Sõnale on leiti 9750 luuletust
Valge talv on nii ilus
Valge talv on nii ilus,
enam pole ilm nõnda vilus,
hõbehärmas kuusepuud,
valged lumemütsid igal puul.
Pilvist juurde lund kallab,
valget sära aina kasvab,
maad valge lumi katab,
mured enda alla matab.
Ööd on valged, imelised,
valge kuu ja virmalised,
värvilised jõulutuled,
uut- aastat ootav šampanja pudel
Valge talv on nii ilus,
hinges pimedus on kadunud,
kõikjale nüüd valgust mahub,
valge jõuluaeg on rahul.
Talv on saabunud
Puudelt lumi maha potsab,
linnulaul on amma lakkand.
Leevikesed punakõhud
vaikselt siutsuvad,
rasvatihased kollakõhud
pekki nokivad.
Luikedel on lumi taga,
nad lendu tõusevad,
kajakad jäävad merel maha
ei sunni talv neid lahkuma.
Mis sa ikka oskad teha või öelda,
saabumas on kaunid pühad,
aeg on tõtelda.
Jõuluajal on rutt
Inimesed ümberringi,
taga ja ees.
Oh, milline vaikus
on minu südame sees.
Kõik askeldavad, tõttavad kuhugi,
minu hing rahul on ometi.
Pisut on mul siiski
värinat hinge sees.
Maailmas kuulda on nuttu
ja see mind murelikuks teeb.
Inimesed ümberringi,
taga ja ees,
varsti seisab jõuluvana meie keskel ja ees.
Jõulud on teel
Mis kummalist silitust
ma tundsin põsele,
justkui oleks keegi teinud
pai mu hingele!
Meenub mul üks ingel,
kes ammu taevateel,
ta silitab mu hinge,
et rahu tunneks meel.
See silitus jääb meelde
ja püsib südamel.
Inglite aeg jõudmas kätte,
jõuludki on teel, nad on teel!
Mul on oma kodu
Mul on oma kodu,
väikene ja suur.
Suur ja lai on Eestimaa,
seal minu armas, väikene kodu.
Kõige suurem igatsus
on koduigatsus,
valu järgi tuleb,
kodu pärast just.
Ei kuskil parem ole,
kui oma kodus- Eestimaal.
Ei paika armsamat ole,
kui on Eesti- Sinu sünnimaa.
Süda rinnus sureb,
kui pean jätma või kaotama ta.
Hirm jälitab alalõpmata
ja sõjakatel keeb ilma kaaneta.
talv on tulekul
kui mitmes tuhandes kord
rahvaste vahel jälle
on vallandunud
see arutu vihkamine
üksteise kuulamiseks ollakse
kurt nägemiseks pime
kui taeva all iga pungki
oksal teab
karm talv valge
lumega jälle on tulekul see
üle elada olgu vaid mureks
vist siis see hullus alles lõpeb kui
maa peal pole enam inimest
nagu Marsil elutul Päikegi
Maa kohal üksnes tõuseb
ja loojub ümber kosmose
jäine pimedus
Võta mis on su hinges
võta mis on su hinges
sest paremat sul ei ole
ei maksevahendina ega relvana
maailma hädade vastu
elu on nii paganama ahne
nagu mu käitumishäirega kass
kohe kui ärkan jookseb mul jalus
saamaks uut toidupala
justkui olnuks päevi näljas
kes avab ust et saada tähelepanu
kuigi välja ei lähe
vaatab kas ja mis ma teen
ja kõigest on koguaeg vähe
võta mis on su hinges
sest paremat sul ei ole
hoia neid aardeid mida usud seal olevat
usk hoiab alles tule
25.03.23
Kodu on mu kainer
tulin koju üle kolme päeva-
avasin ukse ja astusin kotta
ninna lõi niiskete plätude
koera ja märja käterätiku hõng
midagi nagu oli veel,
mingi üllatav ja hoomamatu olelushõng
mis siin haiseb küsisin oma noorimalt ihuviljalt
kelle jalad on juba ammu karvased
see on ju kodu lõhn ema
kas sa ei tea
ütles ta nagu etteheitvalt
…et tema ju tunneb seda alati
oma ülitundliku ninaga
kui tuleb rännakutelt
kojutulekud on alati kainestavad.
kodu on mu kainer!
Sügist natuke on veel
Piilun taevakaare alla,
vihma muudkui kallab, kallab.
Lumeräitsakuid ei näe ma teel,
kured rünnakuga viivitavad veel.
Lehti rohelisi on veel puul,
kinni oksal, jagu ei saa tuul.
Kirju lehesadu on nii ilus,
tunnen end kui pehmes lumesajus.
Aina lähemale jõuab jõulumeel,
hinges ja südames lust on sees.
Sügis lahkumispidu peab veel,
puistab viimast sügiskulda teel.
Taas üks päev on rõõmu päralt
Taas üks päev on rõõmu päralt,
kuigi päike madalamal on,
kuid siiski ta särab.
Ilm on vihmagagi kena,
see sügis ju, seda enam.
Kuigi linnud kõik on läinud,
süda juba leppinud ja rahu teinud.
Hinges kannatlik on meel,
ilusaid päevi tuleb juurde veel.
Jõuluaeg ju poolel teel,
rõõmu saab siis iga meel.
Siis valguskiir poeb südameisse,
rahu jõuab hingedesse.
Mul on audil talvekummid
*(keerake bass põhja)
Mul on audil talvekummid
mul on audil talvekummid
mul on audil talvekummid
ma kõige paremini uisutan
tuleval jääl piduris kihutan
keeran akna alla ja vastan;
mul on audil talvekummid (3x)
ja uus on rehvi hind
küll kallis, aga tähtis on ind
uueks hooajaks, mis parem sügisest
ei mõtle pühadest, vaid liutamisest;
tulen näitan sulle
mida tivoli tähendab mulle
alates tänasest ootan jääd ja lund
millest juba kuu näinud und;
kui saaks maanteel driftida
nagu arvutimängus punne skoorida
pidur, sidur, gaas ja käigud 1,2,3
blokk peale .....
nii on juba kord
räästate tilkumiseni
ojade voolamiseni
lumiselt põllult alla järve
pungad oksal palitus
metsad raagus
nii on juba kord
talvel puude saatus
taludes suve kaotust
uue kevadeni
olla tardunud morn
justkui emata-isata orb
*
Ühel kevadtalve õhtul
talv otsa meel hoidnud
end on lume valguse
ja puhtuse ligi
selles katedraalis
hiigelsuures
kordagi ometi
käinud pole pihil
mõne hetke vastu
nukralt liibund
tasse arutuna kiindund
Ikkagi on sügis ilus
Ikkagi on sügis ilus,
paistab välja ka puude vilus,
vihmalombi virvenduse sees,
pihlakamarjadest punutud kees.
Ikkagi on sügis ilus,
vihmapiiskades eriline võlu,
laululinnu kuldne suu,
kuldseid viljapäid sasib tuul.
Ikkagi on sügis ilus,
olgu siis meeleolu kuitahes mõru,
hinge rõõm jääb püsima,
süda sügisesse elama.
KUS ON SU HINGE HÜÜDJA
Kus on Su hinge hüüdja
ning rõõmuallika läte?
Su südametuksete püüdja
on peidus - ei anna end kätte.
Ma läksin Sulle pihta
nii ehmunud on silmad.
Mind ära palun vihka
kas jäängi Sinust ilma?
Sa ootad, et Sind allutaks
nii hellalt teeks ta seda.
Sa ihkad, et Sind vallutaks
...kuumab keha vastas keha.
Ma naaldun Sinu vastu
on külmavõitu kamber.
Kõik tuled lasen kustu
Sa kaardud minu ümber.
Kus on Su hinge hoidja?
Kus on Su tugipuu?
Kas varsti võiksid tunda
kaelal tema suud?