Sõnale ootus leiti 1123 luuletust (pop)
Hingedepäev
Käes jälle see päev,
mil kadunud hingi ma näen.
Vaid küünalde leek,
see rõõmu mul teeb.
On teine november,
on hingedepäev.
Mu pilgus on tusk,
kuid südames usk.
Kus elu, kus surm,
vaid hingede urm-
keerleb pimedas öös,
kell vaikselt tunde lööb.
On hingede aeg
ja välja kui läed,
sa tuttavaid näed-
kuid kus on te käed?
Vaene-rikas eestlane
Kust see jama kõik meil pärit, küsida võiks Lennart Merilt
temaga ei saa kontakti, siis palumegi-
tule taevas appi,kas luukere pugenud on minu kappi?
Meil elu eestis täitsa korras,mis sest et suuremjagu tõõtab norras
Elektritgi me saame soomest, kotiga vist käime toomas
see ju meile bõrsil praetud, hindgi hullu kõrgeks aetud
vaene see kes ise loll, temast saabki prügikoll
kuid vaesuselgi häid on külgi, nii tihtipeale tundub mulgi
ei ole sa reklaami ohver, rahakott kui tühi kohver
ka annetusi sa ei jaga, see eest aga hästi magad
vaese hingel pole piinu, mis v .....
Ja sa läksid
Lapsepõlves vähe olen näinud,
lapsepõlves vähe olen käinud.
Lapsepõlves lõhkunud asju palju,
lapsepõlves lapsel juhtub palju.
Nüüd suureks saanud, näinud olen palju.
Arvasin, et olen nagu kalju.
Miski mind ei suuda kõigutada
aga siis ei suutnud sa mind armastada.
Ja sa läksid, võttes kaasa mu südame.
Kas vastu panna ma suudan veel?
Või suren ma mõttetus lootuses,
et sa tagasi tood mu südame?
Nüüd leban ma põrandal maas,
kõrval kummuli konjaki klaas.
Ja vahin ma toa valget lage
ja mõtlen, mis tegid oli vale.
Su pildid mu peas tiirlevad
ja su .....
Õige viis
Kes ma olen
kust ma tulen
kuhu lähen siit
kurvi taga olemas ehk
mõni mõistlik viit
Palju kordi
olen juba
liialt kaldund teelt
kuigi mõistan kosmopoli-
tiivselt mitut keelt
Jaga mulle oma süda
kaasa talismaniks
et ma seekord
täpse suuna
ja kompassi valiks
Tahan näha läbi seinte
lõigata kõik nurgad
minna vastu lootusetust
köita rahvahulgad
õnnistada inimesi
nagu nähtud ette
usaldades - löömata
hirmu-risti ette
Kes ma olen
kust ma tulen
kuhu liigun siit
sõber - ainult südamega
kuulen õiget viit
mis vilistades viitab
kus on labürindiniit –
.....
elulised keerud
Mõnikord lihtsus end painutab keerdudeks. See kruvib nutmises valu.
Vint vorbib südame verele pisaraist, ahastus ringutab öös.
Nii tahaks olla: küll hoiaks ja armastaks. Tunded ei ootamist talu.
Elu ehk ehitab mõningad müürid. Kui tarvis, aeg ära need sööb.
Sein meie vahel ei takista midagi, võtab vaid kiirust maha.
Aeg süstib igatsust. Niuete lähedal areneb ootusest arm.
Nägemisrõõm pillub korjatud kahtlused eemale mägede taha.
Elame aegluubis koos antud hetki. Priisata olekski karm.
Heliriin Puistamaa
SAATUS
Kui suudaks sõnadesse vormida mõtted
ja sinuni suunata need
kuidas saaks endalt vastuse kätte
miks lahku läksid me teed?
tiirlen reaalsuse ja unelma piiril
otsides vastuseid enda jaoks
alles tundusid päikesekiired
kõik ühtlaselt mustana
unustades ju kaotan ma enda
meenutades silme ees piir
kuhu tahan minna ja jõuda
et hajuks hinge avalust pidurdav piin
elu armastust võtab ja annab
tihti ta sisse ei näe
lootust endas ma edasi kannan
vabaks lastes oma unistuste väe
saatus ei lasknud mul olla
masenduses ja üksinda teel
ta hoolis ja lasi sul tulla
ja tõelised tunde .....
Ma tahaksin....
Ma tahaksin pead peksta vastu kiviseina
Kuid pole seda erilist paika veel leidnud
Ma tahaksin sõrmenukid lüüa veriseks
Kuid hiljem tekib raskusi nende varjamisega
Ma tahaksin vajuda veepõhja
Aga mul puudub julgus
Ma tahaksin mööda minnes kõndida kihutava auto otsa
Kuid samas ei taha teisele tekitada kauakestvaid süümepiinu
Ma tahaksin žiletitera suruda tugevalt naha sisse ja
vaadata, kuidas veri voolab mööda käsivart alla
Ent ma andsin sõna, et ei tegele enam oma pahega
Ma tahaksin langeda kaljult alla
Kuid mulle ei meeldi piinarikas surm
Ma tahaksin nö .....
Ärkamisaeg
Ruskesse samblarõskusse
Surun lauba
Et olla lähedal maale
Ükskõikseks jääb
Rohukõrs
Pohlaleht
Männiebe
Maa on tuim
Tuhandetest
Võõrashoolimatutest
Jalaastudest
Kuidas
Aidata ärgata ellu
Sellel mil pole elada lastud
Millest on ainult võetud võetud...
Silitan üle su pehmuse
Ehk värahtab miski
Sügaval südames
Tunne mind siiski ära
Kurbhallide aastate tagant
Mu oma maa
Maren Toom 1988
Jõuluvanale
Oh, kuis tahaks valetada,
et ma olin tubli.
Et ei teinud pahandusi,
kui tuju peale tuli.
Et ma terve aastakese,
olin virk ja kraps.
Et ema sõna kuulasin
ja olin hea laps.
Kuid jõuluvana tõde see,
valetama ma ei hakka.
Anna mulle aasta veel,
ehk paremaks ma hakkan.
Sina Ja Mina
Sa oled kõige soojem
aga mul on nii külm
Sa oled kui ere päike
aga näen aint pimedust
Sa oled lähedal
aga olen nii kaugel,
Sa oled kõrval
aga mind pole siin
Sa oled ilus
aga mul on valus,
Sa oled kaunis
aga minule keelatud
ma ootan sind
aga sa ei tule ,
ma tulen ise
aga sind pole
ma vaatan sind
aga sa ei näe,
ma kuulan sind
aga sa ei kuule
ma igatsen sind
aga sa oled pettunud,
ma armastan sind
aga sa oled loobunud
Sa ei oota mind
nagu mina ei tulnud,
ei vaata , ei kuula mind
nagu .....
Lootusetult Armunud
Kui kurgus on kibe maik
Ja miski ei lootust anna,
Kõik ümber las olla vait,
Vaid ise ma seda kannan.
Ma tahaksin lennata tuult,
Kuid tiivad mul puruks - ei anna..
Ja istudes varjus, ma suult,
Lasen sõnad kõik kibedad valla.
Üksi kribades, vesised silmad
Tahtnud näha su naeratust, kalli ...
Tunda soojust ka külmal ilmal,
Pannes kaelale kätest sull salli.
Õrnad suudlused lendasid põhku,
Nii ka puudutus varjutseb unes ..
Sel maal pole sinuta õhku,
Ainuüksi mul hea sinu süles.
Tiina Klemets
Jõulutuli
Koduaknas paistab
jõulutuli.
Kust see soojus, valgus
sinna tuli?
Seal ei ole vara, rikkust
kapi kaupa,
säravat ja krõbisevat
mapi kaupa...
Soojus tuleb südamest, mis
oodanud.
Silmadest, mis aknast
välja vaadanud.
Küünlast, mille keegi
sulle läitnud
ja terve maailma nii
valgusega täitnud.
/Mari*Uri/
.
Pilke sai laiali loobitud. Mõned neist pidama jäid
Trajektoor viis nemad ohvrini. Tema vaid vaatas. Ja uppus
Algul ei leidunud muret (seegi vist kaunina näis)
Reaalsus lõi lootuse mõradeks, kuni see kildudeks kukkus
Kuidas võiks valutult elada? Selleks ei leidunud raamatut
Inimest polnudki olemas (sellist, kes vettpidi käiks)
Kuni jäi tänane tänaseks, hoiti ja vihati saamatut
Silmad jäid piiluma poolikult. Olu et Eluna näiks...
Heliriin Puistamaa
Ei kuulu sa mulle
Ei suuda sind iial ennast armastama panna,
sa ei tea, et sinu pärast kasvõi maailma lõppu läheks.
Ma sinu pärast end ohverdaks, kõik ära võiksin anda,
kuid tean, sellest kõigest jääks ometigi väheks.
Müüksin maha oma hinge, et tunda hetkekski su armastust,
siiski usun – seda selles elus ei juhtu.
Nüüd pisaraid pühkides ma palun sinult andestust,
et mu lõputud tunded su vastu eales ei jahtu.
Hinge libu
Mu süda on vaid sinu päralt
ja tekkinud on palavik,
sest olen nõnda alandklik
ning rooman põlvili sul järel.
JAH, olen loll ja loodan palju,
ning ise ennast piinan ma,
sest mulle pole vastan'd sa
ning süda mul ei mõista nalja.
Kord tundsin endas lootust, õnne
sa rääkisid, et siht on sama,
ei aja sa mul' mingit jama-
see oli väga hea tunne...
Kuid mulle tundub, et teed vaid nalja,
sa väldid meie vestlusi
ning suhtled justkui vägisi-
ma ei läe' korda sulle kuigi palju.
Ei usu enam ma su antud lubadusi
mis mesimagusad nagu sa isegi.
Sest haiget teeb k .....