Sõnale orn leiti 666 luuletust
Emadepäeva ilu ja sära
Ema silmad on kui säravad tähed,
südames on päikesekuld.
Ema hinges on õrnust ja soojust,
palju rõõmu ja valugi.
Ema õpetussõnu jagab, elust enesest,
aitab, kui elu põrguvalu teeb hingel,
või kui süda murest murtud
ja jõuetus peal on.
Emake on kui taevane ingel,
kellel nii puhas süda ja hing on.
Emadepäeva kringlit kui küpsetan,
siis rosinaid ohtralt sisse raputan
ja oma rosinasilmset ema ma kostitan.
Emade päev saab olema ilus,
siis toomingas õitseb,
ööbik rõõmul laulu laksutab
ja sinitaevas päike kuldses kleidis keerutab.
Siis lilled kaunilt õ .....
Lõunamaa neid...
Minu unelmate tüdruk ma igatsen sind..
Oma meeltega kompan su keha.
Võrratult oled inspireerinud mind..
Teoks sai mõte sinust lugulaul teha…
Oo kaunis neid sinul ronkmust on juus…
Silmis sädelus........punased huuled…
Õrnalt õõtsumas rind, pisut paljastav pluus…
Sind on vorminud lõunamaa tuuled…
Kaelas ketiga kõlkumas hõbelev rist..
Naudid elumerelainetes vett…
Sulle mõeldes kui südamest läbi käib pist…
Oled miraaž mulle või meelepett….
Palju tänu olen võlgu Sulle, mu kullake, mu emake!
Ema, olen Sulle palju tänu võlgu,
kogu hoole ja armastuse eest.
Ema, mul siiamaani meeles mõlgub lauluke,
mida õrnal häälel laulsid minule,
kui mul peale ei tulnud uneke
või viril olin natuke.
Su südamesoojusel kasvasin kui lilleke,
sirgusin rõõmuks sinule,
armastust koos jagame.
Nüüd mul endal beebike,
suu ümber nutuvõruke.
Beebi kullast kallim on minule,
koos kõik õnnelikud oleme.
EMA
Ei ole ilmas ilusamat sõna
kui on EMA
Ei ole ilmas säravamaid silmi
kui on EMAL
Ei ole ilmas õrnemat häält
kui on EMAL
Ei ole ilmas pehmemat südant
kui on EMAL
EMA armastab
EMA andestab
EMA rõõmustab ja kurvastab
EMA õpetab ja kasvatab
EMA süda valutab ja kannatab
Ema väärib tähesära
väärib kuldset päikest. kuud
EMA armastust täis on süda
armastust voolab kogu aja
EMAGA rõõmupäevi on rohkem
EMAGA elu on palju uhkem
Pilvetupsu puudutus
Pilvetups, sind kallistada tahaks,
oled nii pehme ja uduõrnake.
Sind puudutada tahaks,
kuid jääd kaugeks minule.
Ainult mõtteis ulatun su juurde,
silm seletab, hing upitab su poole.
Kaua vaatan sind,
kuniks pudened mu peole,
siis õrna puudutust tunneb hing.
Armastan Sind ja kevadet
Armastan Sind ja kevadet,
te mõlemad armsad mul,
Sinu sinisilmset vaadet, mis soe südamel,
nii armastav ja hell.
Armastan kevade õitsemist
ja Su roosinupulist suud,
lembust, mis mahe on kui kevadtuul
ja õrna linnulauluna kõlavat häält.
Armastan kõike,
mis Sinus ja kevades olemas on,
armastuses on rahu ja õnn.
oled mu südames kevad, mu arm.
Armastuses särab päike
Sa särad kui päike,
mis ere on taevas.
Väljas ilm morn ja vihmane on.
Sa ilmusid mu juurde
kui välk selgest taevast.
Laulan Sulle valust,
mis mu hinge peal on.
Vaikne on,
hiirepiuksugi ei kuule,
süda lööb õrnalt, pumm-pummadi pumm.
Rõõmupisarates on sinine taevas,
ühtäkki kadunud on pilvine ilm.
Kaelakuti koos, meil hea on olla,
valu ei olegi enam nii piin.
see hele plikaiga
ka mind on ahnelt kiivalt
suudeldud ja kallistatud
hulluseni armastatud
peopesal hinge kui
portselani läbipaistavat
imehabrast hellalt hoitud
õrnusega toidetud
et juua saaksin elu karikast
Su lembe imet
armsaks kõrva sosistada
tuhat korda öösiti Su nime
verisulis tüdruk
tüdruk, verisulis ja õrn
peaaegu et inglitiivune
libiseb läbi linnatänavate tolmust
valgusfooride plõginast
heitgaaside vinest
linnavarblaste säutsudest
prügikastide lehast
neoontulede kumast
kõurikukampade lärmist
läbi ja läbi
ja keegi ei tea
kui palju tahma jätab see retk
tema valgele kleidile
ja haprale hingele
jääb üle vaid loota!
vol. 2
tüdruk verisulis ja õrn
peaaegu et inglitiivune
seisab maakoha bussipeatuses
katusealuse varjus
ja nokitseb lahti pragunenud küünelakki...
läheduses lösutava maakooli
raske kahe poolega uks
on ta .....
Lepatriinu
Lepatriinudel kirevad kuued,
nööbidki mustad on ees,
ei eales neid tulemas kuule,
nad peidus on põõsaste sees.
Mitu täppi Sa loed tema kuuelt,
seda liiki ta jäädavalt on,
tema, kes sündinud suvel,
kevade meilegi toob.
Lepatriinul on lühike elu,
kuid keegi teda ära ei söö,
kuue värvuses peitumas ilu
on silmale värvides rõõm.
On punast ja kollast, oranži,
neil kõigil on ühine joon,
musti täppe me looduse kantsis
pelgamas lind kui ka loom.
Lepatriinusid õrnalt Sa hoia,
nad Sinule halba ei tee,
ta puhkab, siis edasi lendab,
üle taevaste laotuste, .....
Veetlevas kevades
Tunda on maheda tuule silitust,
tuulesuu õrna puudutust põsele,
olla looduse kui armsama, embuses,
kuulata linnulaulu kui lembeluulet.
Kevad õrnalt, mis kui armastus
tuksleb südames,
voolab kui vulisev ojake,
kõigis mu tunnetes ja mõtetes,
läbinisti olen veetlevas kevades.
Darkness and Light
I feel as in prison,
when morning appears.
Forgetting my reasons,
returning as fears.
Crippled by shadows,
yet carried by light.
Is what we are told.
but how is that right?
Both are within us.
The darkness, the light.
Taking one out,
just wouldn't be right.
Truth lies in knowing,
that light can not be.
Unless the darkness,
has set it free.
Embrace the darkness,
together with light.
For all of our brightness,
glows stronger at night.
Muditud suund
Öösel
Tormisel merel
Oht meid ühendand pereks
Sama rütm
Sama veri
Keelel "perse sa keri!"
Meil veel on mingi alus
Ootab keegi meid talus
Kuigi kibe on meel
Ja ka süda veits valus
Kütus otsas on paagis
Õlu otsas on vaadis
Alles aerud vaid paadil
Jätku armu me Taadil...
Tähtsusetu on kunst
Ja Pallas
Kui tuletornis pole gaasi alles
Mis ühendab jõud
Päästes vägivallast
Aga sitta see majakas
Vaadake!
Kallas!
Patriootiline kevade
Tali näpistab veel kevadet,
näpistab pungi puul ja põõsal,
näpistab kevadlinnu varbaid,
näpistab murututikest,
näpistab lilleõiekest,
näpistab õrna hingekest.
Tali ei kaua näpistada suuda,
midagi jääb alles veel.
Kevad siin on,
ta ilu uuesti looma hakkab,
ja seda võimsamalt veel.