Sõnale olu leiti 1462 luuletust
Eluline olu
Õhtust rada hommikusse sõtkub väsind jalg
Varvastele astumata õrnalt komistab
Ühtne tõde kahestub, jääb „hea“ või ainult „halb“
Täna mõistus eilsest arusaama omistab
Suutmata end pidurdada robot naerab nukku
Ometi on mõlemad vaid osa mängutoosist
Olevik end koondab homseks aega- see jääb lukku
Tegelikult nelk ei muutu mõttejõuga roosiks
Kõik on liiga keeruline. Tegelikult mõistus
Ise tõrgub mõtlemast. On lihtsam voolul kanda
Üks lõi rahu, ometi üks teine ihkas võistlust
Võeti kõik. Ka sellelt, kellel polnudki ju anda.
Heliriin Puistamaa
Rõõmus vihmapilvekene
Vihmapilvekene väike
teeb rõõmsalt oma käike
oma kastekannust ta
kallab märjaks kogu maa
Vihmapilvekene väike
rõõmupisarate sees
värskendab ja kastab lilli
loodusele rõõmu teeb.
Vihmapilvekene väike
krabistab vihma aknale
vihmakrabin ei tee haiget
suigutab tasa unele
Patriootiline kevade
Tali näpistab veel kevadet,
näpistab pungi puul ja põõsal,
näpistab kevadlinnu varbaid,
näpistab murututikest,
näpistab lilleõiekest,
näpistab õrna hingekest.
Tali ei kaua näpistada suuda,
midagi jääb alles veel.
Kevad siin on,
ta ilu uuesti looma hakkab,
ja seda võimsamalt veel.
Hommikukohvi rüübates
Kas leiduks üks hörrasmees mulle.
kes oleks mu vastu hea.
Kes kingiks mul punaseid roose,
kes südamesoove mul teaks.
Kas leiduks üks härrasmees mulle,
kel samad soovid, kui mul.
Härrasmees, kel head kombed,
tema vastaks mu nõuetele küll.
Ehk tulebki kunagi see härra,
kes punaseid roose mul toob.
Härra, kes südamesoove täidab
ja mu silmisse naeratuse loob.
Hommikukohv toob pähe mõtteid,
aeg- ajalt soovegi.
Kastan ära potililled,
nii ilus päev mul algabki.
Virumaal põrgu
Ilmataadil püksid kuivad
pole vaja tal pissile minna
päevad väga palavad
ei külasta vihm maad ei linna;
ja nüüd mõlemad Virumaad
virelenud palju kuumuses
kuivanud mets, paras praad
see jätkub leegitsevas hiilguses;
küllap polegi vaja jaanilõket
kui on Kirde - Eestis põrgu
looduse ees peab ilm tõket
kui niipea märga alla ei nõrgu;
nagu oleks Austraalias
isegi rannas vesi keeb
praegu suurim probleem maailmas
mida kunstlik kliimamuutus teeb
Värvid
Värviküllasena säramas maailm,
need värvid ikka peitumas on kõikjal,
neid igal päeval seletamas silm,
neid nähes tunned ennast nagu võitja.
On värve peidus meie tunnetes,
kus iga tuju peidab oma tooni,
neid värve näed Sa nendel hetkedel,
mis hääle kõla sinuni veel toobki.
On värvidesse peidetud ka noodid,
on mõni tume tuhm ja teine erksast erksam,
hääles kuuled seda, kuidas keegi hoolib,
tunded värvides ja helides on kõikjal.
- Tarmo Selter -
2023
Ilm
Kogu ilmas on suur valu,
taevas nutab
ja Inimene palub.
Palub õndsust südame
ja rahu oma hingele.
Õnneks ilm ei ole jäine
ei luba pakasel paukuda.
Ta poolehoiu hoiab neile,
kes vapralt ennast kaitsevad.
Ilm viskab vingerbussi neile,
kes temast kasu lõikavad.
Toob meelepetet anastajaile,
kes ilmaelu murda soovivad.
Sõber hea
On aega läinud veel,
kuid sõbrad jäävad need,
kes olnud elus Sinu kõrval alati.
Teil kõike ütlen, sest
on tunne südames,
mida hoida enam enda sees ei saa...
Sind tänan, sõber hea,
et minu kõrval Sa
oled olnud kõik need ajad ja teed.
Sa minu südames
ja minu hinge sees
on aega läinud, kuid Sa oled ja jääd.
Kui vahel aastaid me
Ei ole suheld veel,
on kohtumise rõõm ju ikka suur.
Ei õige sõber see
Sind jäta iialgi,
veel vanaduses sõprus tundub uus.
- Tarmo Selter -
2022
Aprillikelluke
Aprillikelluke till, till,
süda on nii hell, nii hell.
Kevadkiiri päike taevast kallab,
kogu ilm on kevadele valla.
Aprillikelluke till, till,
linnusiutsu kõla hell.
Pilve pehme padjake,
rändab üle sinivee.
Aprillikelluke till, till,
samblasülest ärkab lill.
Rohutirtsu viiul õrnalt kajab,
hingepill on tundlik kogu aja.
Aprillikelluke till, till, till...
Vahest luulesilm nutab
Tahaksin luuletada kaunist maast,
lõhnavatest lilledest,
liblikatest aasal,
laululindude sädinast
ja kõigest muust,
mis ilus oleks hingel ja meelel.
Hetkel kõik luuleread,
tulevad mustast ja masendatud
meelest
ja sinna parata midagi ei saa,
sest kõik on meelel,südame peal
ja keelel...