Sõnale oitsele leiti 58 luuletust (top)
Suur kevad õitseb
Suur kevad õitseb
ja paneb päikese särama
Suur kevad õitseb
ja katab maad iluga
Suur kevad õitseb
ja paneb linnud rõkkama
Suur kevad õitseb
ja paneb südamed põksuma
Suur kevad õitseb
ja paneb jalakesed tantsima
Suur kevad õitseb
ja jagab rõõme kuhjaga
Pulbitsev kevad
Mets on siginat, saginat täis,
metsas kevad külas käis.
Oma võlukepiga,
puudutas pungad puhkema.
Puges samblasülesse,
upitas lilled õitsele.
Silus haavapuude päid,
kuid haavad ikka värisema jäid.
Kevad kaseokstel kiikus veidi,
siis puutüvel veitsa askeldas
ja mahlakannid tüvekoorde
paigutas
Kevad üle metsa lendas tuhinaga,
leebe tuul teda tõukas tagant.
Linnud olid juba kohal,
kaunis viis neil noka vahel vohas.
Päike piilus pilve vahelt
ja siis tõusis kõrgele,
et saaks näidata kuldset kera,
kevadele endale.
Pilvgi mõne piisa poetas,
otse keva .....
Maa-sinine apelsin
Merre uppunud hinged,
tõusvad lained, pinged
vett täis valgunud ojad,
maha maetud pojad,
sügavas leinas on rahvas ja haual lilled on närbunud,
Õitsele puhkevad pungad valged,
näha on maailmale varem nähtamatud palged,
kruusane, liivane põrand jalgade all,
maailm-sinine apelsin-sinine pall,
metsad ja laaned ja aiad,
ja riigipiirid nii laiad,
unustuse, unistuse, uskumuse-lõputu tee,
kas kõik ongi lõppude lõpuks vaid see,
kas kõige alguseks ongi veed.
Suvi on käes
Sirelite õitseaeg saab läbi,
õunapuud löövad õitsele,
mesimummid läbisegi,
kaenlas kannud kollased.
Võililledest kollast vaipa
ei enam näha saa,
ja nendest punutud kaunis pärg
on ammu närtsinud ka.
Ei sineta ka metsaalus,
ülaseid ei näe,
kevad jätnud oma jälje,
ulatanud suvele on käe.
Suur suvi oma osa annab,
õitsele lööb uued pungad puul,
lilleada oma ilu kannab,
soojust südameisse toob.
Iga teine armastus
Olin õitsele puhkemise ootuses pung
Kirglik ootus päikse järele
Kiir kiire järel mähkis end mu ümber
Täies elujõus kostus mu hingelaul
Äkki
Südamest käis jõnks
Kukkus esimene õieleht
Nutsin lohutamatult
Ja vaikisin pea
Kui teine kukkus
Vaid üks pisar
Kolmanda viis tuul
Ei teadnud mida tunda
Vaikus vaid
Tuli neljandagi kord
Ja ma laulsin
Valust ja õnnest
Täpselt ei tea
Langes viies
Tuimus tardus mu näole
Vaikus taas
Närbus vars
Ja kõik kadus
Valu, õnn, igatsus- kõik
Kevad taas mu südame on löönud lõkkele
Kevad taas mu südame
on löönud lõkkele.
Kallim, kus küll viibid sa?
Mu süda igatseb!
Kevade kui magus mesi,
mis voolab südame,
tunnetele annab voli,
arm lööb õitsele.
Tahaks hõisata ja laulda,
naerda südamest,
unustada murehetked--
Sügis niigi kurvameelne, kurb...
Täna kevad peidab ära
meelekurbuse,
välja toob ta oma sära,
täies hiilguses.
Tänan sind mu kaunis kevad,
et rajad teed õnneni!
Tervitan sind armukevad,
mul tunded kõik on laiali!
Avanevad kooli uksed
Peagi avanevad kooli uksed,
koolielu lööb õitsele,
pausi peale pannakse naljad,
tõsisemalt mõeldakse õppele.
Suvi suur on jõudu andnud,
kasvatanud tahet ja meelt
puhkust mõtetele andnud,
taganud turvalist rännuteed.
Peagi avanevad kooli uksed,
algab tõsine õppetöö.
See on suure sügise algus.
See on tee uuele elule.
Armastus
Ta on kui kevad, nii kaunis,
nii habras kui kevadlill,
ta naeratus on kui päike särav,
ja hing kui puhas allikavesi on.
Ta hääles on armastust palju,
kõlab õrnalt kui ööbiku laul,
käed nii pehmed on ja hellad,
elujõudu silituses on.
Mõtlen Sinu peale mu armas,
Sinust kujutluspilt ees mul on.
Talvest saab kevad mu armas,
taas õitsele puhkeb siis rind.
Armastus
Armastus on kui keev tunnete pada
südame all
Armastus on kui lilleõis kaunis,
mis õitsele puhkeb südamel
Armastus on kui hõõguv tulesäde,
mille leek suureks paisuda võib
Armastus on kui valutav süda,
mis tunnetega mängib ja pimestab
Armastus on kui pillikeel,
mis hinge puudutab ja kurvaks teeb
Armastusel on tuhat nägu
Armastusel on tuhat meelt
Armastusel on tuhat tunnet
Armastusel on tuhat keelt
Kevad on jõudmas, JAA!!
Nüüd päike on väljas ja õhtu on soe,
armastus Sinule põuegi poeb,
kui taevas on kuu, siis öö on külm,
on meenumas jälle talv.
Tuul on soe ja rohetab maa,
päikene hangesid soojendab,
lompides hüpates hõiskan: "Taas
meil kevad on jõudmas, JAA!!"
Las loodus see tärkab õitsele,
rohtumas mudane metsatee,
lumi see kaob nüüd ojades
kui paistmas on päikene.
Mina olen siin ja Sina oled ka
säramas kevadise õiena,
tulen Su juurde ja kallistan,
on kevad meil südameis taas.
- Tarmo Selter -
2024
oo mu päev ja mu öö
oo mu päev ja mu öö
mis jõena Sinusse rahutult
suubub hing õnnest
kus kiljus valust nuuksus
Su käsi mind kui puutus
veel on meie vahel
Sind ja mind oled
ihu minust
igal õhtul laotab
igatsus laiali oma tiivad
läheb öösse otsima Sind
mu hingelind aita mul
üles leida end
olen Sulle kauaks
ajas antud
armsam kallis vend
mu armas meis uuesti
õitsele puhkeb
elu vastu leebus
hing kui heldub