Sõnale oigus leiti 134 luuletust
Elulill
Südamel on serv,
on keskpaik, peidus koht.
Liig avatuna olles
suur kahjutuleoht.
Sest südamel on serv,
seal aknad, avat’ uks,
mis teatud kindlal juhul
peab jääma suletuks.
Sest keha salasopid
ei ole iga jaoks...
mil hiigelsiseruumid
muudetakse praoks.
Tapjatega koos
ei õitse elulill.
Ja ühes pajas õigust
pole kummagil.
/Mari*Uri/
Suur armastus
Ühel hommikul ärkad –
ja märkad,
et sinu suur armastus on otsa saanud…
Aga selle asemel
on tärganud veel suurem armastus
nende vastu,
kes on kohal küsimata,
kes ei võimutse, ei nõua,
ei õigusta,
ei meelita, ei mangu,
ei põe,
ei poe,
vaid kõnnivad kikivarvul
ja teevad, mis tarvis
nagu päikesekiir,
mis piilub aknasse
ühel hommikul, kui ärkad –
ja märkad…
/Mari*Uri/
Maailmale ära ütle!
Silm, üles taeva poole tõuse,
kui koormab vaev sind, ahastus,
sealt tähe paistelt jõudu nõua,
kui siin sind kiusab kadedus.
Ja leiad pisaraid veel, nuta,
oh varjul nuta, salaja!
M a a i l m a nähes aga iial,
hing, ära valu ilmuta!
Kui rumalus sind, õelus laimab,
oh püüa võtta salaja
uut jõudu, kinnitust ja lootust
tööd uues uskus algada!
Sul hingab rindus kohtumõistja,
kui õigust tegid - eksisid:
M a a i l m a ees oh ära iial,
hing, näita, kuida võitlesid!
Ja õnnistas suur Jumal armus
so käte tegu, - leidsid sa
.....
Katkised poolused.
Taas mu tunded riivavad mu südant
olen su iha küüsis kui haavatav jänes
õrnalt eemale hoides, mõtlen sinule
tehes seda viga, korrates aina rohkem.
Süda ja mõistus teavad et ei tohi,
kuid mu kaks poolust,
rebivad end lahti teineteisest,
minnes ja tehes vastastikuseid tegusi
Taas lähen kaasa poolega, kes
igatsedes, lootes ja unistades
su head süda, hinge ning
olemust tahab.
Teist ma vaevu kuulan, mõistusega ma tean,
et tal on õigust, kuid süda ihkab sind, mu kallis
Olen sind tahtnud algusest peale
kuid enne viimast võitlust ma sinust ei loobu veel.
Luuletusest tunneteni
Kirjutaks nii,
et lause viiks luuletuseni.
Plaan on hea,
nii saab päris hea rea.
Saaks luuletuse kokku riimida,
suust kõik välja pressida?
Täna küll mul luule tule,
tekk peale, silmad sule.
Sügavalt ava oma meeled,
lahti päästa sõnadest keeled.
Pea pulki täis,
kui vahel tuju, eks siis näis.
Luuletus tuleb loomingust,
sinu ilust, sinu võlust.
Seda küll, õigus sul,
kuid pole tuju, mured mul.
Sõnad kirjutades piinavad,
mis luuletuseni viivad.
Teinekord on tuju hea,
siis parandame suhtlus vea.
Siis kui sul tuju hea,
siis tööle palun pane pea .....
Kas on veel lootust?
Kui paluksin Jumalalt abi,
et ta sind tagasi tooks,
kas juhtuks siis see?
Kõik sain nii kiiresti läbi,
jäi see meil lõpetamata looks,
aga äkki, üritaks veel?
Ma ei jõua seda valu taluda,
ütle, kas mul oleks veel lootust?
Ma ei tahaks sind paluda,
aga mis õigustaks mu ootust?
Jätame sõbralikult jumalaga,
et minna oma valitud teed,
peites pisaraid, hammustan valust keelde.
Võitlen kohutava piinaga,
kui meenuvad hetked need,
mis jäävad mulle kauaks veel meelde.
Maivis L.
Linnatuled
Suurte linnade kollased
tuled
libisemas hääletus öös
kraabivad igatsust suuremaks
kui leian südames ja töös,
millegi kauge
ulmelise
järele õhkama sunnib,
igatsen, palvetan, loodan
ehk möödub hetk
ja imeke sünnib.
Hommik on kauge
ja öötäis lootust on ees
kollased linnatuled paraku
ei süüta muud peale
varjusurmade mu sees.
Igavesti satub teele
üleliigne,
vaikus kajab seal,
kus õiguslikult
peaks puhkama põlvedel
kaunis pea....
Jah..ma peaksin olema kusagil seal...
mõõtmatus kauguses
üle hiirhallide merede
karjusaarte
tundrate
mu süda kisenda .....
Nii raske
Nii raske on sulle öelda,
et armastan ma sind.
Sa oled, kelle poole püüelda,
kuid liiga kallis on see hind,
et tõdeda, kui armas mulle
ning täiuslik mul oled sa.
Ei suuda mina mõelda muule
kui sulle, armas K.!
Ei taha mina kaotada sind,
kui avaldan ma tõe.
Kuid südames on hiigel pind,
ja teaks vaid, et sa ei põe
Ma avaldaksin kohe kõik,
kuid kardan ainult halvimat.
Ei ole sa mu armupõik,
vaid pakud paradiisist parimat.
Ma tõesti ei suuda enam,
su olemust ma imetlen ju iga päev
ja massist oled ju palju kenam.
Ma loodan, et see on õigustatud vaev.