Homme ärkan 1.märtsi, unest nopitud märtsikellukesed käes. Kevad ukse ees on varsti, talle ulatan ma terekäe!
Kuula tasase kevade tulekut! Tunneta, kuidas hingab maa! Vaata sinavat taevalaotust! Lase hingest kõik rõõmud valla! Raja kevadele teed, et ta Su südamesse saaks tulla!
Kuivõrd kultuuri on kaeras Kui põld on noor ja harimata Kui põud ta juuri pole vaevand Tuul sõud teeb toorelt valimatult
Must on muld ja sõrmi ka on katmas kuld musta mullana, kus on peidus elu säng, ärkav ilu, kurbus, äng, tärkav loodus, õitemeri, uue ootus kevadeni. - Tarmo Selter - 2024
Kui kaua sa veel nutad mu taevake? Kuhu kaotasid lume mu talveke? Olen väga mures mu taevake. Kas tood rõõmu veel lumest mu talveke?
Isamaa ja emakeel käivad ühte jalga veel... Unistavad ühte usku - lootus... See vist eal ei kustu. /Mari*Uri/
Täna on Su ümber ilu, iluõites Eestimaa. Ilm ei ole külm ei vilu, süda soe ja rõõmul ta. Ilus oled Eestimaa!
Killukene jääd on veel, kõnniteel. Ilm on muidu kevadiselt kena, linnud laulavad, puudel pungi näha, soe tunne tuleb südamesse üha...
Oi, mis imelugu see, rukkilill löönd õitsele! Vahet pole kas potis või aasa peal, ta mullast tõusis, kingituseks Eesti Vabariigile. Kõik palju õnne soovime!
Hea, et südames paik on olemas, üks väikene paigake, kuhu kodumaa armastus mahub. Sinna jääb ta kestma ja elama, kogu oma õnnes ja valus...
Minu hinges on Kevad, see on alati kena..... Minu südames Suvi, ta soojendab mind..... Minu silmades Sügis, värvikirev on tema…. Minu tunnetes Talv, sest see meenutab sind…
Pool päeva sõbrapäevast läinud linnulennul. Sõbrapäev on õnnest joobes, ta varsti ongi läinud. Kuid sõbrad jäävad tervenisti südamesse alles.
Pikka liugu, naerulusti, kilkeid, maitsvat vastlakuklit, hernesuppi head ja sooja, pidu peeti suure hooga nõnda vanasti ja nüüd on rahvas jälle lumerüüs. - Tarmo Selter - 2024
Ümber miljon suitsevat auklikku saabast Taluvuspiir liigub ajaga kaasas Silmaga näha, et jama siin lugu Viksida kingi, aga siis kuhu?
aeg kätte jõuab hing nõuab käsi salamisi puudutama hakkaks sõnu kus varjul õrnus puhtus hetk üleni mõni mõru augustiööde hall sügislillede otsatu nukrus
Vahest tuleb peale tunne, et koosnen pisaratest ma. Siis ma hüüan taeva poole: Looja kaitse Eestimaad!
Kodutalu oja ääres algas juba kevad. Päike paistis ojakesse, lumi veeks sulas. Kõrvu paitas oja vulin, nii tasane ta helin-. Kodutalu oja äärde kevadet ja mälestusi otsima ma tulin.
Sõbrapäeval tulukesed löövad põlema, kauneid sõnu, õnnitlusi hakkab tulema, päike kõrgele taevakaarele upitama end. Sõbrapäeval pole piire siristab oksal lind.
taeva all jääks alles elu igavene haljus nii suveõhtus olles õitsmist puudel aias rohus vaadates suu muud ei soovi jätkuks vaid see paljusus ääretu pillav
