Sõnale olemus leiti 80 luuletust
Baktun
Raugeb mu laulev; kannad kokku, kulpi Aule;
vaatlen ja kahtlen; vahele ei sega; kui maadleb;
hirmus, seda mina ta toidab; kujutlustega hoiab;
nii kaval; nii osav; et see rahuldab teda;paistab terav;
oma hääle kõlas kadunud; ennast petab; kui lakamatult vestab;
korrutades möödanikku; Söör, sa oled kadunud tagumikku;
öelda vahest sooviks; kuid juba natukene kõrgemast toonist;
see enest kaitsev meel loeb joonist; kui lekkiva kerega laev näeb tormist;
seirates; eirab mind sealt lagunevast tornist; näpuga näidates;
kuidas saaksin öelda, sellele "Härrale", teadmised .....
Taevas ja Maa
Suitsune; mu aken on udune;
ununen; kildudeks kukub; puruneb;
Süttib põhjala; vedelen kivist põrandal;
veab, neil kes ei sündinud põdrana;
samblik lõõmamas; tunnen ennast tõprana;
inimeseks olles; iga päevane toodete koorem;
elu mis meenutab prügi kolle; nina püsti;
täitmas tähtsusetuid rolle; muundamas vorme;
õnneks on need unistused kõik meil paberist;
mõtetud mõõtmed edetabelis; kõrbeb kõik..Kõrbeb kõik..
paber millele trükitud valesid; loodud tahe; mille tõttu kardeti;
kaoses nähes nüüdseks ainsat lahendit; miski meis on valesti;
kui kaua veel; kui k .....
Vaatenurga Turist
Tuld teen;und veel; näen seni kuni kustub leek;
untsus teel; jumbul sees;hea meel; sest peatselt;
lõppeb see kohustus;ajupesu saaga jobudus;
mille peale iga probleemi lõpus oli vaja vanemlikku lohutust;
peredes kus sellest loobutud;seda lohutust tänavatelt otsitud;
virtuaal domeenid; kanep alkohol ja keedu pelmeenid;
kasuisa pakist sigaretid;salaja samal ajal kui teler vigast peksis;
nii nende täiskasvanute maailma vaated tehti;ehki;
meie generatsioonile pooltki sellest ei kehti;lampi ei vehkind;
teie elu elades lendaks inkasso enne 21te letti;su probleemid;
ükskõikseid ikka .....
üksik tüdruk
Üksik tüdruk kes sa oled kurb
Ja enam öösiti ei maga
Inimeste julmus une röövinud sul
Kelle tõeline olemus peidus
Ilusate maskide taga.
Nemad vaid kõige üle naeravad
Ja sinust ei saada aru
Kuidas mured Sind vaevavad
Südamesse kogunenud kogu
Maailma valu
Sa ei pruugi olla populaarne
pole Sul piisavalt sõpru
aga siiski oled Sa ainulaadne
Sinu hinges peidus omamoodi
võlu.
Refrään :
Kuid ära vannu veel alla
elu liigub ju aina edasi
päästa oma ilus naeratus valla
ning ürita mitte vaadata sellele
kõigele halvale tag .....
elu läbi elu
püüad enda sisse suurimad hirmud hoomata
deemonid ja luupainajad kelle suur võim
su südame ning hinge ära suutnud koormata
läbi mõtete - tunnete põimund nagu lõim.
öösiti jälgimas nende kollakad silmad sind
oodates nii ainsat hooletut tühist eksimust
et vajuks raskuse rusumise all elutuks rind
ihaledes tühjaks süüa energiast su sisemust.
kes kõrvalt näevad ei mõista.. ei taipa
bussipeatustes mõne pilk korraks soonib
uurides elusalt tühjana paistvat inimlaipa
naeratada rasket olemust olematuks proovib.
ometi ka tema elus on vahest imeline päev
siis .....
viimane päev
kui tuleb su elu viimane päev
ning su seinad ümber langevad
need mis varjanud olemust nii
sügavalt keelatud pilkude eest.
võõrad sinu sisemust loevad
kui avatud raamatut isukalt
magusad patud peitu ei jää
valus tõde kistud tükkideks.
mälestuste fotoslaidid sinu
signatuuriga ostetakse nüüd
tühise tasu eest minevikku
maise keha mullaks siis müüd.
enam ei pea tundma häbi
öösse veel lahkumise hõik
hommikuks saanud on läbi
järjekordne õpetlik elulõik.
sõpruse puiestee
seal õhtuse lava ees
kus mängis lemmikbänd viise
tundis teiste valu see
elust laulev muusikust mees
sama lihtne ja siiras ise.
teiste liikmete saatvad pillid
tekstide ja meloodiate loojad
parandades elust tekkinud villid
luues südametesse lootused soojad.
muutes mõistvaks argielu piinad
neile kes ei saanud sõnumist aru
kel lohutust täitis õhtused viinad
silmis möllamas mässumeelsus maru.
neid ei huvitand kuulsus ja raha
vaid tahtsid jagada enda olemust
jättes raskemeelsusena elumõtte maha
otsides eksisteerimiseks tähendust.
seal seisin publikus vaikselt .....
sügis
sügis sügis sügis maine
muutumised üleöö
lehti puudelt sügistuuled paljastuvad
puude vööd
olemuse katkist kannu vōtab vaimuvara kanda
mastijupi madal meri rullib laineharja randa
muutust muutes minutmesi
voolab ajalukku veenvalt
käega viipad selja pöörad
leheküljel uued rööpad
lugemata lehti veerin, tähti uusi kokku kleebid
sügis sügis sügis sajud
vihm ja värvid aju talus.
puts.®
Õhuke Joon(2)
mida ma ikka unistan,kauua ma selle maailma pahu pooli ise ei tunnistand?
Nõnda käike uuristan,seal kus eelnevad teadmised olid mind juhmistand,
aastaid infot, mitte midagi kasulikku,mängivad nad bingot,
sügavad ikka hõredat tagumikku, pettus kõikjal kus ma lähen,
särast pimestatud tähed, arusaamata sellest, et sigareti suitsust hääl
on kähe, Lapsel kordus-kasutuses mähe ja see paha hais
sigareti suitsuga ka ninast ära ei lähe,arulagedus,
kogu selle toodetud rämpsu tarbetus, tõde rääkides
muutud kardetuks,justkui tulnukas kes oleks esimest korda inimeste keske .....
Edasi
Unistades minevikust
olevikku.
Seespidine elukeeris
tulevikku.
Depõimumine olemuse tugisambast
kärisedes sooned lõhestab,
kisub, sisiseb
sireenilaulu lauldes.
Energia ei rauge,
vahemaad
verstapostid kauged.
Vilksatades seljates.
Energia jääb.
Ei rauge.
Raske koorem
Nii raske on öelda
Et ma olen Sinusse kiindunud
Sa oled põhjus, miks elada
Kuid liiga kallis on see hind
Ei taha ma kaotada Sind
Kui avaldan kord tõe
Mu südamel on raske koorem...
Ma tahaksin öelda Sulle nii palju
Kuid kardan ainult halvimat
Sa oled kaunim Inimene
Kes pakub paradiisist parimat
Aga ma tõesti ei suuda enam
Sinu olemustki ma imetlen ju iga päev
Ning pikisilmi ootan, mil me teed taas ristuvad
Kardan Sinust lahkuda
Kuid ma ei taha Sulle haiget teha...
Minevik. Olevik. Tulevik.
Puudutades külma, juba jäätuda jõudnud aknaklaasi, tunnen ma esmapilgul vaid kehast väljunud soojust, ent mu pilk, mis langeb Kuule, paneb mind mõtlema hoopiski muule.
Pöördun mõtetes tagasi sinna, kus maailm oli meie ees avatud ja me teadsime, kuhu tahame minna. Pingutused ja püüded, tahe ja energia, ühtsus, sünergia...
Peatselt purunesid meie unistused, lootused ja soovid, ei omanud siinkohal tähtsust ka meie praktiliselt olematud elukoolid. Taipasime, et meie soovitud ja ihaldatud, fantaasiaid tulvil tulevik ei saabu eal, kui endiselt me viibime kaugustes kusagil seal ja .....
Õnne varas
Ta on valetanud endale ja mõjutamiseks ka mulle,
minu olemuse on ta maha matnud ja lootused visanud tulle.
Need põlevad nii magusalt ta hubase mõtteruumi kaminas,
ta ei ole kurb, murest murtud ega pabinas,
vaid loeb enda elu uut peatükki,
kus minusugusied rumalaid pole ühtki.
Ta loeb seda huviga, samas unistades,
kuidas ma uppun ta põlastavas vales,
kus keegi ei viska mulle köit ega kät ulata,
nüüd lõpuks saab ta minu haiglaslikust hoolivusest puhata.
Nüüd pole enam mind, temast hinge välja kallistamas,
olin siiski ju mina alati olnud, tema elurõõmu ja õnne v .....
Vahel on vaja
Vahel on vaja vaikida
Ja lasta vaikusel voolata
Üle enese hinge ja mõtete
Vahel on vaja vaikida
Ja enese sisse vaadata
Kuulata oma südamehäält
Et teada mis oled väärt
Vahel on vaja vaikida
Sest vaikus võib enamat ütelda
Kui teinekord sõnad või käed
Kui see mis sa kuuled või näed
Täna ma tahan vaikida
Ära siis pane pahaks
Täna ma tahan vaadata
Oma välise maski taha
Vaikin ja vaatan ja mulle näib
Et kogu mu olemus sind on täis
Kuulen sind vere kohinas
Tunnen sind südame tuksetes
Valu ja kurbustki minus leidub
Täna see kõik on sügaval peidus
.....
Kummalisus.
Igal hommikul ärgates,
justkui uinuks uuesti.
Uinuks taas,
kalklikku kergendust otsides.
See reaalsus on karmim
kõige kohutavamast unenäost.
Karmim vigadest,
mis olen sooritanud õigesti.
Uppudes maagilisse võltslikkusesse,
justkui näeks ma viirastust,
su nägu,
su varju,
su häältki kuuleks,
Ikka veel nii valelikult siirast..
Vaatan taaskord
su varjundis olevatele silmadele silma,
Reaalsust kärpides,
vaatan korraks kõrvale,
mida pidasid nüüd silmas?
Kas murtud sõnadega külma,
surnud jäikust tooma tulid?
Või nende elutute ridadega
soovitud unelmat purustama tulid?
Tundub nagu .....
— Maivis LKatkised poolused.
Taas mu tunded riivavad mu südant
olen su iha küüsis kui haavatav jänes
õrnalt eemale hoides, mõtlen sinule
tehes seda viga, korrates aina rohkem.
Süda ja mõistus teavad et ei tohi,
kuid mu kaks poolust,
rebivad end lahti teineteisest,
minnes ja tehes vastastikuseid tegusi
Taas lähen kaasa poolega, kes
igatsedes, lootes ja unistades
su head süda, hinge ning
olemust tahab.
Teist ma vaevu kuulan, mõistusega ma tean,
et tal on õigust, kuid süda ihkab sind, mu kallis
Olen sind tahtnud algusest peale
kuid enne viimast võitlust ma sinust ei loobu veel.
***
Su õrna olemuse tunne
Need silmad, naeratus - ma neid ...
Ma nende nimel vajuks unne
Sa kõige suurem minu leid!
Su tähtsust väsimatult hindan
Kui hellalt embad, vaatad siiralt..
Neil hetkil hädavaevu hingan -
Ei taha muud ma tunda iial!
Sult pilku ei saa eemale ma viia,
Sa röövid tüki südant iga päev,
Se`st ajast, kui sa üks kord tulid siia
Ei tühjaks voolada saa minu õnne kaev.
Mu terve maailm särab ainult Sulle
Ma elan nimel, et kord taas Sind näen!
Ja jälle vajudes ma silmad kinni.. sülle
Taas unistuste maailmasse läen...
Tiina Klemets
Igatsus Taevasinas
Sajab.
Maailm on kaotamas
Oma halli värvust udu vales.
Oled siin.
Sa seisad akna ees,
Loor pleegitatult peas kui tähistaevas.
Ilus
Näid, kui ootad,
Ent kauneim oleksid, kui mind.
Sajab.
Su kildudes portree
Kummitab mu neetud olemust.
Sinul ainsal
Lasin minna ära.
Ainsal, kellest hoolin veel.
Andesta,
Kui sulan ära – sinuta
Ei leia keegi oma rahu.
Mitte keegi.
Nii raske
Nii raske on sulle öelda,
et armastan ma sind.
Sa oled, kelle poole püüelda,
kuid liiga kallis on see hind,
et tõdeda, kui armas mulle
ning täiuslik mul oled sa.
Ei suuda mina mõelda muule
kui sulle, armas K.!
Ei taha mina kaotada sind,
kui avaldan ma tõe.
Kuid südames on hiigel pind,
ja teaks vaid, et sa ei põe
Ma avaldaksin kohe kõik,
kuid kardan ainult halvimat.
Ei ole sa mu armupõik,
vaid pakud paradiisist parimat.
Ma tõesti ei suuda enam,
su olemust ma imetlen ju iga päev
ja massist oled ju palju kenam.
Ma loodan, et see on õigustatud vaev.