Sõnale oksad leiti 46 luuletust (parimad)
Eestimaa...
Kuuled Sa tuulekest väljas,
oksad liikumas hetkes,
loodus paitab Eestimaad...
Tunned Sa rõõmu ja rahu,
üksteist siin hoides
meie oma Eestimaal...
Hingata saad, kuulda Sa saad
elu siin Eestimaal!
Hoiame koos, kuni veel saab
rahvast me Eestimaal!
Mullaselt musta, taevaselt valget,
siniselt veesilmades
on meie Eestimaa....
Vaata ringi ja meeles Sa pea,
milline on kodumaa,
meie rahva Eestimaa...
- Tarmo Selter -
Kevad
Karu talveunest ärkab,
mullast lillekene tärkab.
Kuldnokk rõõmsalt vilistab,
põrnikas nüüd põristab.
Päevad läinud pikemaks,
meelgi muutund rõõmsamaks.
Kaskedel on hiirekõrvad,
pajuokstel pehmed urvad.
Rõõmsalt ojakene voolab,
taevas päike paistab soojalt.
Kõikjal linnulaul ja vulin.
Nõnda kevad meile tuli!
Imeline sügispäev
Soe tuul ajab sügislehti taga
kuuseoksad tasa kiiguvad
päike magab vihmapilve taga
õhk soojas õhus virvendab
Rohututid rohetama löönud
lilled sala upitavad päid
mesimumm, kes meest end pungi söönud,
uimasena lilleõiel
käib
See sügise on tõesti imeline
ei ole varem seda näind,
et üks sügispäev on nõnda soe ja pehmekene _
SEE NII ISADEPÄEVA MOODI NÄIB!
Kes seal kuuse taga piilub?
Kes seal kuuse taga piilub,
müts kui lumelobjakas?
Valge habe laotub lumel,
see vist päkapikk naljakas-.
Äkki on ta ära eksind,
reelt maha kukkunud,
ehk on ehmatunud veidi,
kuuse alla peitu pugenud?!
Päkapikul lumi põlvistsaati,
sära silmist pole kadunud.
Ta vist ootab jõulutaati,
see kuusk tal välja valitud.
Hiilin vaikselt lähemale,
tõstan kuuseoksad kõrgemale.
Kedagi ei näe ma seal,
ainult väiksed jäljed lume peal!
Selle kuuse valingi,
süda mulle ütleb nii...
Hea meeleolu tuppa toon,
päkapikust ilusa laulugi loon.
kui jääd armastusest haigeks
tsüklist „Poisiiga“
tilkades seisavad
rõdul käsipuud
külm vihm äratab
mind nuukseiks
veri ehmub teades
enam eales
Sind pole mu juures
milleks ärgata minna siis
veel päeva uude
*
Tänavalatern ja vana maja
öö otsa kiiguvad
tapeedil lehitud oksad
tilgub köögis kraanikauss
eestoas kell lõi juba kuus
nüüd ma tean
täna jälle Sa enam ei tule
ei ilmsi ei unes
Sügis tuli!!!
Sügis vihmapisarais
meile täna jõudis,
oksad täitsa märjaks said,
täitusid ka lombid.
Lehed kõikjal kullakarva,
on ka punaseid,
mida täna kohtab harva,
varsti kõikjal neid.
Suves tõusin hommikul,
nüüd sügisesse astun,
varsti lehehunnikud
mul vaatamas on vastu.
- Tarmo Selter -
2023
Vaikne aeg
Vaikselt äratad mind Sa,
hea on rahus ärgata.
Akna taga ilm on rahul,
linnulaulu hinge mahub.
Laual värvilised munad,
pajuoksad vaasides.
Armsad on kõik tibupojad,
ilu pajutibude silmades.
Vaikne hommik, kära pole,
rahu rohkem mõtetes.
Hea, kui jätkuks vaikset aega,
elus eneses.
Ootan sõbrakest aknal ma
Ei saa Sul täna külla tulla,
kuid aknal ootan Sind, Sa tea.
Akna taga puud on raagus,
peened oksad kummargil maas.
Pilvist vihmapiisku tilgub,
peidus pisarad kibedad.
Võitlen iga oma meelega,
et mus valu ei hakkaks karjuma,
sest kurb on olla sõbrata
ja kui ta mind ei külasta.
Siiski loodan, et päike tuleb välja
ja pilved taevas hajuvad.
Ei saa Sul ise vastu tulla,
sest tervisehäda mind kimbutab,
kuid Sina sõbrake saad tulla,
saad tulla, seda ma tean.
Kevad ärkab...
Pilla-palla kõik on valla -
kuivand' lehed kukkund' alla,
lumest peidust varjudena
sulab kuivand' oksadena
välja sügisene elu,
tuhmiks jäänud lehevõlu,
mädanenud õunad sealt
aiast värske muru pealt,
mis annab märku tärkamisest,
roheluse ärkamisest,
uuest elust kevades
ka meie oma hinge sees...
- Tarmo Selter -
Sügis
Sügisel kord lehtedega mängisin ma tuules,
mille kohinat ma puude ladvus vahel ikka kuulen,
tundes ära sügisese raagus okste laulu,
täna tuleb minuni see tuuleiili kaudu.
Lehed õhku viskasin ning silmitsesin värve -
oli punast, oli kollast hommikust, mis karge,
päiksekiired sillerdasid jääkristallilt vastu,
silmitsen veel veidikene, edasi siis astun.
Puudel lehti vähemaks jääb aja jooksul veelgi,
paljad oksad raagus puud ei kaunimaks küll teegi,
siiski tuleb leppida, ei miskit muuta saa -
sügis on me Eestimaal ju vaikselt võtmas maad.
- Tarmo Selter -
2022
Tuuleiilis
Tuuleiilis tunnen ära surma,
närbumise puude lehtedes,
heina sisse kudumas on kollast
külma käsi öös kristallides.
Tuuleiilis seismas raagus oksad,
linnuparved lendamas on ära,
kogu maailm justkui juba ootaks,
vaibumas on metsas linnukära.
Tuuleiilis jälle seisan, vaatan,
kuidas sügis tasapisi tuleb,
lehekullas ennast ära kaotan,
kogun mõtteid, varsti ära lähen.
Tuuleiilis veel ei leida suuda
lootust, mis loob ilma ilusa,
eluring see meie elu muudab,
luues hetked need, mis valusad.
- Tarmo Selter -
2022
Kõik mõtted mõlguvad jõuludel
Mu õuel sirgub kuusepuu,
selle istutasin ise,
kui väike lapsuke olin veel,
koos üles kasvasime.
Käharpäine kuuseke
mu südant rõõmustab,
ta igihaljas, okkane,
ta hinges sügaval.
Kui saabub kaunis jõuluaeg,
siis ehin teda ma,
kõik oksad katan iluga
ja sära toon säraküünlaga.
Tore, kui lumehelbeid sajab
õrnalt kuuseokstele,
siis minu süda koos kuusepuuga särab-
Kõik mõtted mõlguvad jõuludel.
oksad tähe valgust
koos sinuga kolletun
all järve ääres
kaldavees kõhisev
pilliroog teeäärne
vana kask
enne kui su okstelt
variseb vihmast tuhm
vettinud vask
oksad tähe valgust
laskma hakkavad läbi
lumest valge metsani väli
talv otsa pilk sellel püsib
mis nii puhas ja tühi
Sõja 34. päev
ma ikka veel ei saa aru
mis sunnib meid hakkama
tapma oma vendi
kuidas muutuvad äkki
sellisteks hing ja süda
me terane aru
mitte hullunud peas
oh hoia mind ema
Presidendi käsklus
seersandi sõim
iga ülemuse võim
sõduri elu ja surma üle
ja sellest piisabki pühaks sõjaks
oh hoia mind ema
hoia mind ema
*
nii nagu tubaka suitsetajad
on aetud kohvikutest ja
kontoritest tänavale
olen minagi ajas olemiseks
otsinud endale luule jaoks ruumi
enamasti olen seal üksi
harva eksib sinna ära
mõni parm õlle jaoks
küsima rah .....
mu lapsesuu küsib
kuidas see taevas
küll külateel lompi
ära mahub
tee ääres oksad
raagus puult
Emajõe vette need
valged kohevad pilved
mida Peipsi poole
vees puhub tuul
elanud olen mõnda aega
Ikka veel sellest aru ei saa
mis siis et vaatad seda
taas ning taas oled
lombi kõrval kükakil maas
Kurbus
Lehed paljaks pöetud tammepuul,
eluväsimusest tekkinud on küür.
Oksad harali kui otsiks kaitset ta,
puust välja voolab mahla,lörinal.
Juured välja ulatuvad mustast mullast,
ladvanupp ei jõua taevani.
Vihmapilvest aina kallab,kallab,
joodab vana tamme lõpuni.
Tunnen kurgus nutumaiku,
ängistus on südamel.
Lasen oma pisara,
põselt alla voolama.