Sõnale ornused leiti 2 luuletust
Mälestused
Pargis nii suures,
kohtamas käisime me,
pargis nii suures,
kus oli puude allee,
leheke langes mu põsele,
sinu suudlus vist oligi see,
vihmapiisk kukkus mu ripsmeile,
sinu pisar vist oligi see,
tuuleke mahe
puhus mu kaelale,
sinu kallistus oli vist see.
Pargis nii suures,
kohtamas käisime me,
pargis nii suures,
kus nüüd mälestuste allee.
"Miks hüüab ta mu nime"
Istun üksi muuli peal
ja vaatan kaugusesse.
Kurb on mu meel,
sest liialt kinni ma
olen oma mälestustes.
Merel on torm, on pime,
on pime ja on külm.
Vali tuul ja võimsad lained,
äikest lööb ja paduvihm.
Ma kuulen kellegi häält,
kuis hüüab ta mu nime.
Kuis karjub ta appi,
sel tormisel merel.
Kes ta on?
Kuis välja näeb ta?
Miks hüüab ta mu nime
ja kas tunnen ma teda?
Need küsimused hetkel mõlguvad mul peas.
Kas kuulen-näen viirastusi
või pesuehtsaid ingleid enda ees
seismas üksteise kõrval rivis, reas?
Üks inglitest hüüab mu nime
ja minu su .....