõber jälle külla tuleb:
süda peos ja kaardi peal -
ning terve aasta püsib seal!
/Mari*Uri/
peaaegu päevalill
Elu..see on lill.
Elamine, see onlill.
Erinevatel erinev,
kohati..kaktusega seginev..
Mis on see, või pigem, kes?
Kes? keegi, ometigi ju hoiab tunde..
Et uhkelt öelda, mu elu on lill!
Kuid, teate?
Hommikuti, kui jala alla saanud
vaatab mulle silma just see..
Päevalill, jah, just!
Sest tema silmas, must täpike, kes õnnetult eksinud
on too lille südameks,
uskuge, või ei
seal ümber säravad kollased õied
niisiis, vahibki ta sealt
nii kuramuse uhkelt, meenutades igapäev
Minu elu, see on lill.
Perekonna rahula ...
Kask leinab , kalmu kohal lehekullas,
eemal lillevaibal , kõrgub vana tamm.
Ta võimsas kroonis , mustas mullas,
tõusnud esivanemate põrmust, ramm.
Kord puhkan minagi , ses kalmuaias,
kui maailm siia ei vaja enam mind.
Puhkan elutööst ja vaevast lilleaias,
kestvat rahu hoiab püha kodupind.
Mis loeb sul , kui päevi vähe antud,
miski sinus muutub haaratavaks taas.
Oled uues vormis igavikku kantud,
kas puuleht oksal või lilleõied maas.
Õe tuba
Vaikseks kõik on kodus jäänud
Liiva mõõdab luitund kell
Sahvris viimne leivajäänus
Hiirtele näib jäävat veel
Istun keset tuba halli
Vihmamantel tilgub veest
Aknast sisse hämab päikest
Nukrus ujub vannivees
Seal ka roosiõied laotand
Käsi hoolas kellegi
Mitte mulle, seda tean vaid
Pole tuba minugi
Vaikseks sumbunud on elu
Õhkki seisatades heitleb
Iseenda kujutelma
Taban jälle seinakella
Aeg on närind seina augu
Krohvi pudenema pannud
Õlimaalilt laenand toone
Kuid ei sellest keegi hooli
Ootan, ootan, tean, et ootan
Oleks tore teada veel
Keda tege .....
Lilled õpetajale
Sa tulid lasteaeda,
silmis pisaraläik,
nägid palju vaeva,
kuid see polnud veel kõik.
Sa tulid lasteaeda,
oli teisi veel seal,
ikka Sinu jaoks aega
leidis õpetaja hea.
Sa tulid lasteaeda,
kui olid alles väike,
täna uksel seisad Sa,
silmis pisaraläige.
Jäävad Sinust lasteaeda
õpetajad armsad ja head,
neile kaunid õied tood Sa,
kuid ise lahkuma pead.
- Tarmo Selter -
2022
ARMUÕIED
Võta vastu, vaata õit-
ennast selles leida võid
või siis armsa silmi,
kohtaks nagu ilmsi!
moona "Seinast seina"
---------------------------------------------------------------------------------
...armastusel on lillede lõhn...
Tunnen enda ümber lillede, armuõite, lõhna!
Kõik armunud levitavad, nagu Budda, head lõhna.
Ilm nende ümber särab ja lõkendab,
näib nagu miski ei saaks neid tõkesta`!
Lilled selleks lõhnavadki, et armunud olla,
nartsiss, karikakar, võilill, piibeleheni välja...
Milleks siis muidu neid õisi kallile kingitakse -
eks .....
Suhtelt valutolmu pühid- peegelsirgeks klaasi
Närtsind õied uueks eluks tärkama sead vaasi
Nutuvõrud üllal soovil naeruks koolutad
Tingimusteta end mulle Eluks loovutad
Selgitad, et ajalukku jäävad sõjad, armid
Homne algab tänasest ja lugu puhtalt lehelt
Vabandad, et vigadele osatasid karmilt
Kõigest üle saab vaid tahtes, tulemusi tehes
Kuulama end paned. Korrutad- sa jääd ja aitad
Ilusaks mind mõtled või ehk tõesti nõnda näed?
Sa ei vaiki. Süstid sõnu, et need nutud paitaks
Tekib usk. Me edeneme tõesti. Käsikäes.
Heliriin Puistamaa
Kodukolde tuli ...
Kui vapraks vahel vaimu ka ei sea,
mõeldes , on talvgi elamiseks hea.
Jääb unistuseks kevadloodus rõõsk,
helge suvesooja paitav päikselõõsk.
Õrnad loodus õied olnud siin maas,
talvelgi südameis õitsevad taas.
Nüüd soojendamas kodukolde tuli,
hinged kallid, kuid ootad kevadtuuli.
Hansi!!!
Pung
Ta on veel puu sees.
Ta ootab algust.
Ootab veel puu sees.
Ootab valgust.
Ootab aega.
Öö oleks heldem.
Ootab aega.
Ãœmbrus siis helgem.
Ootab tuulesid,
suundadelt uutelt.
Ootab tuulesid,
pehmemaid puutelt.
Ootab vihmasid,
mis oleks lahked.
Ootab vihmasid,
mis poleks tahked.
Ta on veel puu sees.
Ta ootab algust.
Ootab veel puu sees.
Ootab valgust.
Kaunis suvi
Kogu ilm on siutsu ja säutsu täis,
lindudel vilgas pesa ehitamine käib,
vilksti siia, vilksti sinna,
pesake teeb rõõmsaks rinna.
Võilill oma ilu näitab,
meeldib, kui päike teda vaatab
ta kollast juuksetutti paitab,
ja tal särada aitab.
Liblikate lend on kerge,
nad ei lenda väga kõrgel,
püüda ennast lasevad,
liblikavõrgul osaval.
Mesilastel tühjad kannud,
mett ei ole korjanud ammu,
aga ristikheina peal,
magus mesi ootab seal.
Pärnaõied meelitavad,
nurmenukud kutsuvad,
keelele ja meelele,
terviserüübet pakuvad.
Küll on suvi ikka ilus,
haljen .....
Poolik
Laual poolpõlend küünal,
põrandal poolnärtsind õied.
Südames poolpiinav valu.
Voodis on pool sind.
Luuletuse poolikud jupid
poolsegamini laual lebavad.
Köögis poolhallitand supid
lebra mind poolikult segab.
Südames poolsurmav valu tapab
ja süda sinu poole kappab.
Oled ainult poolenisti minu,
kuid tahan tervikuid.
*****
Kohutav igatsus
tundub kui sigadus.
Palun tule ja päästa.
Tahan sind sellest säästa.
*****
Tahan nutta su õlal
pole tähtsust tundval põlal.
Tahan tunda, et keegi must hooliks
ja keegi - keegi mind lohutaks.
M .....
Sügisnukrus
Ma suudlen su teravaid okkaid ja närbunud õisi.
Vihmapisarad pühin su kuivanud lehtede pealt.
Oleks mustavad silmad ja ta piiritu võim siin.
Talle kingiksin tagasi varemed, et ta siis teaks.
Minust saanud on jälle mu mustade ihade ori.
Südant mul kõrvetab tuline hukutav leek.
Jälg enesekindlusest vaid külm, üksik vari.
Ta silmade tuligi enam ei näita mul teed.
On kuivanud rooside õied mu akende all.
Okkad mu hinges ja nukrus on südames.
Verised kriimud mu kätel ja põrandal.
Mitte keegi ei hooli, et nutan ja igatsen.
Kui seegi päev tühjalt taas veerenud öösse. .....
Kastani varjus ...
Sügisaeg, pilved päikesel katavad palgeid,
tuul seal puhumas eemale , usinalt - neid.
Vahel lauldes vaikselt, meelitada proovib,
siis marus möirgab jõuga, alistada soovib.
Suveloodus õrn ei püsi , külmal sügiskuul,
kaovad kaunid õied tasa,lehed kirjud puul.
Kastani varjus , kus suviti ööbik - hõiskab,
vaikne okste sahin, saladusi õhtul sosistab.
Mäletab hellusi kui kallistades olime ta all,
me mured rõõmud siin kõik teada olid tal.
Kas peale jahedust õnn on veel võimalikk,
soe kevad, lind ja öö mis ei tundunud pikk.
Hansi!!!
.....