Sõnale oksad leiti 46 luuletust (copied)
Eestimaa...
Kuuled Sa tuulekest väljas,
oksad liikumas hetkes,
loodus paitab Eestimaad...
Tunned Sa rõõmu ja rahu,
üksteist siin hoides
meie oma Eestimaal...
Hingata saad, kuulda Sa saad
elu siin Eestimaal!
Hoiame koos, kuni veel saab
rahvast me Eestimaal!
Mullaselt musta, taevaselt valget,
siniselt veesilmades
on meie Eestimaa....
Vaata ringi ja meeles Sa pea,
milline on kodumaa,
meie rahva Eestimaa...
- Tarmo Selter -
Kevad
Karu talveunest ärkab,
mullast lillekene tärkab.
Kuldnokk rõõmsalt vilistab,
põrnikas nüüd põristab.
Päevad läinud pikemaks,
meelgi muutund rõõmsamaks.
Kaskedel on hiirekõrvad,
pajuokstel pehmed urvad.
Rõõmsalt ojakene voolab,
taevas päike paistab soojalt.
Kõikjal linnulaul ja vulin.
Nõnda kevad meile tuli!
Sügis tuli!!!
Sügis vihmapisarais
meile täna jõudis,
oksad täitsa märjaks said,
täitusid ka lombid.
Lehed kõikjal kullakarva,
on ka punaseid,
mida täna kohtab harva,
varsti kõikjal neid.
Suves tõusin hommikul,
nüüd sügisesse astun,
varsti lehehunnikud
mul vaatamas on vastu.
- Tarmo Selter -
2023
Maa on minu kodu
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
linnupesa minu ase,
päiksepaiste minu padi,
kitsejäljed minu rada,
kuusetukad minu tugi,
pilveviirud minu vibu,
heinakõrred minu käsi.
Pihlaoksad need mu patsid,
samblasasi minu süli,
kuusekäbid minu kannad,
järvepinnad minu pale.
Liblikad on minu lapsed
lepatriinud lillepärjad,
tähetäpid tornikellad,
meresaared minu majad.
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
kurekolmnurk minu koda,
astelpaju trepimade,
kasekaared põlvepaine,
ladvalehed pidupõlled,
härmapitsid tanulina,
lillesilmad m .....
Kes seal kuuse taga piilub?
Kes seal kuuse taga piilub,
müts kui lumelobjakas?
Valge habe laotub lumel,
see vist päkapikk naljakas-.
Äkki on ta ära eksind,
reelt maha kukkunud,
ehk on ehmatunud veidi,
kuuse alla peitu pugenud?!
Päkapikul lumi põlvistsaati,
sära silmist pole kadunud.
Ta vist ootab jõulutaati,
see kuusk tal välja valitud.
Hiilin vaikselt lähemale,
tõstan kuuseoksad kõrgemale.
Kedagi ei näe ma seal,
ainult väiksed jäljed lume peal!
Selle kuuse valingi,
süda mulle ütleb nii...
Hea meeleolu tuppa toon,
päkapikust ilusa laulugi loon.
Kevad ärkab...
Pilla-palla kõik on valla -
kuivand' lehed kukkund' alla,
lumest peidust varjudena
sulab kuivand' oksadena
välja sügisene elu,
tuhmiks jäänud lehevõlu,
mädanenud õunad sealt
aiast värske muru pealt,
mis annab märku tärkamisest,
roheluse ärkamisest,
uuest elust kevades
ka meie oma hinge sees...
- Tarmo Selter -
Sõja 34. päev
ma ikka veel ei saa aru
mis sunnib meid hakkama
tapma oma vendi
kuidas muutuvad äkki
sellisteks hing ja süda
me terane aru
mitte hullunud peas
oh hoia mind ema
Presidendi käsklus
seersandi sõim
iga ülemuse võim
sõduri elu ja surma üle
ja sellest piisabki pühaks sõjaks
oh hoia mind ema
hoia mind ema
*
nii nagu tubaka suitsetajad
on aetud kohvikutest ja
kontoritest tänavale
olen minagi ajas olemiseks
otsinud endale luule jaoks ruumi
enamasti olen seal üksi
harva eksib sinna ära
mõni parm õlle jaoks
küsima rah .....
Imeline sügispäev
Soe tuul ajab sügislehti taga
kuuseoksad tasa kiiguvad
päike magab vihmapilve taga
õhk soojas õhus virvendab
Rohututid rohetama löönud
lilled sala upitavad päid
mesimumm, kes meest end pungi söönud,
uimasena lilleõiel
käib
See sügise on tõesti imeline
ei ole varem seda näind,
et üks sügispäev on nõnda soe ja pehmekene _
SEE NII ISADEPÄEVA MOODI NÄIB!
Sügis
Sügisel kord lehtedega mängisin ma tuules,
mille kohinat ma puude ladvus vahel ikka kuulen,
tundes ära sügisese raagus okste laulu,
täna tuleb minuni see tuuleiili kaudu.
Lehed õhku viskasin ning silmitsesin värve -
oli punast, oli kollast hommikust, mis karge,
päiksekiired sillerdasid jääkristallilt vastu,
silmitsen veel veidikene, edasi siis astun.
Puudel lehti vähemaks jääb aja jooksul veelgi,
paljad oksad raagus puud ei kaunimaks küll teegi,
siiski tuleb leppida, ei miskit muuta saa -
sügis on me Eestimaal ju vaikselt võtmas maad.
- Tarmo Selter -
2022
Kõik mõtted mõlguvad jõuludel
Mu õuel sirgub kuusepuu,
selle istutasin ise,
kui väike lapsuke olin veel,
koos üles kasvasime.
Käharpäine kuuseke
mu südant rõõmustab,
ta igihaljas, okkane,
ta hinges sügaval.
Kui saabub kaunis jõuluaeg,
siis ehin teda ma,
kõik oksad katan iluga
ja sära toon säraküünlaga.
Tore, kui lumehelbeid sajab
õrnalt kuuseokstele,
siis minu süda koos kuusepuuga särab-
Kõik mõtted mõlguvad jõuludel.
Sügisene
On metsas väike maja,
mille ümber puud,
lehed veidikene rohetavad.
Jah, metsas on kõik oksad varsti
üle kullatud
ja värviküllas maa on paistmas taas.
On sügisene tuuleiil
me ümber siiani,
keerutades lehti kõikjal täna,
ainult mida mõelda nüüd
selles sügiskullaski,
ootad, mida uut saad veelgi näha.
Värvilised lehed
langemas on puudelt
ootusärevuses murule,
et siis varsti saaks
õiena taas üles
ärgatagi varakevadel.
- Tarmo Selter -
2022
Kurbus
Lehed paljaks pöetud tammepuul,
eluväsimusest tekkinud on küür.
Oksad harali kui otsiks kaitset ta,
puust välja voolab mahla,lörinal.
Juured välja ulatuvad mustast mullast,
ladvanupp ei jõua taevani.
Vihmapilvest aina kallab,kallab,
joodab vana tamme lõpuni.
Tunnen kurgus nutumaiku,
ängistus on südamel.
Lasen oma pisara,
põselt alla voolama.
Selged maikuu ilmad
Selged maikuu ilmad! Põõsail peas on silmad.
Igal hiirekõrval hiirekõrv on kõrval.
Meie sõpra kaske pole tunda raske.
Tal on haljad tukad, tal on valged sukad.
Seisab seal üks neidis. See on toomepõõsas,
oksad õielõõsas. Küsid, kus on kastan.
Kohe sulle vastan:
näe, see puu, mis seal on,
millel küünlad peal on.
Tuuleiilis
Tuuleiilis tunnen ära surma,
närbumise puude lehtedes,
heina sisse kudumas on kollast
külma käsi öös kristallides.
Tuuleiilis seismas raagus oksad,
linnuparved lendamas on ära,
kogu maailm justkui juba ootaks,
vaibumas on metsas linnukära.
Tuuleiilis jälle seisan, vaatan,
kuidas sügis tasapisi tuleb,
lehekullas ennast ära kaotan,
kogun mõtteid, varsti ära lähen.
Tuuleiilis veel ei leida suuda
lootust, mis loob ilma ilusa,
eluring see meie elu muudab,
luues hetked need, mis valusad.
- Tarmo Selter -
2022
Ootan sõbrakest aknal ma
Ei saa Sul täna külla tulla,
kuid aknal ootan Sind, Sa tea.
Akna taga puud on raagus,
peened oksad kummargil maas.
Pilvist vihmapiisku tilgub,
peidus pisarad kibedad.
Võitlen iga oma meelega,
et mus valu ei hakkaks karjuma,
sest kurb on olla sõbrata
ja kui ta mind ei külasta.
Siiski loodan, et päike tuleb välja
ja pilved taevas hajuvad.
Ei saa Sul ise vastu tulla,
sest tervisehäda mind kimbutab,
kuid Sina sõbrake saad tulla,
saad tulla, seda ma tean.
Mälestus
Raagus oksad mind piitsutavad,
lehed langend ammugi,
mitmendat sügist käin
ühte rada,
kõrvalteid ei olegi
Tuul,see naerab mulle näkku,
prille ninalt sikutab,
ulub kõrva,
kaob siis ruttu,
kord ju olid nägija.
Pehmes samblas seened rodus,
elu neid ei kõiguta,
eemal pohlad meelitasid,
tahtsid sohu tirida,
jändrik känd,aga jalgu väänata,
orav viskas käbiga,
miks küll teda ei märgata.
Metsa kohal pilved tulid kokku,
mustad,sünged-salaja,
tuul neid rebis kokku-lahku,
elu vastas samaga.
Hirm mul tekkis ühtäkki,
kuis saaks metsast minema,
Vaikus kõhe .....
