Sõnale oksad leiti 46 luuletust
oksad tähe valgust
koos sinuga kolletun
all järve ääres
kaldavees kõhisev
pilliroog teeäärne
vana kask
enne kui su okstelt
variseb vihmast tuhm
vettinud vask
oksad tähe valgust
laskma hakkavad läbi
lumest valge metsani väli
talv otsa pilk sellel püsib
mis nii puhas ja tühi
Sügis
Sügisel kord lehtedega mängisin ma tuules,
mille kohinat ma puude ladvus vahel ikka kuulen,
tundes ära sügisese raagus okste laulu,
täna tuleb minuni see tuuleiili kaudu.
Lehed õhku viskasin ning silmitsesin värve -
oli punast, oli kollast hommikust, mis karge,
päiksekiired sillerdasid jääkristallilt vastu,
silmitsen veel veidikene, edasi siis astun.
Puudel lehti vähemaks jääb aja jooksul veelgi,
paljad oksad raagus puud ei kaunimaks küll teegi,
siiski tuleb leppida, ei miskit muuta saa -
sügis on me Eestimaal ju vaikselt võtmas maad.
- Tarmo Selter -
2022
Õnneaegu kevades ...
Lilleväljad imelised neis ilu , värviküllust - õrna,
kaunist hetke meile loomas , ärkav kevadine maa.
Noorte õielehtede aroomis metsateele jõuan maa,
hinge vallutab siin loodus , tunned end ta osana.
Oksad kergelt lehvitavad , sulle vabaduse tuules,
naeratab päikesele vastu õitest valge toomepuu.
Laululinnud , metsa alla päevasoe tõi - maikuu,
kukub kägu uut sul lootust , õnneaegu kevades.
Hansi!!!
Vaikne aeg
Vaikselt äratad mind Sa,
hea on rahus ärgata.
Akna taga ilm on rahul,
linnulaulu hinge mahub.
Laual värvilised munad,
pajuoksad vaasides.
Armsad on kõik tibupojad,
ilu pajutibude silmades.
Vaikne hommik, kära pole,
rahu rohkem mõtetes.
Hea, kui jätkuks vaikset aega,
elus eneses.
lumevalgest leheroheliseks
männil maja taga
sulast oksad märjad
okas rohelisem
talv saab otsa viimaks
lumi valge sind enam
piina ta puhtus kiiskav
meeltele tee liiga
taas ilm saab lumevalgest
sumisevaks leheroheliseks
taeva alt kaob lumi
ta õhku tõuseb ära sureb
enda järel ohkega ukse sulgeb
rõõm sind jälle täidab
iga loik kui peegeldab
avarust ja taevast
saad kinni võtta elu kaelast
kui jääd armastusest haigeks
tsüklist „Poisiiga“
tilkades seisavad
rõdul käsipuud
külm vihm äratab
mind nuukseiks
veri ehmub teades
enam eales
Sind pole mu juures
milleks ärgata minna siis
veel päeva uude
*
Tänavalatern ja vana maja
öö otsa kiiguvad
tapeedil lehitud oksad
tilgub köögis kraanikauss
eestoas kell lõi juba kuus
nüüd ma tean
täna jälle Sa enam ei tule
ei ilmsi ei unes
Tasakesi sügis läheb
Tasakesi sügis läheb
välja koduväravast,
puudel on veel mõned lehed,
raagus oksad pudedad.
Sügissaak on salve saadud,
põllul muld vaid mustendab,
linnulaul on vaikseks jäänud,
kõrvus tuul vilistab.
Pilved rasked mõjutavad
ängi südamel,
mõtteid nukraid tuleb juurde
pimedatel õhtutel.
Hing on kurb, et läheb sügis,
mis nii soe ja lahke on,
miskit rebeneb küljest,
miskit sureb hinges.
Sügis tuli!!!
Sügis vihmapisarais
meile täna jõudis,
oksad täitsa märjaks said,
täitusid ka lombid.
Lehed kõikjal kullakarva,
on ka punaseid,
mida täna kohtab harva,
varsti kõikjal neid.
Suves tõusin hommikul,
nüüd sügisesse astun,
varsti lehehunnikud
mul vaatamas on vastu.
- Tarmo Selter -
2023
Leinakask
Oled sa näinud sihvaka leinakase kummardust,
ta nõtke keha painutust,
ta maani ulatuvate lehisjuuste
kohevust?
Leinakask ilus on,
kuid kurb on tema vaade,
kui mu südamel raske on.
Ta kurvas olekus on ilu,
kui kastepisar helgib lehe peal
ja päikesekiired mänglemas on seal.
Leinakasel puudub süda,
kuid miskit kisub sinna mind.
Ta painduvad oksad on nii kenad,
nad justkui varju alla kutsuvad mind,
nad kutsuvad mind...
mu lapsesuu küsib
kuidas see taevas
küll külateel lompi
ära mahub
tee ääres oksad
raagus puult
Emajõe vette need
valged kohevad pilved
mida Peipsi poole
vees puhub tuul
elanud olen mõnda aega
Ikka veel sellest aru ei saa
mis siis et vaatad seda
taas ning taas oled
lombi kõrval kükakil maas
Ootan sõbrakest aknal ma
Ei saa Sul täna külla tulla,
kuid aknal ootan Sind, Sa tea.
Akna taga puud on raagus,
peened oksad kummargil maas.
Pilvist vihmapiisku tilgub,
peidus pisarad kibedad.
Võitlen iga oma meelega,
et mus valu ei hakkaks karjuma,
sest kurb on olla sõbrata
ja kui ta mind ei külasta.
Siiski loodan, et päike tuleb välja
ja pilved taevas hajuvad.
Ei saa Sul ise vastu tulla,
sest tervisehäda mind kimbutab,
kuid Sina sõbrake saad tulla,
saad tulla, seda ma tean.
Kes seal kuuse taga piilub?
Kes seal kuuse taga piilub,
müts kui lumelobjakas?
Valge habe laotub lumel,
see vist päkapikk naljakas-.
Äkki on ta ära eksind,
reelt maha kukkunud,
ehk on ehmatunud veidi,
kuuse alla peitu pugenud?!
Päkapikul lumi põlvistsaati,
sära silmist pole kadunud.
Ta vist ootab jõulutaati,
see kuusk tal välja valitud.
Hiilin vaikselt lähemale,
tõstan kuuseoksad kõrgemale.
Kedagi ei näe ma seal,
ainult väiksed jäljed lume peal!
Selle kuuse valingi,
süda mulle ütleb nii...
Hea meeleolu tuppa toon,
päkapikust ilusa laulugi loon.
Kõik mõtted mõlguvad jõuludel
Mu õuel sirgub kuusepuu,
selle istutasin ise,
kui väike lapsuke olin veel,
koos üles kasvasime.
Käharpäine kuuseke
mu südant rõõmustab,
ta igihaljas, okkane,
ta hinges sügaval.
Kui saabub kaunis jõuluaeg,
siis ehin teda ma,
kõik oksad katan iluga
ja sära toon säraküünlaga.
Tore, kui lumehelbeid sajab
õrnalt kuuseokstele,
siis minu süda koos kuusepuuga särab-
Kõik mõtted mõlguvad jõuludel.