Sõnale olu leiti 1432 luuletust (top)
EESTI KEEL
ME EMAKEELE VÕLU
MEID SAADAB IGAL POOL
JA ERINEVAID SÕNU
SUL ÕPETAMAS KOOL.
AVADES HOMMIKUL SILMAD
KÕRVUS ON ÄRATAV HÕIK.
EI LOE KA TUISUSED ILMAD,
SES` KEELES SIIN RÄÄGIVAD KÕIK.
JA KUI SA HÄTTA JÄÄD
ON ABIPALVED HUULTEL.
TEIST RÕÕMUSTAMAS NÄED -
SIIS RÕÕMUHÕISKEID KUULED.
ON SÕNU NII PALJU SES` KEELES,
RASKE MÕISTA NII MÕNDAGI NEIST.
PEAD EESTI KEELT ALATI MEELES,
SEST EMAKEELT POLE MEIL TEIST.
Tühjus
Tühjus vaikselt õhus ringleb,
kohtamata ainsat hinge.
Aeg, mil keegi ringi sammus,
on siin ununenud ammu.
Tuul siit kõik on ära uhtund,
mälestusedki on tuhmund.
Sulen silmad, seisan hetke,
püüdes ette võtta retke.
Sinna sügavikulisse aega,
Proovin kasvõi viivuks kaeda.
Seal, kus üle mitme maja,
kostus juhusliku naeru kaja.
Seal, kus justkui võluväel,
õnn end ilmutas su käel.
Tundes tuule kalki raevu,
Mõistan, olen siin ja praegu.
Avan silmad, taipan õudu,
tagasi mul minna pole jõudu.
Kõik, mis jäänud sellest ajast,
Mälestused naeru kajas .....
Kevad seab samme
Türilt hakkas tulema
laiali end laotama
ilu kõikjale pilduma
lillelise kleidiga kevade
Päike kuldne taeva all
järel tuli tal
kevadele kaunile
saatjaks linnulaul
Ojakene vulisedes
rajab kevadele teed,
varsti, varsti näha saame
kaunilt ehitud kevade alleed!
Muditud suund
Öösel
Tormisel merel
Oht meid ühendand pereks
Sama rütm
Sama veri
Keelel "perse sa keri!"
Meil veel on mingi alus
Ootab keegi meid talus
Kuigi kibe on meel
Ja ka süda veits valus
Kütus otsas on paagis
Õlu otsas on vaadis
Alles aerud vaid paadil
Jätku armu me Taadil...
Tähtsusetu on kunst
Ja Pallas
Kui tuletornis pole gaasi alles
Mis ühendab jõud
Päästes vägivallast
Aga sitta see majakas
Vaadake!
Kallas!
Päkapikud ehtisid kuuske
Päkapikud ehtisid kuuske,
kuuske kõige kaunimat,
jõululuuletusi lugesid juurde,
saatsid pilke säravaid.
Trill ja trall käis ümber kuuse,
lumi keerles kuuse all,
veeretati kukerpalle,
kuu tegi tiire taeva all.
Päkapikud naerusuised,
kuusk säras ehteis,
rõõmu juurde tuues,
head meeleolu luues.
Teil ka kuusk ikka püsti?
Kodulinnas keskväljakul
on endiselt jõulupuu
mis kõrgub ristmikul
olgugi, et ammu läbi jõulukuu;
teil ka kuusk ikka püsti?
2 nädalat tagasi pidi maha võtma
võis puu pühi teenida ausasti
aga on igal asjal lõpp tulema;
parem leida midagi muu
et talvemeeleolu hoida
kuivanud kuusk on ahjupuu
sest see silmi ei toida
Ämblikuvõrk
Ämblik siidiniite veab,
kavalalt võrku üles seab,
siidiniidist hõbedaselt sädelev võrk on ilus,
väga peenelt punutud,
puude vilus.
Ämblik kaheksa jalaga,
kust küll niite võlub ta?
ämblikul on oma plaan,
ta ei ela võrgu peal,
peibutuseks võrk on kootud,
kärbsed,putukad on ta ootus.
Vahest mett täis mesilane,
langeb tema püünisesse,
mesimumm meepaunaga,
mesitarusse tahtis lennata,
ämblikul nüüd rutt on taga,
vaja uut meisterdada.
Eestimaa...
Kuuled Sa tuulekest väljas,
oksad liikumas hetkes,
loodus paitab Eestimaad...
Tunned Sa rõõmu ja rahu,
üksteist siin hoides
meie oma Eestimaal...
Hingata saad, kuulda Sa saad
elu siin Eestimaal!
Hoiame koos, kuni veel saab
rahvast me Eestimaal!
Mullaselt musta, taevaselt valget,
siniselt veesilmades
on meie Eestimaa....
Vaata ringi ja meeles Sa pea,
milline on kodumaa,
meie rahva Eestimaa...
- Tarmo Selter -
Kiusamine
Kuhu ennast kaotada
kui teised mind ei talu
kel südame saan paotada
kus peita enda valu
Miks taluda on teil nii raske
mu süütu rahulolu sõõm
miks minu pisar mööda põske
on teie igatsus ja rõõm
Kui keegi samuti teid suruks
maadligi oma talla all
kas poleks nii et läheks puruks
hing teilgi habras kui kristall
On kõigil maksta oma hind
kas kiusajal on äkki hea
ta käes on katkitehtud hing
kas parandada teab- ei tea
Miks on su käes kui pole loonud
mu õnn mu rõõm mu elulust
Kas lõhud sest liig vähe saanud
sa oled elus armastust
Imeline kevad
Puudel õiepungad kissitavad silmi,
ere päike kiiri pillutab.
Samblasülle kukkund vihmapilvi,
vihmaussid mullas sügaval.
Kevadtuuled õõtsuvad,
vaikne on metsamüha.
Meri tasa lainetab
laineharjal näkineid magab.
Kevad oma võluga
aina meelitab.
Minus miskit pakatab,
hing lööb õitsema.
Emakeel
Kõige armsam kõla on ema unelaulul.
Ja siiraim on väikese lapse jutt.
Eesti keele kestvus on me endi õlul,
see pole pelgalt muinasjutt.
Oma emakeeles vaid unistan ja loodan,
süda laulab eestikeelset laulu.
Omaenese mõtteid väljendan
esiisade keele kaudu.
Ja elutarkused kõik talletan
läbi ilusa emakeele.
Kui kord siin ilmas ma lõpetan,
emakeeles saatke mind teele.
Onu Väino võlutrikk
Onu Väino vahetas mütsi
on sinine kübar nokatsi asemel
kutsub enda juurde lapsi
tal trikid kõrgel tasemel;
ajab käest võlukepi
ning istub toolile
kohendab oma keepi
ja palub kellegi sülle;
Juku ligineb onule
kes usub Väino tempu
nüüd istub siis peale
"Ütle, kas tunned mu näppu?";
poisil kakiauk valus
ja Väino käsi laiutas
hoopis selles trikk peitus
kuidas pedofiil pätipoissi ahistas
Kevad tuli
On kevadine päike
paitamas põske,
luues hetke nii värske,
viies ilma nii rõske.
Ta vaikuses hiilib,
saatjaks linnulaulu kaja,
lendleb okstes tuuleiilil,
eksleb lumisel rajal.
Vaatan ringi ja ootan
õhtust hommikuni,
et lõpuks saaks hüüda:
"Näe, kevad see tuli!"
- Tarmo Selter -
2022