Sõnale oja leiti 1226 luuletust (top)
Viiking.
Seitmest vennast noorim ta
sündis viiking
olen kuningas
loitsis arbuja kuulust eluteel
sündis viiking
olen kuningas
haaras ema vööst armu sööst
sündis viiking
olen kuningas
pingul vibu kadus hirm
sündis viiking
olen kuningas
mõõk see terav loodu elav
sündis viiking
olen kuningas
taplus sõjas õlg õlal vend
sündis viiking
olen kuningas
langes vend naerusui päike
langes viiking
olid kuningas
põles põrm odin embas
oled viiking
oled kuningas.
Isamaale
Küll olid võõra võimu all,
Sa, Eesti, mitmeid sajandeid.
Sa tasa ja targu talitan'd,
Ja oma rahva säilitan'd.
Sa hoidsid kodumullast kinni
Ja hoidsid oma peresid.
Sind võõrad tuuled kõigutan'd,
Kuid nemad Sind ka viljastan'd.
Sa sõja maha pidasid
Ja iseseisvaks sirgusid,
See maksis Sulle elusid.
Kuid varsti Sa kõik kaot'sid.
Ja siis Nõukogu võimu all
Sa olid aastakümneid veel.
Ent siis said vabaks relvata,
End vabastasid lauluga.
Ei seda kauaks jätkunud.
Kui Sinu piirid lahti said,
Siis ärimehed Põhjamaal
Su majanduse üle võtsid.
Kui võimule sai .....
Kevad looduse keskel
Üha soojemalt näitab ennast päike,
iga päikesekiir annab loodusele oma läike ,
pajupõsal tibukesed väiksed,
pungad puul lehtivad vaikselt.
sini-sinine on taevas,
niidud, aasad rohelust on täis,
liblikate lend on nii õrn ja nii armas,
lilled kevadtuules noogutavad päid.
Linnulaulust kogu loodus kajab,
pesas linnupojukene ema vajab,
ojakene singa-vonga oma teed rajab,
iga süda vaikust, rahu vajab.
Vanaemad
Mu unenägudel on muinasjutu tiivad,
mis vanaema rääkis minule.
Need läbi täheväravate viivad,
ja hommikul kõik päikseks seguneb.
Head mõtted kujundavad nii mu päeva,
se´s vanaema mälestus on sees.
Kuid unenäod nüüd kiirustades läevad
justnagu koltund lehed ojavees.
Nüüd oma lapselapsel räägin unejuttu
ja sillutan tal tähetätraist teed.
Aeg voolab aga peatumata, ruttu -
Kord mälestusteks jäävad jutud need.
Sinu haual ma enam ei nuta,
voolab kõrvadest sooja verd.
Valgeid roose kaasa ei võta,
vaatan igatsedes punast merd.
Sinu nime sealsamas pühin ma huulilt,
isegi, kui armastasin sind kuuni.
Valged roosid tõmbunud punasteks ent sellest ma ei hooli,
sest meie meri ongi mõeldud seda tooni.
Kevad seab samme
Türilt hakkas tulema
laiali end laotama
ilu kõikjale pilduma
lillelise kleidiga kevade
Päike kuldne taeva all
järel tuli tal
kevadele kaunile
saatjaks linnulaul
Ojakene vulisedes
rajab kevadele teed,
varsti, varsti näha saame
kaunilt ehitud kevade alleed!
Kevad ja rott
Kevadel kui tärkab muru,
rott see nina välja pistab urust
rõõmsalt hõiskab küll on soe
suisa kevad põue poeb.
Sibab ringi siia sinna
kauneid lilli nuusib nina.
Sinililled, kellukesed,
rott see supleb lillemeres.
Kui ta lõpuks ära väsib,
mättale jääb tuttu rott.
Päike ikka soojalt paitab
rotil uinuda ta aitab.
Ikka kotid mehed
Nõukaajal õeldi
"loll nagu moldaavlane"
aga jalkas oldi
hullem see just eestlane;
jälle 2:0 seis
türa, küll on kotid mehed!!!
mõistus kadus meis
kui suurenesid punktivahed;
oli mu nägemine ekslik?
ja kas kuulmine sai valetada?
kuidas küll see võimalik
et uuele mõtetule maale kaotada?;
aga see tõde ja saime tuska
polnud und sellele ööle
kui kalevipojad palli lüüa ei oska
siis kadugu tagasi Soome tööle;
Aivar Pohlak, spordis kaob vara
sa raiskad ära rahatähed
pigem oma püss haara
ja vaheta välja kotid mehed
KEVAD TULEB
KEVAD TASA KOPUTAB
VIHM PÄIKSESILMAD LOPUTAB
SIIS LUMEMEMM REISIMA LÄHEB
ÖÖ TAEVASSE RIPUTAB TÄHED
TUULEKE KEVADE LÕHNA KANNAB
PÄIKE SOOJUST JUURDE ANNAB
LUMEHANGEDEST TEKKINUD OJAD
OKSTEL PAJUKASSIPOJAD
SINILILL ÄRKAB JA PILGUTAB SILMA
KARUPOEG UUDISTAB KEVADIST ILMA
AIAS VILISTAB KULDNOKAPAAR
ÕHUS LIBLIKA LENNUKAAR
Vankumatu Ukraina sõdur
Ukraina sõdur viskab nalja ka rindejoone peal,
ukrainlasel on süda ikka
õige koha peal.
Sõjatandril tantsu vihub,
et ei nüristuks ta meel...
Kuigi pisar silma kisub,
siiski vaprust jagub veel.
Jalge all lirtsub pommitatud maa,
mustjas taevas raketid koledad.
Mõistus siiski terveks jääma peab,
TEENIDA ON AU
OMA KODUMAAD!
Armastus jääb püsima
Päiksetõusu kinni hoidsin
iga oma meelega
Päiksetõusuga Sa kaasa minna tahtsid-
Minu juurest ära minna, lahkuda
Kuid päiksepuna tasa tõusis
taevas kõik lõi veretama
Hakkasin Sind vaiksel viisil
tahtmatult üles äratama
Su uni oli nõnda sügav
vaatasin Sind ainiti
Meid armastus on ühte köitnud
viimse hingetõmbeni
Aga päike, see käib omasoodu
kord vajub ja tõuseb jälle ta
Mu kallike, taas päike loojub-
Näe! Taeva all on vikerkaar!
Iga kord, kui päike tõuseb,
või kui vajub looja ta,
siis ma hüüan järel talle
Hea,et olid ja oled olemas!
Eesti pidupäev
Täna soojalt päike särab,
mahe tuul põski silitab,
silmanurgast väike pisar
alla veereda üritab.
Kurb mu süda, tunnen seda,
kuigi täna rõõmu päev.
Mõte ei saa unustada seda,
millist kannatust tõid okupandi väed.
Lasen siiski endas laulud valla,
rõõmutunde südame.
Täna tähistame päeva,..
Võidupäeva-mõtelge!
Sestap päikenegi taevas,
naerab ühes meiega,
kurvast pisarast rõõmupisar on saamas...
Ela ja õitse, armas Eesti,
Eestimaa!
Kevad
Karu talveunest ärkab,
mullast lillekene tärkab.
Kuldnokk rõõmsalt vilistab,
põrnikas nüüd põristab.
Päevad läinud pikemaks,
meelgi muutund rõõmsamaks.
Kaskedel on hiirekõrvad,
pajuokstel pehmed urvad.
Rõõmsalt ojakene voolab,
taevas päike paistab soojalt.
Kõikjal linnulaul ja vulin.
Nõnda kevad meile tuli!
Meestel kevad peas
Olin suures Selveris
kotti asju panemas
keegi kellegiga noris
mehed asju olid ajamas;
üks suur punt teispool letti
nad omavahel kaklesid
2/6'st andsid vastu tatti
duo üksteisele korve viskasid;
ning heideti ka käru
siis üks pealtvaataja sekkus
vanem mees teeb ise säru
kevade kuulutamise rikkus;
karjusid linnukesed kõigile
kui pidanud nad mulle mida ütlema
ma võtnuks klaaspurgi käsile
ja kuke supiga neid viskama;
kuulsin kaaspoodlejalt
et nad enne bussijaamas mõllatud
uus aastaaeg tuli soojalt
välispingid segi paisatud;
ju siis nad tripsutanud
sest vah .....