Sõnale olen leiti 1621 luuletust (pop)
Eesti muld ja Eesti süda
Süda kuis sa ruttu tõused
kuumalt rinnus tuksuma,
kui su nime suhu võtan,
püha Eesti - isamaa!
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätta maha -
sind ei iial unusta!
Sinu rinnal olen hingand,
kui ma vaevalt astusin,
sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin,
minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuuulnud sa -
Eestimaa mu tööd, mu laulu,
sul neid tulin rääkima.
Oh ei jõua iial öelda ma,
kuis täidad südame!
Sinu rüppe tahan heita ma
kord viims .....
Eestimaa
Mu kallis Eestimaa,
oled mu kodumaa.
Oled päris väike,
aga ilus nagu päike.
Su metsad väga suured,
siin maal on minu juured.
Külm on su meri,
viljapõldudel palju teri,
olen õnnelik, et soontes
voolab mul eesti veri.
Su lipu värvid sini, must ja valge;
kui heiskan ta, see puna toob mul palgeil.
Siin lapsed üles kasvatad
ja kõiki meid sa armastad
ning kui ma õhtul magama,
siis tihti sind ma unes näen.
Tänutäht
Mõnikord on tunne mul,
et olen juba läinud...
Sest et nõnda pika tee
olen maha käinud.
Äsja oli juudi juubel,
nelikümmend neli,
õnnitlusi saatsid sõbrad,
tuttavad ja veli...
Kõige rohkem pakub aga
pinget minu pere:
olen andnud neile oma
eluloo ja vere -
nemad mulle unistusi,
lootusi ja usku,
mis ka ainult vaimuna
mu südamest ei kustu!
/Mari*Uri/
Kallimale
Kallis sind armastan ma,
ja oma m6tetest sind vÄlja ei saa.
Mõtlen su peali nii päeval kui ööl,
kas olen kodus või siis tööl.l
Väljas on vihmased ilmad,
ja pisarais taas mu silmad.
Miks mind ei kuule küll sa?
Kui siin pimedas kambris sind hüüan ma!
Kallimast kallim oled sa mulle!
Istun nüüd siin ja mõtlen vaid sulle.
Lootsin et täna tuleb HAPPY END!!!
Sest üles puua proovisin ma end!.?
Mu kallis
Otsustasin, et kui ma kellelegi oma südame annan,
siis seda kogu eluks ja selleks said olema SINA, mu kallis!
Ma tõesti et taha Sind kaotada,
Sa oled mu õhk,
mu rõõm, mu päike,
mu soojus, mu õrnus,
mu armsus, mu hellus,
mu hoolivus ja mu armastus!
Sa oled mu pisar, keda hoian alati tagasi, et Sa ei kaoks.
Ilma Sinuta ma ei oleks see, kes ma olen.
Oled muutnud mu seltskondlikumaks, kui ma varem olin.
Oled muutnud mu julgemaks.
Olen mulle näidanud, mis on armastus ja hool,
mis on õnnelikus suhtes olemine.
Sheryl Tammoja
Sõprus
Sõprus ei küsi:”Palju sa kaalud?
Oled veevalaja, kalad või kaalud?”
Sõber ei küsi:”Kus olid nii kaua?”
Kui tuleb sõber, katad vaikselt laua.
Sõber ei küsi:”Oled kaugel või ligi?”
Sõber teab niigi, kui pidid-siis pidid.
Sõprus ei küsi:”Kas oled mu sõber?”
Ta tuleb sul karguks, kui su ihu on nõder.
Ta ei küsi:”Kas olen sul ainus?”
Ta toob pudeli veini ja toetab su vaimu.
Sõprus iial ei küsi, kes noorem, kes vanem-
Ta on nagu hea vein, mida vanem seda parem!
Arm on üürike, sõprus püsiv.
Mina ta vanust iial ei küsi!
Anna andeks, et armastan sind
Anna andeks, et Armastan Sind
Andesta, et olid tükike mind
Andesta, sest igatsus jääb
Andesta, kuid mu südamesse jääd
Andesta, et tulin
Andesta, et olin
Vabanda, sest ei suuda olla nagu sõber või tuttav
Andesta, et ei saa unustada nagu Sina
Andesta, sest olen kõigest lihtsalt Mina
Vabanda, et lähen nüüd
Andesta, sest tunnen süüd
Andesta, et üldse olen
Andesta, palun Sind
kui Sa veel vähegi mäletad Mind!
kristel eslas
Emadepäev
Minu armas ema;
see päev on sulle.
See päev pühendatud;
on ainult sulle.
Puhka ja lõõgastu;
ära muretse ega end vaeva.
Sulle me teeme vaba päeva;
anname sulle rahu.
See on sulle;
ainult sulle.
Sinu eest me teeme;
ära sinu tööd.
Olen ise peremees;
maja nüüd valvan.
Vastupandamatu kaos(jäätis)
külm ja kõva,
vastupandamatu
end anda mul ei taha
siiski hammustan
väikse tüki, murran
šhokolaadi jäämäe tipu
tõrgud, kuid su võtted
mäkerdasid käed, nüüd
limpsin need puhtaks
tasapisi sulad,kuum
tean, sul pole valikut
üha kaugemale uuristan
oma painduva kühvliga
juba olengi sees
pillad magusaid tükke
teele, et lõbusam näiks
murdub pooleks rüü
kõik kohad on sind täis
söön nõrkuseni, lakun
ela(n/d) kord vaid
Pöialpoiss ja päkapikk
Kord kohtas keset kanarbikku
üks pöialpoiss üht päkapikku
nad põrnitsesid teineteist
ja vaidlesid kumb pikem neist.
Sa oled nagu leivaraas
ja raske sind on leida maast.
Miks kääbussõnu loobid sa
ei näe sind mikroskoobita.
Sa oled pisem kui mu näpp.
Sa välja näed kui väike täpp.
Ma olen sentimeetrine.
Ma kümne millimeetrine.
Aprill
Päike särab, rohi tärkab
metsakünkal üksik lill,
ajas kalakene ärkab –
Meil on kevad ja aprill.
Lendab kuldnokk, vaatab ringi,
otsib, kus ta pesakast.
Trepil neli paari kingi –
paljajalu neli last.
Aknal aga noomib ema:
“Paljajalu veel ei või!
Maa vast hakkab tahenema,
päike vaevalt lume sõi.
Veel on külma ööde põues,
härmahalla koidikul,
olengi et päeval õues
päike soe kui juunikuul.
Armastus
Me esimene kohtumine,
oli nii ilus.
Sinu sinised silmad,
lummasid mind esimesest pilgust.
Sinu säravad mustad juuksed,
on kui must öö.
Sinu kaunis naeratus,
kui päikese paiste.
Ma igatsen sind,
sinu nägemine muudab m elu.
Sinu jaoks ...
olen võimeline kõigeks.
Oled nagu päike,
kes loojub kord.
Ta tuleb alati tagasi,
kuna ei jäta sind eal.
Mõeldes Eestist
Luuletus on see, mis hoiab minu meelt,
terasena, avatuna, rikastab ka keelt.
Vahet pole, kus ma olen, rändan eluteel,
luuletus, see väljendab, mis toimub minu sees.
Kaugel, kaugel, on Eestimaa, nii kallis,
varakult, noored, kirjutavad seal.
Mäletan, et kunstnik, argipäevas, hallis,
maalis me linna, tänava peal.
Siin ma nüüd olen, palav on siin öö,
sõber täna mainis, külmetab tal tee.
Kuigi olen kaugel, on kindel see,
et mõtteis pole jäänud ma üldse eemale.
Viljo Soon
IGATSUS
HALLIDEST PILVEDEST PUDENEB PISARAID
KÜLM HETKEKS NEID VORMIDA PÜÜAB
FILIGRAANNE KUNSTITEOS LIUELDES
MÄRGA MAAPINDA SUUDELDES HÜÜAB:
VÕTA MIND! ÄRA KÜLMA ME VAHELE LASE!
KUIGI KÜLMANA OLEN VEEL KENAM
JA PÄIKESE PAISTEL NII SILLERDAV
TAHAN SIISKI SUL PAKKUDA ENAM