Sõnale oitsele leiti 58 luuletust
Tasapisi
Tasapisi pilvekardinad avanevad,
tasapisi päike välja poeb,
tasapisi loodus avab silmad,
tasapisi hajub pime öö.
Tasapisi päev end hakkab looma
tasapisi sujub päevatöö,
tasapisi end elu hakkab muutma,
tasapisi õitsele lööb uus.
Tasapisi rahu tuleb ilma,
tasapisi hirm taganeb,
tasapisi pisar täidab silma,
tasapisi hing rahuneb.
August
Ootan oma Augustit,
juba terve kuu.
Olen Sinu Juulike,
ilus on juulikuu.
Augustit ma armastan,
ta minu õnn ja rõõm.
Augustis, kui tuleb ta,
saab küpseid õunu mekkida.
Olen Sinu Juulike,
meil juulis arm lõi õitsele.
Suur armuleek täitis südamed,
tunded kuumad keesid kehades.
Sind oodates mul pikk on meel,
sest tean mu August, et oled teel.
Nüüd vaikselt mõtteid mõlgutan
ja tasa end unele soigutan.
Suvi on käes
Sirelite õitseaeg saab läbi,
õunapuud löövad õitsele,
mesimummid läbisegi,
kaenlas kannud kollased.
Võililledest kollast vaipa
ei enam näha saa,
ja nendest punutud kaunis pärg
on ammu närtsinud ka.
Ei sineta ka metsaalus,
ülaseid ei näe,
kevad jätnud oma jälje,
ulatanud suvele on käe.
Suur suvi oma osa annab,
õitsele lööb uued pungad puul,
lilleada oma ilu kannab,
soojust südameisse toob.
Varahommikune mets
Õhk virvendab ja vajub vaikselt metsale,
lilled samblasülest ärkavad ülesse,
viimased lehepungad puhkevad õitsele.
Soe tuuletiib lendab üle metsade
ja mühiseb tasasel viisil puulatvades.
Siginat-saginat kuulda on linnupesades,
nokakesed avatud on linnupoegadel.
Siilipere keras, nad lehtede all,
ninakestki pole näha- on üks suur kerapall.
Kribin, krõbin siin ja seal,
silmale nähtav pole eal.
Kuid kõrvale kuulda on iga pisemgi helin,
ja vahest võib tekkida ka külmavärin.
Kevadteed
Mu jalg veel tallab kevadisi radu,
käia teid, neid on sadu.
Teeveerelt lilli korjan kokku,
lugematul arvul linnuviise kostub.
Mõni tee on sirge, pikk
ja lõppu pole näha,
mõni aga keeruline,
singa-vongatega.
Kevadteid ma tallan.
mulle meeldib see.
Teepervelt lilli korjan,
heliseb viisike.
Kraavivesi päikses sirab,
lilled janused-.
Kastan lilled kraavivette,
süda lööb õitsele.
Nii palju ilu ja rõõmu
on pakkuda kevadel.
Nii palju kauneid mälestusi
on kevadradadel.
Korjan mälestusi kokku,
igal kevadteel,
sest iial ei või teada,
mil ta viimane.
.....
Pulbitsev kevad
Mets on siginat, saginat täis,
metsas kevad külas käis.
Oma võlukepiga,
puudutas pungad puhkema.
Puges samblasülesse,
upitas lilled õitsele.
Silus haavapuude päid,
kuid haavad ikka värisema jäid.
Kevad kaseokstel kiikus veidi,
siis puutüvel veitsa askeldas
ja mahlakannid tüvekoorde
paigutas
Kevad üle metsa lendas tuhinaga,
leebe tuul teda tõukas tagant.
Linnud olid juba kohal,
kaunis viis neil noka vahel vohas.
Päike piilus pilve vahelt
ja siis tõusis kõrgele,
et saaks näidata kuldset kera,
kevadele endale.
Pilvgi mõne piisa poetas,
otse keva .....
ka nii võib kirjutada, kannatlikkust selle lugemiseks
ei Pessoa värsse saa juua
nagu järjekordselt
lahti korgitud pudelit veini
kallad klaasi ja tuled rõdule
veini lonkshaaval rüübates
päikese kätte vaatama
kas õunapuu vari on
samas kohas mis eile
rohi kastest juba kuivanud
kompostihunnikul sumisemas
arbuusi koorte kohal kärbsed
jasmiinipõõsas maja juurde viiva
tee ääres lõhnab samamoodi edasi
see maailm mis jääb toa
hea ja kurja
tee ning plangu vahele
aias ei vaja mingit
seletamist ta on kogu aeg
olemas nagu pilv taevas
õunte küpsemine okstel
sul ei õnnestu millegagi
peatada takista .....
Mai
Täna taas on hommik helge,
taevas selge,
loodus õitsel.
Minu väike tütar Mai
kahe aastaseks täna sai.
Mai on armas looduslaps,
armastust vaid õhkub tast.
Tantsib, keerleb kevade-
Mai jagab rõõmu kõigile.
Lilleaias armas Mai
ta kingituseks kastekannu sai.
Lilled armastavad Maid
ja noogutavad õrnalt päid.
Üks eriline õienupuke,
kord õitsele lõi mais...
Suur kevad õitseb
Suur kevad õitseb
ja paneb päikese särama
Suur kevad õitseb
ja katab maad iluga
Suur kevad õitseb
ja paneb linnud rõkkama
Suur kevad õitseb
ja paneb südamed põksuma
Suur kevad õitseb
ja paneb jalakesed tantsima
Suur kevad õitseb
ja jagab rõõme kuhjaga
XXI-sajand
XXI- sajandil
pommid lendavad,
kodud hävivad,
emad sünnitavad,
lapsed ilmavalgust näevad keldrites,
varjendid on inimeste päralt,
külmad, koledad, aknad pimedad.
Ja sarvedega Saatan,
vahendeid valimata,
kogu hingest tulistab.
Pea tuleb Kõigevägevam
ja selle kaose lõpetab.
Saatan aga põrgukatlas keeb
ja kogu maa lööb õitsele veel!
Kevad taas mu südame on löönud lõkkele
Kevad taas mu südame
on löönud lõkkele.
Kallim, kus küll viibid sa?
Mu süda igatseb!
Kevade kui magus mesi,
mis voolab südame,
tunnetele annab voli,
arm lööb õitsele.
Tahaks hõisata ja laulda,
naerda südamest,
unustada murehetked--
Sügis niigi kurvameelne, kurb...
Täna kevad peidab ära
meelekurbuse,
välja toob ta oma sära,
täies hiilguses.
Tänan sind mu kaunis kevad,
et rajad teed õnneni!
Tervitan sind armukevad,
mul tunded kõik on laiali!
Säravaim õis
Oled see ikka sina,
kes oli mu säravaim õis,
mis igal kevadel sala
mu südamel õitsele lõi
Sind enam ei tunne ära,
kui polekski kevadet,
õis südames närtsinud ära
mul valus on südamel
Anname lootusel aega,
äratada närtsinud õis,
et võiksid olla ikka,
minu südame säravaim õis!
Aegade igatsus
Igatsen aganaleiba
millel koorene või
Igatsen kopliaeda
kus karjane olla ma sain
Igatsen õunapuuaeda
mis suviti õitsele lõi
Igatsen pikki põllusiile
kus külvatud,küntud sai
Igatsen suitsuhõngust sauna
kus poolküürakil istuda sain
Igatsen taga aega
kus olla sain peremees vaid
Taevas kõndija
Sõnum kirjutatud seinale, mille taga te kõik end peidate,
võrsub valu, ennast ehk leiate, eirates mu veidratest,
tunnetest kasvanud luulet, une seest, muutumatult,
uutsust kandnud, truudus saabus, untsus kasvul,
juhtub kasu, udu pasun, saamata aru, kuidas see maru,
vere janu, hetke on saabund, miski ei laabund,
leidmata kaaslust, kinni kasvatamas haavu,
maandund, kohas mida keegi omaks nimetada ei tahtnud,
armun, uuesti, nendes tunnetes kuuled mind,
sõnad seal puresid, mõõtmas eal muresid,
tean vaid seda pead, nõnda teda nean, ei miskit head,
välju eal, sealt, kõikide se .....
Ma kõnnin sust mööda
mööda seda teed
kus sireleid oli õitsele kord löömas
On tuhaks põlend need
Neetud olgu need sirelid see tee ja sina
mille tuli mult võttis
Ja neetud olgu see tegu mis tegid sa siga
et elu end paigast sättis
Sa jätsid mind teele üksi
Algul nuusutama sireleid siis tuhka
Nüüd süütul ilmel kõnnid mööda Süttid
mu vihast ja kuhtud siis tuhka
Ruttan edasi ja muigan vaikselt
Homme istutan su pähe sireleid
Läbitud on puhastusetuli Oled paikne
Nüüd taas võin nuusutada sind ja sireleid
hingede puud
Tormised ja
rahutud tuuled
on rebinud
värvilised lehed
me hingede puudelt.
Võõraste kurbus
tungib sisemusse -
kas nad usuks?
tõetera minu sõnades -
võtavad kõik elava
nendest värvilistest
lehtedes -
viimsegi emotsiooni.
Seal nüüd lebavad
nad koltununa
närtsinuna maas.
kas millalgi veel?
löövad õitsele me teel
me hingede puudel
nood väsinud
nood elutud
võõraste kurbust täis
oksad.
armastus
Tee rajasid
südamesse.
Armastus.
Habras -
meite vahel
õitsele lõi.
Mälestust
ilusat -
käin hingamas
imetlemas öö
maagilise
maailma arvelt.
Sinu -
naeratuse taha
päikesekiired
sillerdavalt
peidavad meid.
Ei väsi
kordamast
neid teid.
Tunda embuses
Sinu käsi.
Kuniks veel
eilsesse
jätkub meid.
