Sõnale oitsele leiti 42 luuletust
Emake on päikseke
Ilma emata ei oleks elu,
elus kõige tähtsam koht on tal.
Ilma emata ei sünniks miskit,
siin sinitse taevakaare all.
Ema naeratus on kui päikesepaiste,
mis õitsele lööb pungad puul.
Ema kuldsest naeratusest saab rõõmu
iga väikene ja suur.
Emast laule loodud palju,
luulet viisideks kedratud.
Ema püha on ja iial
ei jõua teda ära tänada.
Rohkem päikest sulle, mulle-kõigile,
läbi ema säravate silmade!
Hoogu täis on kevade
Pajupõõsa tagant paistab sinitaevas
selge,
ilus kevadhommik on nii
helge,
kastepisar rohututil
helgib,
liblikas oma kollase kleidiga
kelgib.
Kuldse päikese soe süda
armastust kiirgab kõikjale,
turgutab loodust õitsele,
kuumaks kütab rannad ja mereveed.
Õrn õhk kannab linnukeste laulu,
mahe tuul linnupesa hällitab.
Mõnda lindu pole näinud ammu,
nüüd ta oma lauluga mind tervitab.
Küll see kevade on ilus,
köidab meeli rahuga!
Pajupõõsas pajutibud,
jäävad südant paitama.
oo mu päev ja mu öö
oo mu päev ja mu öö
mis jõena Sinusse rahutult
suubub hing õnnest
kus kiljus valust nuuksus
Su käsi mind kui puutus
veel on meie vahel
Sind ja mind oled
ihu minust
igal õhtul laotab
igatsus laiali oma tiivad
läheb öösse otsima Sind
mu hingelind aita mul
üles leida end
olen Sulle kauaks
ajas antud
armsam kallis vend
mu armas meis uuesti
õitsele puhkeb
elu vastu leebus
hing kui heldub
Esimene soe päikesekiir
Esimene soe päikeseiir
toob naeratuse näole,
paneb sädelema südame,
loob armastust ja armu hingele.
Esimene soe päikesekiir teeb rõõmsaks ja lustlikuks meele,
kannab lauluviisi keelele,
muudab võluväel looduse õitsele.
Esimene soe päikesekiir
valgust jagab maailmale,
maalib rahu tuvi tiivale,
meelitab kuumale rannaliivale.
Kevad
Miks peidad ennast kevade,
kuigi oled siin?!
Pilvekardinate tagant piilub päikene,
mul olla kurb on nii.
Alles sa tulid mu südame,
soe oli päikesekiir,
lilleke õrn ja nii haprake-,
külmetab mu hingepiir.
Tule peidust välja mu kevade,
too tagasi päikesekiir,
loo õrnad tunded taas õitsele,
lihtsalt ole siin!
Maikuu
Kevad laulab, tantsib, hõiskab,
maikuuga kohtama tõttab.
Kevade kauneim kuu on mai,
õitsele lööb kogu maailm lai.
Päike kõrgemalt vaatab alla,
südameisse soojust kallab.
Linnuvidin siin-ja seal,
kogu loodus nüüd ärkama peab.
Maikuu pakub palju rõõmu,
kingib päeva emadel',
Siis. kui toomingad on õitsel,
siis, kui lilleõied avavad südameid.
Armastust täis kevade
Mul tunne soe on südame peal.
Su kallistused nii kuumad
kui päikesekiired,
mis põletavad tead.
Su silmist sooja sära
on märgata,
nii hea on sellepeale ärgata
ja Sulle üht suudlust kinkida.
Tõesti kevad äratab südamed,
lööb armastuse õitsele
kui pungad puul,
südame peal.
Kõik tunded tärkavad
justkui uuele elule.
Selline ongi elukevade...
Lase ta lihtsalt sisse
oma südame.
Sinilill
Hoidsin peos üht sinilille,
see oli kord varakevadel,
kui lumi sulas päiksekiirtes
ja esimene kevadlill lume alt vabanes.
Sinilill oli nii õrn ja nii ilus,
ta avas mulle oma südame,
sel hetkel ma tundsin,
kui olin noor veel,
kuis armastus minus lõi õitsele.
Keskiga
15 aastat
on möödunud
kui tunnen, et iga jaanuari lõpp
algab minu jaoks justkui uus tärkav kevad
sest siis sain selgeks et ikkagi punastaval palgeil
pean küsima Sinult abi
Ära pauguta uksi kui möödud mu koridorist
raamatud vedelemas üle elutoa
kunstimuuseumis pilke vahetades
autoportree hinge koju jõudmisest
Max Richteri "Kevade" saatel
Vaata mind sellisena nagu ma olen
kui oma tihkeid juukseid palmikust lahti sean
heidan riieteta voodisse
sest keha on tulikuum ja ootab uusi kogemusi
sukeldumas näilisesse lõpmatusesse
mis on inimmõistusele kirjeldamatu saged .....
Leek minu sees
Lõi korraga leek minus lõkkele
otse mu südame all
ja taevas kuu oli veretav
südame all tunne nii põletav
Ühtäkki õitsele lõid kõik puud
keset külma jaanuarikuud
lilled ärkasid lume seest
vulisema hakkasid kevadveed
Tunne võimas oli südamel
armastusest õhkas rind
elu järgi hing janunes...
armas oled kodumaa pind
Armastus
Armastusest tulvil on meel,
igas armastusehetkes
on üks rõõmusekund sees,
mis soojaks kütab südame ja heidab valgust hingele.
Armastus loob hetki kauneid,
liblikate lendu tunnetes,
annab voli kirgedele,
mis tormiks paisuvad su teel.
Armastus kui tuline päike,
mis kütet annab hingele,
paneb südame alla kasvama rõõmuiva,
et armastus kõikjal lööks õitsele.
Iga teine armastus
Olin õitsele puhkemise ootuses pung
Kirglik ootus päikse järele
Kiir kiire järel mähkis end mu ümber
Täies elujõus kostus mu hingelaul
Äkki
Südamest käis jõnks
Kukkus esimene õieleht
Nutsin lohutamatult
Ja vaikisin pea
Kui teine kukkus
Vaid üks pisar
Kolmanda viis tuul
Ei teadnud mida tunda
Vaikus vaid
Tuli neljandagi kord
Ja ma laulsin
Valust ja õnnest
Täpselt ei tea
Langes viies
Tuimus tardus mu näole
Vaikus taas
Närbus vars
Ja kõik kadus
Valu, õnn, igatsus- kõik
