Sõnale ornus leiti 61 luuletust
nagu ikka pärast suve
hing orvuks jääb
külmetama hakkab
taeva alt kui lahkub
pilgeni täis õitsmist
palav juuli
enam taevas pole
pilvi valgeid suuri
päevas hetki tulikuumi
kurgust kadund ilu janu
jäänd vaid suvest
lahkumise puhas valu
raaguv ilmaruum kohtumine
helerohelises mais
õrnuseks avanev suu
Nii palju haudu
Nii palju haudu
Ja hauata surnuid
Rahutuid hingi
Ekslemas ringi
Pisaraist pimedad silmad
Katkised südamed
Pumpamas valu
Tuksuv ahastus
Kuidas leinata
Tapetuid tänaval
Kodudes
Lahingutandritel
Kuidas elada
Kui on vaid kole
Ja lõppu ei ole
Sulen silmad
Ja kujutlen
Miljonid punased moonid
Liiguvad tasases tuules
Tuulekellad helisevad
Kutsuvad koju
Ekslevad hinged
Sulanduvad helidesse
Mooniõite õrnusesse
Tuul suigutab
Mooniõite südamed
Nutavad kõikide pärast
Pisarate särast
Sünnib uus taevas
Lõppevad vaevad
Kõik saavad koju
Nii ma kujutlen
28. .....
teismelisena
tahan praegu oma lõua
Su kurguauku panna
seal õrnuseni
välja end tihkuda
hing oleks tühi seest
valu nõnda ei kriibiks
nüüd närin patja
kuulan tuult ja vihma
lae peal krabistavaid hiiri
vaata kuidas ma püüan
peoga seinalt
Sulle päikese kiiri
neid märjaks pillin
sellest valust kiljun
Pendli-Endel
Minu tüüpi mees
on voolav oma sõnakasutuses,
täpne ja korrektne oma tegudes
kui minu sisemine meespoolsus peaks võtma oma kuju
oleks ta reklaamibüroo copywriter
ideaalmaailmas
tal oleks palju naisi,
reisiks palju ega omaks kindlat turvist,
liiguks ringi ja leiaks liikumises oma rütmi
Rändaja tüüpi mees
Ju ma sisimas olen selline
Aga mu naispoolsus on õrn kui pajupuu, aga sitke
kannatab palju aga haavub kergesti, nutab kergesti
kui ma saaks need koos ühenduma,
et see tugevam boheemlaslik meespool kaitses seda pajupuu õrnust
ega muutuks lihtsalt passiivseks peal .....
unetus
sääl kuskil Su plikaohtu
kõhnad armsad õlad
pelglik suu
oh jumal kui puhtad
sõnad läbi kleidi
keha hõõguvkuum
ära küsi miks kokku said
Su arm
mu poisiea arutu süda
me vere ootus suur
hinged ahnelt otsisid
üksteise suud
jah hetk täis saab hellust õrnust
keel kogemata kui suus
puudutab Su nime
kui oleks me armastus
alanud otsast ise
arglik uus
Su plikaohtu armsad õlad
õunarinnad
oh jumal kui puhtad sõnad
me palavikus hing ja suu
tsüklist "Poisiiga"
gümnaasiumis
Kui ollakse 16.a.
anna mu meeltele
aega olla helluses ja valus
rääkida ma nagunii
Sul ei laseks
hoiaksin kahe peoga
Su huuled kõvasti kinni
kõik mida nüüd ütleksid
muutuks tuuleks läheb
lendu
piisab sellest mida
näen Su avali silmades
õrnus mis mu
sõrmeotstes libiseb üle
Su näo ja juuste on
nagu siidjas suveõhk
las tema Su meeli enne
peseb kui mina Su
nägu ja huuli janus suudlen
veelkord Elisabethi kohvipausile mõeldes
neid päevi palju oli
kus näis su tuppa
ainult tuleb elu
kogu inetus ja kurjus
hing katki
ka ise ilmas ringi käid
kui hull või lurjus
hetki loopisid
laiali kui prahti
vaid valust saaks lahti
siis kevadena mu
päevas äkki olid Sina
verre tagasi tuli õitsmisiha
silma pisar
unund õrnus sinitaeva
lõputu kõrgus
tsüklist „Poisiiga“
armastusest pisut teistmoodi
Ly-le
ikka ei suuda veel veri
sellega harjuda
jahtunud tuhaks me arm
Sinus äkki muutus
justnagu polekski me hinged
üksteist kunagi puutund
ahnelt joonud palavikus
huuled janus suudlend
me öödes olnud õrnust
mis pilgu eest varjul
meel mille järgi
eluaeg karjub
Sind selle eest tänagi tänan
et mus armutunde äratasid
päeva kuldseks säratasid
süda üleni õnnest kaua vähratas
heleroheline kevad
see ime kordub
pärast pikka halli talve
tagasi on raagus okstel
lehe heleroheline õrnus
päikse kuldset nestet
päeva õhtuni nõrgub
taas pähe hakkab
valge pilv ja
sinitaeva kõrgus
meel kummutama
hakkab seda
me ette ei tea
sellest ahhetavast ilust
mis siiski ilma võrsub
Mis on me armastus
Mis on me armastus ma mõtlen tihti
kust kumbki teab- see kannab ainult meiki
ma oigan- oi kui palju- mitu kihti
me tunneme vaid värske ilu feiki
Ma armastan sind alatuste karva
sa laigid minu siira ilme pettust
teineteist me näeme oh kui harva
kuid armastus see oli värvit hetk just
Kui näekski sinu pindamata ilu
ja sina minu hinge alastust
me pöörduks- ära jookseks tulistjalu
nii võõristaks me päris armastust
Mu silmal hellust näkku õrnust joonid
sead enda joonistatud naerud suule
mul sinu tarbeks maalit malbed toonid
jah nõnda jälle igatsed mu poole
.....
Isa õpetus.
Laula mulle laulu,
mida ma enam ei mäleta,
aga ometi kumiseb mul kõrvus,
sest nad on lähedal,
nad on toeks ja olemas ja nende kaudu,
ma võin öelda sõnu ja lauseid,
mida ammu igatsed kuulda.
Olen loodud Sulle kanaliks, Sulle vahendajaks,
et Sa looksid iseennast veel tugevamaks, ent oma õrnuses
leiaksid ka oma väe.
Et Sa ei trotsiks sulge,
kui see Su nahka puudutab
ega liialt meelitaks
ennast eluteele raskeid kivisid tassimast.
Ole kerge.
Ole mänguline.
Ole vaatleja.
Võta kõike, kui mängu, mis kestab vaid seni, kuni Sa ise otsustad seda mängida.
Mängi .....
Varakevadel
Kevad puudeladvus piilub,
mahe tuul teda meelitab.
Varakevadele tuulesilma pilgutab,
õrnusi huulilt sosistab.
Jääpurikatel nüüd põli on läbi,
suureks paisuda räästa all.
Lumememm,kes õuel veeretatud,
oi,kui palav hakkab tal!
Kevad lumehange noolib,
peitu poeb ta rüppesse.
Vähehaaval päästab valla,
kevadised suurveed.
Kevade sõber päikene,
tõttab appi temale.
Oma soojad päiksekiired
pillutab üle kogu maa.
Orus,aasal,metsas laias,
pidu võib nüüd alata.
Ãœlased ja sinililled,
kuulutagu kevadet!
Rändelt tulnud linnukesed,
peatugu nad ikka si .....
Kristalliline
Lumehelves väike, veatu,
tuule võimuses ei peatu,
lendleb puudele ja maha,
maja ette, maja taha,
kuni lõpuks peatub hanges,
kuhu vaikselt maha langeb,
luues mõtteid, luues ilu,
õrnust, mis on peidus Sinus,
kui Sa siia ilma tuled,
olles õrn, kristalliline...
- Tarmo Selter -
2022
Siidine sall
Vaarema kaisutas tüdrukut "Kallis
annan sul enese iidseima väe
peida end paha eest siidises sallis
sall tõrjub eemale kurjema käe
Suguselts alati usaldas siidi
otsides armsamaks ausamat meest
tõprad ja alatud määrati süüdi
iial ei astunud ihudel eest
Hiljem kord istusid tüdrukut poissi
kaksiti hämaras voodipea kõrval
sidusid eneseid käsiti silmitsi
käed käisid arglikult piirete serval
Vaevalt said teineteist pisuke maitsta
tahtmised tuikamas kummalgi huultes
enam ei hoolinud endast et kaitsta
vaim hõljus hämaras hämaras tuultes
Poisil ei käed enam kà .....
Ime...
Tundsin sinu puudutust enne,
kui sind silmasin
või situatsioonni hinnata märkasin.
Aru sain, mis toimumas on.
Põsed kuumamas. Enda nime vist ka mitte mäletamas.
Moment, mil taipasin,
et mu kätt leida üritad,
selle sinu poole sirutasin.
Sa hoiad minu kätt,
õrnalt pigistades.
Vaikselt. Ettevaatlikult.
Nihutasin end sulle lähemale.
Sääred, põlved lembelt üksteise küljes,
toetasin oma...
sinu õlale puhkama.
Sära minu sees pulbitsemas.
Tunnete ja värinate salu tõotus
Hetkes, kui seisime
Tunnete ja värinate salus
Justkui kahekesi
Hingede suurimas
Kokku liidetud
Hingamise valus
Kus sinu ja minu süda
Leidsid läbi tuule ja ajastute vee..üksteise juurde
Armastuse tee
Sa ulatasid mulle
Oma südame
Huulte läbi
Tuulises sajus..
Poetades soojade
Kätega südamesse
Hurma..
Võttes minust viimasegi
Ãœksinduse tunde
Sest olin nüüd sinuga üks
Nii nagu unistuste
Lootuste taevas
Nüüd olime sinuga üks...
Sina ja mina
Sosistades mõtetes
Üksteisele igaviku tõotust
Mitte lahti lasta
Sest üksteise jaoks
On meid loodud
Hoidma..te .....
Mälestused
Pargis nii suures,
kohtamas käisime me,
pargis nii suures,
kus oli puude allee,
leheke langes mu põsele,
sinu suudlus vist oligi see,
vihmapiisk kukkus mu ripsmeile,
sinu pisar vist oligi see,
tuuleke mahe
puhus mu kaelale,
sinu kallistus oli vist see.
Pargis nii suures,
kohtamas käisime me,
pargis nii suures,
kus nüüd mälestuste allee.