Sõnale ookean leiti 54 luuletust (copied)
Armastus
Mu armastus on sügav kui ookean,
selle kaldal sind igal õhtul ootan.
Sinna armastusse uppuda sa võid,
see on armastus mille sa ise lõid.
Mu süda on suur kui atmosfäär,
sellel puudub kindel ots ja äär.
Siia mahuvad kõik sinu mured,
see lõhkeb valust kui sa sured.
Saatanlik vabadus....
Tunnen vabadust, tulla ja minna…
Võiksin olla nii lind kui kala…
Ja vahest saata kõik otseteed sinna…
Kuhu isegi keiser käib jala…..
Linnuna lendaksin üle taeva….
Vaid tähed mul näitaksid teed..
Poleks muresid….ühtegi vaeva…
Silmis ookeani sinavad veed
Ujuksin kalana lihtsalt ära
Kõrvus kõlamas saatanlik hõik….
Taevakaarel on piltilus värav
Mille taga kord kohtume kõik…
Kõige rohkem
Rohkem kui sekundeid kuus,
rohkem kui baktereid suus,
rohkem kui põhjanabal lund,
rohkem kui unematil und,
rohkem kui piiblis sõnu,
rohkem kui orgasmis mõnu,
rohkem kui leekidel kuumust,
rohkem kui koeral truudust,
rohkem kui miljardis numbreid,
rohkem kui naisel tundeid,
rohkem kui hülgel rasva,
rohkem kui peldikus paska,
rohkem kui jänesel argust,
rohkem kui pööripäeval valgust,
rohkem kui öösel pimedust,
rohkem kui limal libedust,
rohkem kui päevalillel seemneid,
rohkem kui grammatikas reegleid,
rohkem kui peeglis peegeldust,
rohkem kui lohutuses leevendust,
.....
Muheledes
Istun mugaval nahk istmel ja otsin oma riime
Juba mitu tundi ma oma mõtetes tiirlen.
Nagu laevuke vaiksel ookeanil otsin kaugustest silmapiiri.
Avastama pean ma hingesoppist enda stiili.
Üsna tihti tunne,miski mu südamest hõikab
Teha kunsti(räppi) kui mu pea vaid lõikab
Vajadus voolida riime ja sõnumeid välja
Sellest ühiskonna struktuurist,
Nagu uuriiks elu,läbi väikse luubi välja
Tarkusi,vanasõnu mida ei koolis ei õpetada
Laon paberile oma musta pastakaga
Ref:
Vahes mu räpp on muhe,vahest tunded löövad lakke
Tihtipeale püüan tuua tõetruid fakte
Elust enese .....
oma tütrele***
mõtlesin täna, kas ilusaid lõpetusi on olemas,
kas õudne lõpp või lõputu õudus
kuidas kaardistada seda,
mida anda oma lapsele kaasa,
mida olen õppinud, et ta ei tunneks ennast liiga raisatult,
liiga andvalt
liiga iseenesest mõistetavalt
vali inimene, kes paneb sind tundma kihisevalt
nagu sa oleksid kerge mulline vein
samas see pole meelemürk
vaid
vali inimene, kes paneb sind kihisema
kellega sa tunned, et võid kui Mary Poppins
taevalael vihmavarjuga lennata
ja iga su sõna on kui kandev lauluviis
mitte ühtlasena tunduv lora
vali see, kes on emotsionaalselt .....
Vaatan ookeani
Vaatan sinna, kus laiub ees ookean.
Vaarun raskelt voodisse, tõmban hinge ja puhkan.
Mõtlen, kuis raskelt möödub üks ja siis ka teine päev.
Olen elus, kas ma selleks üldse ka vaeva näen!?
Vaatan ookeani põhjatusse sügavikku.
Kes see mulle sealt vastu lehvitab?
Ma põgenen, šokeeritult vaatan minevikku.
Ma põgenen, otsin väljapääsu, ahmin õhku.
Minevik hajub, minevik taandub, olevik tuleb,
tuleb ja neelab ära kõik jutud,
kõik sündmused - ära kõik lõhub.
Jälle mõtlen, seekord pikalt, seekord ainult sellest.
Tuleb tuul, puhub ära mu mõttelennu,
mõtlen taas .....
Igatsus Sinu järele*
Igatsus Sinu järele
on pisaratest tugevam
kiivam on see lend
kui tulles libikana
saaksin olla nahkhiire kuues
kuhu tulla liftiga alla
sinna, kuhu kaarik enam ei sõida
ja sa õpetad mulle teed
küllap põleme üheskoos tuhaks
ja sedagi suure ookeani rõõmu sees
armastan ja igatsen Sind
kuigi Sa ei tule
ma ei saa endale Sind keelata
Me oleme hoopis midagi muud
Me oleme hoopis midagi muud
Kui lihtsalt liha ja luu
Süda ei ole vaid pump
Keha vaid rümp
Soontes ei voola vaid veri
Oleme ookean
Oleme meri
Vikerkaare seitsmel värvil
Pesa meie sees
Igal värvil oma tähtsus
Meie pärlikees
Seitse pärli igaühes
Suunaga alt üles
Punane on alustala
Alguse saab juurest
Mis meid hoiab maas
Pühaduse soojas süles
Kasvavad me soovid
Päiksekullas säravad
Me sisemised hoovid
Roheline on me süda
Roheline aas
Mida külvad
Seda lõikad
Viljakas see laas
Sõnad justkui sinilinnud
Lendavad me suust
Valed sõnad
Nagu pinnud
Lõhestava .....
Ilu õitseb hinges ja südames
Su huuled on kui roosipunased õied
Su silmad on kui sügavsinine ookean
Su juuksed
on kui siidjas sulepadi
Su hing on kui kaunil inglil taeva all
Su süda on kui päikese särav päev.
Tahan olla alati Su kõrval
Minu Ingrid!
Tahan hoida ja kallistada Sind
iga päev.
miljardeid aastaid
loodusel selleks
on kulunud
krookused õhtul
rohus hääletult
sulguksid
jahedal hommikul
sinilillede õied
aralt avaneksid
*
mida teed sa siis
kui oled jõudnud
tähenduste ookeanini
tõeni et jõgi on jõgi
lill lill põld põld
mets mets hiir hiir
mägi mägi
lased neil olla oma
olemises kulgeda
nagu nad seda teinud on
miljoneid aastaid
ja mida teeb nüüd inimene
pilguga paitab kõiki
oma teelisi lihtsalt ootab
ja vaatab
"Breakfast at Tiffany's"
sinu naeratus
kombineeritud valguses ühildub
punaste sümbioos
just nagu põimuksid nad teinteise ümber
nii naerus kui ka vihas
ei karda öelda, ei karda jääda tagasihoidlikuks
sõbrad, kes armastavad sind luu üdini välja
igal hommikul
kui ärkad nende kõrval
või avastad, et nad on magama vajunud sinu sofal
need on need, kallid
keda hoiad ka siis, kui endal käed on külmad
--
armastus paneb naeratama
ja isegi kassid ei saa aru, mida ajan
kombineeritud jõud ja kombineeritud tugevus
ainuke, kes teab
et saan tema kõrval seista võrdselt
ei pea ennast .....
Pingu ja Valgeke
ühes armsas kohakeses
nimega Päntajala küla
keset laiuvat orgu
mäe otsas on maja.
jäisest lumest tellistest
laotud ümmargune pisikene onn
kutsutakse seda tegelikult igluks
kus elavad armsad loomakesed
inimesi siin külas ei ole...
see majake on koduks kahel
vahval semule nimedega
pingiivinipoiss Pingu
hülgetüdruk Valgeke.
Pingul on kollased jalakesed
nendega ta alati vahvalt paterdab
Valgekesel must nöbinina ja silmad
sinised nagu ookean peas säramas.
hommikusöögiks maitsev kala
siis järgneb lõbus mängimine
õhtuti peale tõmmatud lumetekk
kui o .....
too mulle
too Lissabonist mulle
kulunud nurkadega
kohvris kaasa Pessoa
pildiga tass
hommikuti kohvi
millest juues meenuks
plagisevate purjede all
ookeanile pääsemist
kaldal päevi kuis ootasin
silmapiiri tahagi minemist
näha tahtsin avarust
kus sina ei lõpeks
iga päev jätkuks ärgates
see hullutav retk
täitus millest pilgeni hetk
sadamas üles otsisin laeva
mil krigisedes tõuseb
dekile ankrukett
öösel mulle peale koikus
laotub ennegi laeval
kaasas olnud paigatud tekk
Jeesus, püha Jeesus
Jeesus, püha Jeesus
palun aita ja toeta mind
miks ma nutan neid pisaraud
nagu patune
kas viha aluskülg on kurbus
kui kurbusest on saanud ookean
kas sellepärast meil ongi nii palju vett maailmas
Üsna varakult pandi mulle paika
et otsigu inimest südame jargi
mitte tema pattude voi ulesehitud ego varjus
ma ei saa igavesti olla Raskolinovi Sonja Marmeladova
ent siiski
miks Peterburi on nii kodune
miks sealne grandioossus paitab mu vaimu
kuidas sealne jõgi mind tervendab
naen ennast peegelpildis nende kuplite all
orjatütar, orjatar,
samas aadlik, kelle esivanemad siit page .....
Counting Crows - Time And Time Again
Ma tahtsin nii väga,
et keegi teine oleks seal
Tagasi vaatamas mind,
kuid sa olid läinud
Tahtsin näha, kuidas sa kõnnid tagurpidi
Ja tunda seda tunnet, kuidas sa koju tuled
Tahtsin näha, kuidas sa minema kõnnid
Ilma, et ma tunneksin end üksinda jäetuna
Aeg-ajalt
Aeg-ajalt
Aeg-ajalt
Ma ei suuda end rahuldada
Tahtsin, et ookean mind katab
Tahan vaikselt vajuda märjaks saamata
Võib-olla kunagi pole ma nii üksik
Ja ma kõnnin veepinnal iga võimaluse korral
Aeg-ajalt
Aeg-ajalt
Aeg-ajalt
Ma ei suuda end rahuldada
Niisiis, millal sa tuled koju
Armas ingel?
.....
justnagu ilmsi
aknast paistab ookean
pilliroog õõtsub tuules
toas vaidlus veiniklaasi taga
selle üle mis on kuld
lähen sõnade poolt palavaks
köetud toast välja
tuul jahutab meeli
kõik öeldu muutub korraga
tähtsusetuks ookeani
ja õitsva pilliroo tuules
õõtsumise ees
kaldal barokkstiilis lõpetamata
majade seinad ja katused
müürid nende kaitseks
ja nii juba sajandeid
lõputu taevasina
tuhandete kilomeetrite
viisi ka sealpool silmapiiri
lained loksuvad
ookean on alles
tühjus täidetud
milleks kõik need sõnad
nisu tuleks hakata lõika .....