Sõnale ookean leiti 54 luuletust (top)
sul korraga
palju aastaid mu salasooviks
on juua Lissabonis Pessoa
pildiga tassist kuskil terrassil
kohvi kuulda kuidas krigiseb
tramm relssidel mäkke ronides
linn askeldab oma keskpäevas
õitseb päikese käes aias mõni sidrun
ees silmapiirini ookean on lahti
sul korraga pole kuhugile
enam minna tahtmist
tuule eest hõlmad vaid pisut
korraks koomale kisud
Pessoa on väga huvitav Portugali luuletaja
Lumest vabanenud kõrrepõld
me midagi ei tea sellest
mida tähendab põllule
igal kevadel olla uuesti põld
ja niimoodi tuhat aastat järjest
terveks suveks odrale rukkile
nisule saada koduks
pilvise taeva all üks lahja mullast lapp
astritele peenral õunapuude all
hallani õitseda
mida tähendab mäele
olla miljoneid aastaid mägi
Niilusele tuhandeid aastaid
kõrge pilliroo vahel
voolata oma sängis
granaatõunapuul mägedes
lasta uuesti õitseda leekivalt
oma erkpunastel õitel
ookeanil Euroopa ja Ameerika
vahel olla silmapiiri tagagi
miljoneid aastaid
tuulte käes ääretu ookean
ikka suve poole
mis teed Sa siis
kui ümber on lõhnade mered
värvide ookeanid
valgus ere
Sind jootnud täis on maani
Sa leiad end kui öösel kõrbes
kesk taevast kõrget
õitsemise salamandreid
pääsenuna justkui vangist
istumas lahtisi silmi
lihtsalt maantee kraavis
kus suve endasse sisse kaanid
kuu valgus toas
Täiskuu öösel augustis
isa värsse lugedes
kuu valgus öösel
ärgates toas
poisieas
nüüd hall sul pea
Vaikne ookean
on nende vahel
sealpool silmapiirigi
õiteks muutunuid riimisid
*
floksil õis alles hõõgvel
hing kui jõudnuks koju
käib nüüd paljajalu
kasteses rohus
suud annab kase tohul
too mulle
too Lissabonist mulle
kulunud nurkadega
kohvris kaasa Pessoa
pildiga tass
hommikuti kohvi
millest juues meenuks
plagisevate purjede all
ookeanile pääsemist
kaldal päevi kuis ootasin
silmapiiri tahagi minemist
näha tahtsin avarust
kus sina ei lõpeks
iga päev jätkuks ärgates
see hullutav retk
täitus millest pilgeni hetk
sadamas üles otsisin laeva
mil krigisedes tõuseb
dekile ankrukett
öösel mulle peale koikus
laotub ennegi laeval
kaasas olnud paigatud tekk
miljardeid aastaid
loodusel selleks
on kulunud
krookused õhtul
rohus hääletult
sulguksid
jahedal hommikul
sinilillede õied
aralt avaneksid
*
mida teed sa siis
kui oled jõudnud
tähenduste ookeanini
tõeni et jõgi on jõgi
lill lill põld põld
mets mets hiir hiir
mägi mägi
lased neil olla oma
olemises kulgeda
nagu nad seda teinud on
miljoneid aastaid
ja mida teeb nüüd inimene
pilguga paitab kõiki
oma teelisi lihtsalt ootab
ja vaatab
Kuulus
Sa oled kuulsus ja
ma pean otsma endale "aega"
et Sinuga saaks viita koos aega
Sellisena on mu pilt
su egoteadvusest
minuga unes kõneles
Aga südames tean, et aluspesus ujume
alateadvuse ookeani hoovustes
See, mis näib nii tõeline, on tegelikult võlts,
süda teab alati tõde,
mõistus varjutab seda
läheme filosoofiasse
ikka veel küsid
jaksad seda ikka ja jälle teha
kellelt küll ometi
mis on aeg
kas soola asemel
meres
lahustub temas elu
jättes vastamata
sellele kus võiks
või peaks
teistmoodi olemine
sinu arvates olema
küsi ookeanilt või mäelt
teelt mis viib järsakust alla
lillelt ja linnult õhus
metsalt mis praegu raagub
liftilt korrusmajas eskalaatorilt
millel seisad tõusmaks
Londoni metroost
tänavale kus nad peaksid
selle asemel kus praegu on
siis olema
miljardid aastad on kulunud
kulub veel evolutsioonil milleks
vist parem oleks suu vaikiks
sellest .....
mu rumal vaene süda
oh mu vaene rumal süda
ikka alles armastad tüdrukut
kel ammu lapsed mees
lahus aastaid on sinust tee
ometi kuldseks säratub hetk
Sulle kui mõtlen saab
heledaks see mis ees
pühaks see mis sees
sõnugi puutuda ei taha
suus araks jäänud keel
ookeani avaruseks
korraga saanud meel
Ilu õitseb hinges ja südames
Su huuled on kui roosipunased õied
Su silmad on kui sügavsinine ookean
Su juuksed
on kui siidjas sulepadi
Su hing on kui kaunil inglil taeva all
Su süda on kui päikese särav päev.
Tahan olla alati Su kõrval
Minu Ingrid!
Tahan hoida ja kallistada Sind
iga päev.
Jeesus, püha Jeesus
Jeesus, püha Jeesus
palun aita ja toeta mind
miks ma nutan neid pisaraud
nagu patune
kas viha aluskülg on kurbus
kui kurbusest on saanud ookean
kas sellepärast meil ongi nii palju vett maailmas
Üsna varakult pandi mulle paika
et otsigu inimest südame jargi
mitte tema pattude voi ulesehitud ego varjus
ma ei saa igavesti olla Raskolinovi Sonja Marmeladova
ent siiski
miks Peterburi on nii kodune
miks sealne grandioossus paitab mu vaimu
kuidas sealne jõgi mind tervendab
naen ennast peegelpildis nende kuplite all
orjatütar, orjatar,
samas aadlik, kelle esivanemad siit page .....
Vaatan ookeani
Vaatan sinna, kus laiub ees ookean.
Vaarun raskelt voodisse, tõmban hinge ja puhkan.
Mõtlen, kuis raskelt möödub üks ja siis ka teine päev.
Olen elus, kas ma selleks üldse ka vaeva näen!?
Vaatan ookeani põhjatusse sügavikku.
Kes see mulle sealt vastu lehvitab?
Ma põgenen, šokeeritult vaatan minevikku.
Ma põgenen, otsin väljapääsu, ahmin õhku.
Minevik hajub, minevik taandub, olevik tuleb,
tuleb ja neelab ära kõik jutud,
kõik sündmused - ära kõik lõhub.
Jälle mõtlen, seekord pikalt, seekord ainult sellest.
Tuleb tuul, puhub ära mu mõttelennu,
mõtlen taas .....
Saatanlik vabadus....
Tunnen vabadust, tulla ja minna…
Võiksin olla nii lind kui kala…
Ja vahest saata kõik otseteed sinna…
Kuhu isegi keiser käib jala…..
Linnuna lendaksin üle taeva….
Vaid tähed mul näitaksid teed..
Poleks muresid….ühtegi vaeva…
Silmis ookeani sinavad veed
Ujuksin kalana lihtsalt ära
Kõrvus kõlamas saatanlik hõik….
Taevakaarel on piltilus värav
Mille taga kord kohtume kõik…
üks soov
valguse
pühitsemisest
igal hommikul
täitugu sul meel
milline avarus
siis on ees
milline tee
*
valguse
pühitsemisest
hommikul täitugu sul
meel et näeksid milline
Tejo jõe suudmes Lissabonis
Atlandi ookeani avarus siis
on ees milline Hispaania nõlvade
vahel Santiagosse palveränduri
jalad rakku käies pikk
pisarates käänuline tee
iseendani jõudes
milleks muutub see
Me oleme hoopis midagi muud
Me oleme hoopis midagi muud
Kui lihtsalt liha ja luu
Süda ei ole vaid pump
Keha vaid rümp
Soontes ei voola vaid veri
Oleme ookean
Oleme meri
Vikerkaare seitsmel värvil
Pesa meie sees
Igal värvil oma tähtsus
Meie pärlikees
Seitse pärli igaühes
Suunaga alt üles
Punane on alustala
Alguse saab juurest
Mis meid hoiab maas
Pühaduse soojas süles
Kasvavad me soovid
Päiksekullas säravad
Me sisemised hoovid
Roheline on me süda
Roheline aas
Mida külvad
Seda lõikad
Viljakas see laas
Sõnad justkui sinilinnud
Lendavad me suust
Valed sõnad
Nagu pinnud
Lõhestava .....