Sõnale olu leiti 993 luuletust
Eluline olu
Õhtust rada hommikusse sõtkub väsind jalg
Varvastele astumata õrnalt komistab
Ühtne tõde kahestub, jääb „hea“ või ainult „halb“
Täna mõistus eilsest arusaama omistab
Suutmata end pidurdada robot naerab nukku
Ometi on mõlemad vaid osa mängutoosist
Olevik end koondab homseks aega- see jääb lukku
Tegelikult nelk ei muutu mõttejõuga roosiks
Kõik on liiga keeruline. Tegelikult mõistus
Ise tõrgub mõtlemast. On lihtsam voolul kanda
Üks lõi rahu, ometi üks teine ihkas võistlust
Võeti kõik. Ka sellelt, kellel polnudki ju anda.
Heliriin Puistamaa
Värvid
Värviküllasena säramas maailm,
need värvid ikka peitumas on kõikjal,
neid igal päeval seletamas silm,
neid nähes tunned ennast nagu võitja.
On värve peidus meie tunnetes,
kus iga tuju peidab oma tooni,
neid värve näed Sa nendel hetkedel,
mis hääle kõla sinuni veel toobki.
On värvidesse peidetud ka noodid,
on mõni tume tuhm ja teine erksast erksam,
hääles kuuled seda, kuidas keegi hoolib,
tunded värvides ja helides on kõikjal.
- Tarmo Selter -
2023
Ilm
Kogu ilmas on suur valu,
taevas nutab
ja Inimene palub.
Palub õndsust südame
ja rahu oma hingele.
Õnneks ilm ei ole jäine
ei luba pakasel paukuda.
Ta poolehoiu hoiab neile,
kes vapralt ennast kaitsevad.
Ilm viskab vingerbussi neile,
kes temast kasu lõikavad.
Toob meelepetet anastajaile,
kes ilmaelu murda soovivad.
Sõber hea
On aega läinud veel,
kuid sõbrad jäävad need,
kes olnud elus Sinu kõrval alati.
Teil kõike ütlen, sest
on tunne südames,
mida hoida enam enda sees ei saa...
Sind tänan, sõber hea,
et minu kõrval Sa
oled olnud kõik need ajad ja teed.
Sa minu südames
ja minu hinge sees
on aega läinud, kuid Sa oled ja jääd.
Kui vahel aastaid me
Ei ole suheld veel,
on kohtumise rõõm ju ikka suur.
Ei õige sõber see
Sind jäta iialgi,
veel vanaduses sõprus tundub uus.
- Tarmo Selter -
2022
Aprillikelluke
Aprillikelluke till, till,
süda on nii hell, nii hell.
Kevadkiiri päike taevast kallab,
kogu ilm on kevadele valla.
Aprillikelluke till, till,
linnusiutsu kõla hell.
Pilve pehme padjake,
rändab üle sinivee.
Aprillikelluke till, till,
samblasülest ärkab lill.
Rohutirtsu viiul õrnalt kajab,
hingepill on tundlik kogu aja.
Aprillikelluke till, till, till...
Vahest luulesilm nutab
Tahaksin luuletada kaunist maast,
lõhnavatest lilledest,
liblikatest aasal,
laululindude sädinast
ja kõigest muust,
mis ilus oleks hingel ja meelel.
Hetkel kõik luuleread,
tulevad mustast ja masendatud
meelest
ja sinna parata midagi ei saa,
sest kõik on meelel,südame peal
ja keelel...
Igatsuse mõtted
Ämblikul on niidikera
väikse punnis kõhu all
Niidikerast punub võrgu
kiirelt ja nii osavalt
Mäletan,kui mu vanaisa
kalavõrku punus nii
See kaua aega võttis temalt
päeva, vahel teisegi
Ämblikuniidist võrk on habras
kiigub puulehe peal
Putukas,kui lendab sinna,
jalgupidi kinni seal
Nöörist punutud võrk on tugev
vanaisa ramm on sees
Kalake, kui võrku tuleb,
sipleb võrgus elu eest
Toidulauaks ämblikul
ta enda kootud võrk
Vanaisa toidulauda
katab kala hõrk
Torm
Kui tormab hing,
on valu südames
sel hetkel ning
ka Sinu tunnetes.
On tunda kurbust
elu hetkedes,
mis elu andnud
on Sulle retkedes
lisaks rõõmule,
mis saabubki veel
juurde armastusele
Su eluteel.
Kui oled lahke,
hea ja tundeline,
luues taevas tähti,
torm vaibubki veel.
- Tarmo Selter -
2022
Siidine sall
Vaarema kaisutas tüdrukut "Kallis
annan sul enese iidseima väe
peida end paha eest siidises sallis
sall tõrjub eemale kurjema käe
Suguselts alati usaldas siidi
otsides armsamaks ausamat meest
tõprad ja alatud määrati süüdi
iial ei astunud ihudel eest
Hiljem kord istusid tüdrukut poissi
kaksiti hämaras voodipea kõrval
sidusid eneseid käsiti silmitsi
käed käisid arglikult piirete serval
Vaevalt said teineteist pisuke maitsta
tahtmised tuikamas kummalgi huultes
enam ei hoolinud endast et kaitsta
vaim hõljus hämaras hämaras tuultes
Poisil ei käed en .....
