Sõnale onu leiti 757 luuletust
Pingu Ja Valgeke lumememme meisterdamas
Pingu ärkas täna hommikul vara
mõtteis oli kindel tal soov
täna teha üks vahva lumememm
sest lumi oli mõnusalt sula.
Läks äratama Valgekest tasa
kellel vurrud nina all
võbelesid raskest norskamisest
nagu põrisev automootor.
Pingu sosistas talle kõrva
nii ta oma silmad avas
haigutas suu hästi laiali
uniselt veidi aega maigutas.
Joostes läksid trepist alla
haarasid külmpkapist kala
pugisid kõhu kiiruga täis
panid selga joped ja jalga
pehmed ning soojad saapad.
Kahekesti hakati veeretama
palle lumememme tegemiseks
esimene valmis ilusti ja
südames ol .....
tähtede valgel
Tähtede valgel langevat lund
silman kui hetkelist mõtet
pudenemas mu tundeid südamest
läikivate lumeräitsakate näol.
Sõnu mis süttinud
öösse kaduvate
tähtede hingedes
on siinses elus
igaühele kordumatud.
Tähtede valgel langevat lund
kuulen jäiga vaikuse murdumist
igatsus kudumas mõttelõngu
pilkudes peegeldumas meie
nägemata jäänud unenäod.
milleks end
Su hommikune kohv
seisab jahtunult laual.
Sest uurid end
peeglist ning
üritada manada
näole parimat
ilmet -
otsid perfektsust.
Kuid sisemist peeglit
sa ei märka kuigi selle
mõrad -
Sinu isiksust kraabivad
Sinu isiksust haavavad
ja mälestusteks vaid
lõhuvad.
Miks ennast võltsida.
Milleks on vaja
olla näiliselt
ilus ja isuäratav
kuid sisemuselt
mädanenud puuvili -
loomulike ja
naturaalsete seas.
Su hommikune kohv
seisab jahtunult laual.
Oled muutunud sama külmaks -
sest oled loonud peeglis
endast erinevaid..
kujutlevaid külgi liialt kaua.
luuletaja
Luuletaja konutab
päevinäinud toas
kritseldab paberile
depressiivseid
positiivseid
melanhoolseid
sõnu ja sõnadest
kopikat väärt ridu.
Aga neid kes loevad
poeedi vaimusünnitist
on vähe -
peamiselt vaid
alteregod
erinevad vaatenurgad
enda hingest.
Aga neid kes naeravad
ja väidavad -
silbid ja tähed tühised
on tolle päevavarga
ainsad sõbrad.
Aga neid on palju.
Meeletult palju.
kallis ema
Kallis ema nähes Sinu silmis
kurbust murdub miski mu sees
oled minu jaoks loodud kaitseingliks
see kes mulle elu on kinkind
nii valus on kui Sul silmad vees.
Oma helluse ja armastusega
mida oled jaganud piiritult
pole Sa ära teeninud julmust
valesid ja probleeme mis
praegu Sinu ellu musti pilvi
ning äikest on toonud vaid.
Palun ära vandu kõigele sellele alla
ma luban homne parema endaga toob
Oluline ja tähtis oled mu jaoks
isegi kui tunned et päike kaob -
mõtle minu ja teistele neil hetkedel
lubame särada rohkem kui miljon päiksekiirt
nagu Sina olid seda siis .....
isale
Sa lahkusid mu elust
kui olin mõnekuune
sulgesid ukse ja
vaikides läksid.
Kõik need tähtsad päevad
sündmused ja hetked mil
oleks soovinud Sinult
sõnu et oled uhke minu üle.
Üksikud korrad kui
ristusid me eluteed
ei suutnud Sa ka siis
olla kaine -
vaevlesid endiselt
pidevalt viinakuradi
küüsis ja mina olin
kõigest teisejärguline.
Kas tead mida ootasin?
Et sa viimaks saaksid aru
kusagil Seal väljas
kusagil pudelipõhjast kaugemal
on Sul poeg, kes tahaks kutsuda
Sind oma isaks.
Paar aastat tagasi ilmusid
välja ei kusagilt ja nõudsid
minult va .....
armastuse keel
Me võime valdada
me võime kõneleda
mitmeid erinevaid keeli -
ilusalt
veatult.
Armastuse keelt
õpime mõistma
õpime rääkima -
terve elu.
Sest süda on
see mis peab kuulama
ja samas panema sõnadesse
meie tunded -
need soojad
need ülevoolavad
mida tunneme
teineteise vastu.
Aga kahekesi õppida
seda imelist keelt
isegi kui elu jooksul
vahetuvad õpetaja
ja õpilase rollid -
sest ma saan jagada
kõiki neid uusi sõnu
iga päev vaid Sinuga.
armastus igavene
Kuidas väljendada armastust
kui tunne nõnda suur et
sõnadest jääb ka väheks
tühjaks olen varastanud taevasuu
alla toonud kõik universumi tähed
päikesekiired põiminud juustesse Sul.
Kuidas väljendada igatsust
mis hinge närib mul seest
kui puudub Sinu lähedus
soojust täis mu kõrvalt
inglipisaratest kaelakees
on unistused peidus
millest mõtlen õrnalt.
Kuidas väljendade õnne mis igavene
mida Sinuga jagada on mu ainus soov
armastusest õide puhkenud on punane
roos mis hoidmas meie kooslust koos.
uus ajastu
ja kord hääbub maailmas naer
pole enam kellas teratki liiva
saab ümber igaveseks inimkonna aeg
kasvab meile kõigile inglitiivad.
millel nimeks oli meie kodu
saab nüüd vaid ajaloo tolmuks
hetkega inimeste olemasolu
mälestusi mida loonud aastasadu.
meist sai maailma algus
meist sai lõpp ja kadu
kutsub eredalt valgus
koostama uusi radu
tähtedena alla hingede sadu
oleme uude ajastusse kandnud
edasi oma meenutuste ladu.
teine reaalsus
teine maailm
taasünni hingus
avaneb silm
universumi eluloo film.
vend
Kuhu kadus küll Sinu eilne
isiksus ja iseloom kallis vend
see kelle silmadesse ma heidan
pilgu näen vaid tühjust -
kesta kes ükskõikselt eksisteerimas.
Elutahe on Sinus murdnud
deemonid kes toitumas
hirmudest mida ise oma
sõprusuhtega meelemürkidest
toodad järjepidevalt.
Oled toonud oma perele
oma tervist hävitava
sõltuvusega piisavalt
kannatusi ometi ei mõista
Sa probleemi tõsidust ise.
Kuhu kadus küll Sinu eilne
isiksus ja iseloom kallis vend
see kelle silmadesse vaatan
näen vaid hingeriismed mis
otsivad kas või hetkelist
emotsiooni et tu .....
sügisene võlu
tahad unustada hetkeks koorma õlul
pane selga mantel ning kätte kindad
vaata ringi pargis.. imetle võlu
puude hingelist hingust hingad
oravat tõrudega rõõmsa pilguga hindad
kui ta lehehunnikus otsides sahistab
sina ka mänglevalt proovid.. oh kui mõnus.
vahet pole kas on siin hommik
või peale tööd tulles hilisõhtu
õdusalt ilus siinne iga hing
vaid ülevoolavat armastust õhkub
ajakapsel parandab kõik lõhkunu.
haldjas pintsliga süütab tähed
et ei oleks kojuminek sulle pime
ning äkitselt tunned kui lähed
sinus sündivat imelist öist ime
virmalist .....
metsamajake
põgeneme eemale nädalavahetuseks linnakärast
kaugele vihmastest ja sombustest sügisilmadest
pakime kohvrid... sõidame kaugele siit ära
pimeduses helkimas vaid autotulede silmad.
pool tunnikest jäänud kui tuleb keerata
tuttav on see liivast auklik teerajake
rohtu kasvanud läbi metsa looklev rada
üle künka.. juba paistab armas majake.
avades ukse tungib ninna hubane lõhn
nurgas seisab väikene kollane pliit
soojaks muutub seda küttes toas õhk
prõksub südantliigutavalt elus tuli.
valmistad tassi aurava piparmünditee
voodisse kerra teki alla poed pärast
ka .....
põlevad tikud
ära loobi tühjalt sõnu
nagu põlevaid tikke
vastu süütu südame seinu -
nendest haavadest
jäävad põletusarmid
meelde tuletama
armastuse valu.
pigem tee tunnetega
lihtsuse imelist ilu
keerulised teod jäta
muinasjuttudesse maha -
siinses elus peame
kunagi ju surema me
kõik lihtinimesena.
päevad jäänud me vahele
On päevi jäänud me vahele
kui Sa mu kõrvalt lahkusid
tunded mis oli mõeldud vaid kahele
ootamatult kiirelt jahtusid.
Peatus takso maja ees
nägin Sind veel korra rõdult
unistused purunesid mu sees
ei leidu sellise valu jaoks sõnu.
Nüüd oled õnnelik kusagil mujal
kellegi teise armastuse kaisus
minus veel Sinu hääl kajab
jäänud katkiste mälestuste vaikus.
Refrään : Meie vaheline leek kustus
nõnda üürikeseks õnn jäi
Süda Sinule veel tuksub
kuigi me eluteed enam koos ei käi.
kui jäänud kirikukellad
Kui jäänud kirikukellad
viimaks siin vaiki
sisemist häält hellalt
kuulen mis igaviku vaikind.
Sõnu kõrvu mulle sosistab
kõneledes tundmatuid keeli
mis meeli ilusaga kostitab
magusaks muutund Su hääletooni heli.
Kui kostuvad kirikukellad
uuesti siin Sinu auks
embad mind korra hellalt
uttu vaikides kaod.
veel enne
veel enne...
armast halli kampsikut
ilusaid suuri nukusilmi
mesimagusat kostuvat naeru
inglite pärlitest loodud naeratust
roosilõhnalist omapärast parfüümi
hinge paitavat kaunist häält
kallistust mis soojem kui päike
telefonikõnesid pikki tunde
siidist kätt mu põsel
lohutavat suudlust huultele
suvalisi sõnu kui ei tule und
siiraid tunnete avaldusi sult
kingitusi et kaoks meeltest kurbus
armastusest lilli täis süda
mälestusi helgeid mis loodud
idüllilisi unistusi mõtetes
valget kleiti ja sõrmuseid
ühist hubast sisustatud kodu
veel enne...
kohtamat .....
helbeid taevast
Helbed pilvepatjadest liuglemas
nagu esimesed õrnad lumelinnud
inglite sõnumitoojatena lendlemas
sulades malbeks jõulutundeks rinnus.
Kaminas praksumas soojendav tuli
toanurgas kuusk lootuse säraga ehtind
on väiksed päkapiku käed ilusti
keegi salaja kingipakid selle alla sättind
toomaks silmadesse imede lusti.
Langevaid tähti valgumas soovideks
armastust täis on perega olemise aeg
muutudes üleöö eriliseks mälestuseks
hellusega öeldud sõnad ja kallite naer.
Refrään: Süttib sisemuses laterna helk
öös valgust edasi kandev rahu
ime .....
varjud
Pikaldased moonutatud
mustad varjud mu ees
jalgealuse on neelanud
vajuv liiv...
Keel on sõlmes
tundmatud rajad
valu vaid hinges -
tasa mu hinges kajab.
Rebitud vanad haavad lahti
seisan alasti valehäbis
oma enese pattude kambris
lõikav külm keha läbib.
Karjeid ei kostu
ruum on summutatud
süda kasvanud rohtu
tunnetest ammendatud
olen sattunud mineviku
meenutuste vangistuse ohtu.
Pikaldased moonutatud
mustad varjud külla
mu juurde leidnud tee
end olen korduvalt
nende eest peitnud
olen oma unelmatesse.
ühiskonna viha
Millal lõppeb maailmas julmus
viha sündimata elude vastu
mis on juurdunud ühiskonda
aegade algusest sisse.
Keegi ei saa juba olla
ju sündides südames
kanda endas kurjust
sisemuses ning iseloomus.
Miks ei võiks kõik tunda
viimaks vabalt ilma hirmuta
et neid kastide järgi liigitataks
erinevuste poolest sildistataks.
Millal lõppeb maailmas julmus
viha sündimata ja sündinud elude vastu
mis on loonud ühiskonda nõrgestava malli
viies liiga varakult kellegi jaoks kalli.