Sõnale paik leiti 1887 luuletust
Eestimaa on minu kodu
Eestimaal ma kasvand üles,
niitude ja aasade süles.
Meri, mis nii suur ja lai,
elu lahutamatuks osaks sai.
Mererand ja kajakad merel,
kalalaevad, kajakate kisa järel.
Ei unusta ma majakat, mis merel vilkumas,
ega väsinud südant, mis ootamas.
Eestimaa uhkuseks on hiied,
pühad paigad kaunil kodumaal.
Sinitaevas ilu juurde annab,
oma südames ma kallist Eestit kannan.
Kallis kodu
Koduväravani on jäänud veel üks samm,
juba eemalt paistab tuttav tamm,
tuttav linnulaul mul paitamas on kõrva,
pisar ikka ja jälle kippumas on silma.
Kodu kallist ei unusta ma iial,
ka võõrsil olles,
kõik mõtted koduni mind viivad
ja koju tagasi toovad.
Oma kodule au ma annan,
tema eest hoolt kannan,
armastan ja ei vaheta teda iial luksuse vastu-,
Kodus on mu hing ja mu süda,
hea, et ta alles on täna.
Ühe ootamise lugu
Natukene aega veetsin bussipeatuses,
pingil istudes,
ema oodates.
Iga kord käis südamest värin läbi,
kui buss peatus, uksed lahti tegi...
Tädid võõrad väljusid,
bussis ema polnudki-,
aga lootusevärin ei kadunud mul kuhugi.
Üks ja teine, kolmas, neljas,
ainult bussid, ema ei tulnudki, teda polnudki.
Vahest oli keegi tädidest mu ema,
kes enne bussist väljusid,
mind lihtsalt nad ei tundnud ära,
miks muidu nad mul naeratasid?
Ikka leidsin aega ma
bussipeatuses istuda,
üht bussi ja ema oodata.
bussist väljuvaid tädisid uurida,
silmanurka kogunenud pisaraid püh .....
Tunnete tuba
Mu sees on üks väikene tunnete tuba,
see on minu enda tundlik süda.
See tunnete tuba on poolenisti vaba
ja võtitki pole lukuaukku vaja.
Aegu raskeid ja helgeid
on peitnud mu tunnete tuba,
kuid õnne ja rõõmu rohkem,
oled soe süda- minu tunnete tuba.
Vahest kuulda on väikest koputust,
süda saab sellest ergutust.
Elan ja olen oma tunnete toas
niikaua, kuni süda vastu peab.
Kureparv kõrgel taevalaotuse all
Näen kõrgel taevas kureparve, klu, klu,
veel saadavad maale hääle.
Kuis ühineda tahaksin kureparvega
ja koos nendega igatsevalt kluuksuda.
Tahaksin tunda maa ja taeva_vahelist piiri,
tunnetada kerget hõljumist...
Tunda eemalolemist
ja lahkumisvaluga minemist.
Selline ongi mu mõttelend
vahest olengi kui tiibadeta lind.
Katki hing mul siit ja sealt,
murekoorem lasub südame peal.
Maailmgi rebitud on tükkideks,
inimesed kui linnud,
valmistuvad rändudeks.
Kus on siis paik, kus rahu saaks?
Nii kõrgel, nii kõrgel
on taevakaar...
Mitmekesi
Varemete varju jäävad
jäänused ja praht.
Majakate majutada
laternad ja taht.
Lainemurdja töö on
mitte lasta tormi randa.
Seest suurte, väljast tavaliste
meeste muu on kanda.
Positiivse poole kostub
negatiivse naer...
Aga ilma teiseta
ei sõua randa aer.
Ta ei jõua, ta ei jaksa
täitsa üksi minna -
kuigi väga-väga tahaks
viimaks saada sinna.
Madaliku suunda liigub
mere tõusuvesi...
Usk ja lootus - jääme alles
kindlalt mitmekesi!
Varsti kostub laia vee pealt
kajakate laul.
Peagi paik on austusel...
Ja aususel.
Ja aul.
(Pühendus: Heiki Tomson)
/M .....
siuts
upu või uju
teekond ei suju
süda ei kanna
unustand ranna
virts mis virts
sõua ja sõua
kuskile ei jõua
sein on ees
soga on sees
virtsavees
miks keegi ei anna
keegi ei paku
söödavat pole
näri või laku
virtsade virts
sitta see sirts
see kõigest virts
paras paik
kes pirts
Sanya
Leppimine
On asju, mida ütelda ei tasu
mitte iial
mitte kunagi…
Nagu võlad, mida sa ei tasu -
need omapäi ei kustu kunagi.
Nii jõuluvanad toogu
õiged kingid
ja tohtrid ravitsegu
õiget haigust.
Nii sõnu loobitagu
õiges vindis
ja liite lapitagu
õigeist paigust.
/Mari*Uri/
Tee ja tegija
Olen tee
ja tegija.
Kaotaja ja
võitja.
Olen õhtust hommiku
voole-poole sõitja.
Mul on kaasas
kannike.
Armastan
ta aimu.
Uhkeid roose
ma ei talu
ega nende vaimu.
Värvilisest
vikerkaarest
olen kudund salli.
Soe on see ja
ennekõike
lemmikvärvi -
halli.
Saadan kirju sõpradele
igast peatus-
kohast,
otsin üles aadresse
sest kogumise-
vohast…
Ütlen:
ärge muretsege,
mul ei ole vaja
telki ega
varjupaika
ega mingit
maja…
Olen ilmas,
olen ilma.
Taevas, Maa ja Tõde
mulle isaks, emaks, vennaks…
Puudu on vaid
õde -
aga tema tahab olla
vab .....
EMA
Ei ole ilmas ilusamat sõna
kui on EMA
Ei ole ilmas säravamaid silmi
kui on EMAL
Ei ole ilmas õrnemat häält
kui on EMAL
Ei ole ilmas pehmemat südant
kui on EMAL
EMA armastab
EMA andestab
EMA rõõmustab ja kurvastab
EMA õpetab ja kasvatab
EMA süda valutab ja kannatab
Ema väärib tähesära
väärib kuldset päikest. kuud
EMA armastust täis on süda
armastust voolab kogu aja
EMAGA rõõmupäevi on rohkem
EMAGA elu on palju uhkem
kade olen
kade olen pisut selle
kõrge sinitaeva õitsvate
sidrunite
ereda päikese pärast
mis nüüd Lissabonis särab
täitnud pilgeni on päeva
tänavad linnas
ah kui saaks selle
voolava valgusega
lihtsalt kaasa minna tunda
ainult päikest jood ja
sisse hingad vaid täis on seda
kogu umbseks saanud ilm
kodus nartsissidel õied
aias lähevad juba lahti
nende üle meel hakkab
pidama Sinu äraolekul
kordi vahti
Minu väike nurgake
Mul on üks väike nurgake,
kust panen oma mõtted liikvele.
Seal nurgas on üks lauake,
laual kohvitassike.
Laual lamp kui päike ere,
valgust annab mõtetele.
Paber tühi on mu ees,
mõtteid palju pea sees.
See nurgake on mu mõtete tuba,
seal kurvastada ja rõõmustada end luban.
Mu kaaslaseks on valge paber,
kuhu kõik mõtted kirja panen.
Armastan seda nurgakest ,
rõõmustan ja kurvastan südamest.
Nurka peitu ma ei poe,
nurgakeses on hingel hea ja soe.
Kevade rüpes
Linnulaul mind äratas
vara ülesse,
aknaavast puhus sisse
soe tuuleke.
Päikesekiir tuppa tungis
otse südame,
rõõmuhõiskel püsti tõusin,
unustasin aseme.
Hingest kartsin ilusat päev
ära kaotada,
paljajalu, kergel sammul
jooksin kevade rüppe ma.
Lapsemeelselt ringi keerleen
kaunis kevades,
lahti lasen muremõtted,
ei lahti lase hingest kevadet.
Palju küsimusi ilmataadile
Miks tali ei taha ära minna?
Miks kevad peab tõmbama küüru selga?
Miks linnud peavad laulma lumistel okstel?
Miks talvekülm peab näpistama pungi puudel?
Miks pilvede vahel peab päike olema valvel?
Miks tali hoiab kevadet meist nii kaugel?
Tahaks päris kevadet ja suve
ei jõua ära oodata kohe!
Koos vihmaga
Koos vihmaga ma nutujoru ajan
ei taha üksi olla vihma ajal,
tunne kurb mind valdab kogu aja,
kurbi mõtteid aina juurde sajab.
Üht päikesekiirt kõrvale oleks mul vaja,
kel silmis sära, sära jagada tahab,
siis vihm las kallab
ei temaga kaasa lähe enam
ja ilmaelugi on siis palju kenam.
Süda ikka kurvastada tahab,
hing nutta, kui väljas sajab,
kuid päike vihma ära ajab
ja taas päikesekiir mu südamel särab.
Вечерело
Неужто скоро вечерело,
День растаял словно лёд,
В глазах души всё чернело,
Настал боли неминуемый черёд…
Вечереет день, мрачнеет затея,
Близится тень бездушной ночи,
Мысли вновь унести она сумея,
Затмит все добрые среди прочих.
Тьма за окном, в сердце засуха,
Надежды забраны без ответа,
Не сбежать мне от злого разума,
Л .....
