Sõnale paik leiti 1916 luuletust
Eestimaa on minu kodu
Eestimaal ma kasvand üles,
niitude ja aasade süles.
Meri, mis nii suur ja lai,
elu lahutamatuks osaks sai.
Mererand ja kajakad merel,
kalalaevad, kajakate kisa järel.
Ei unusta ma majakat, mis merel vilkumas,
ega väsinud südant, mis ootamas.
Eestimaa uhkuseks on hiied,
pühad paigad kaunil kodumaal.
Sinitaevas ilu juurde annab,
oma südames ma kallist Eestit kannan.
Kallis kodu
Koduväravani on jäänud veel üks samm,
juba eemalt paistab tuttav tamm,
tuttav linnulaul mul paitamas on kõrva,
pisar ikka ja jälle kippumas on silma.
Kodu kallist ei unusta ma iial,
ka võõrsil olles,
kõik mõtted koduni mind viivad
ja koju tagasi toovad.
Oma kodule au ma annan,
tema eest hoolt kannan,
armastan ja ei vaheta teda iial luksuse vastu-,
Kodus on mu hing ja mu süda,
hea, et ta alles on täna.
Ühe ootamise lugu
Natukene aega veetsin bussipeatuses,
pingil istudes,
ema oodates.
Iga kord käis südamest värin läbi,
kui buss peatus, uksed lahti tegi...
Tädid võõrad väljusid,
bussis ema polnudki-,
aga lootusevärin ei kadunud mul kuhugi.
Üks ja teine, kolmas, neljas,
ainult bussid, ema ei tulnudki, teda polnudki.
Vahest oli keegi tädidest mu ema,
kes enne bussist väljusid,
mind lihtsalt nad ei tundnud ära,
miks muidu nad mul naeratasid?
Ikka leidsin aega ma
bussipeatuses istuda,
üht bussi ja ema oodata.
bussist väljuvaid tädisid uurida,
silmanurka kogunenud pisaraid püh .....
Tunnete tuba
Mu sees on üks väikene tunnete tuba,
see on minu enda tundlik süda.
See tunnete tuba on poolenisti vaba
ja võtitki pole lukuaukku vaja.
Aegu raskeid ja helgeid
on peitnud mu tunnete tuba,
kuid õnne ja rõõmu rohkem,
oled soe süda- minu tunnete tuba.
Vahest kuulda on väikest koputust,
süda saab sellest ergutust.
Elan ja olen oma tunnete toas
niikaua, kuni süda vastu peab.
Kureparv kõrgel taevalaotuse all
Näen kõrgel taevas kureparve, klu, klu,
veel saadavad maale hääle.
Kuis ühineda tahaksin kureparvega
ja koos nendega igatsevalt kluuksuda.
Tahaksin tunda maa ja taeva_vahelist piiri,
tunnetada kerget hõljumist...
Tunda eemalolemist
ja lahkumisvaluga minemist.
Selline ongi mu mõttelend
vahest olengi kui tiibadeta lind.
Katki hing mul siit ja sealt,
murekoorem lasub südame peal.
Maailmgi rebitud on tükkideks,
inimesed kui linnud,
valmistuvad rändudeks.
Kus on siis paik, kus rahu saaks?
Nii kõrgel, nii kõrgel
on taevakaar...
Mitmekesi
Varemete varju jäävad
jäänused ja praht.
Majakate majutada
laternad ja taht.
Lainemurdja töö on
mitte lasta tormi randa.
Seest suurte, väljast tavaliste
meeste muu on kanda.
Positiivse poole kostub
negatiivse naer...
Aga ilma teiseta
ei sõua randa aer.
Ta ei jõua, ta ei jaksa
täitsa üksi minna -
kuigi väga-väga tahaks
viimaks saada sinna.
Madaliku suunda liigub
mere tõusuvesi...
Usk ja lootus - jääme alles
kindlalt mitmekesi!
Varsti kostub laia vee pealt
kajakate laul.
Peagi paik on austusel...
Ja aususel.
Ja aul.
(Pühendus: Heiki Tomson)
/M .....
siuts
upu või uju
teekond ei suju
süda ei kanna
unustand ranna
virts mis virts
sõua ja sõua
kuskile ei jõua
sein on ees
soga on sees
virtsavees
miks keegi ei anna
keegi ei paku
söödavat pole
näri või laku
virtsade virts
sitta see sirts
see kõigest virts
paras paik
kes pirts
Sanya
Leppimine
On asju, mida ütelda ei tasu
mitte iial
mitte kunagi…
Nagu võlad, mida sa ei tasu -
need omapäi ei kustu kunagi.
Nii jõuluvanad toogu
õiged kingid
ja tohtrid ravitsegu
õiget haigust.
Nii sõnu loobitagu
õiges vindis
ja liite lapitagu
õigeist paigust.
/Mari*Uri/
Tee ja tegija
Olen tee
ja tegija.
Kaotaja ja
võitja.
Olen õhtust hommiku
voole-poole sõitja.
Mul on kaasas
kannike.
Armastan
ta aimu.
Uhkeid roose
ma ei talu
ega nende vaimu.
Värvilisest
vikerkaarest
olen kudund salli.
Soe on see ja
ennekõike
lemmikvärvi -
halli.
Saadan kirju sõpradele
igast peatus-
kohast,
otsin üles aadresse
sest kogumise-
vohast…
Ütlen:
ärge muretsege,
mul ei ole vaja
telki ega
varjupaika
ega mingit
maja…
Olen ilmas,
olen ilma.
Taevas, Maa ja Tõde
mulle isaks, emaks, vennaks…
Puudu on vaid
õde -
aga tema tahab olla
vab .....
Pea kevad suvele ulatab käe
Õige õitsemise kuu on mai,
aprillis natukene nalja sai.
Kevad alles hakkab ennast näitama,
kamaluga ilu ja rõõmu pilduma.
Põõsa all lumikelluke,
vaatab vastu päikesele.
Soojust jagab veel sinilille silm,
aina soojemaks muutub ilm.
Rõõmsaid päevi tuleb reast
vaata. emadepäev on nende seas!
Ei tule ka kaua oodata suve,
ta lusti täis ja rõõmuga tuleb.
Lemmik Nõid....
Hinge kriipivalt sinist taevast…
Näen….päikesekiiri seal sees…
Kui vabanenud oleme vaevast….
Andumaks kauni kevade ees…
Saame kokku kui sulnis on õhtu…
Juba varjud on laotunud maha…
Koos naudime kevadist õhku…
Räägime juttu ette ja taha….
Pika pilguga eemalt sind vaatan…
Kui kaunis olla sa ometi võid…
Tahad olen sinu jaoks saatan…
Sina mulle mu lemmik nõid....
MAI
Kevade ilusaim kuu on mai,
siis süda rohkem rõõmul
ja päikesekulda täis.
Mai üllatustest tulvil,
kingib päevi õnnelikumaid.
Siis sirelite lõhn on uimastavalt hea,
iga õis sind armastab,
ses pettuma ei pea.
Kogu loodus on elujõudu täis,
jagub rohkelt meilegi, mai armas on ja hea.
Kevade kõrval
Taas võin soojal tundel ärgata
ja kevadet enda kõrval märgata,
kuulda kuldse päikesekiire koputust aknale,
panna kaunist linnulaulu tähele.
Ei see kevad nüüd käest lähe,
nõnda ennustavad taevatähed,
suvigi on poolel teel,
kannab soojust juurde veel ja veel.
ära loe seda palun
mida ma tegelikult teen
kui usaldan jahtuma
hakanud sõnad paberil laual
nüüd Sinu silmade alla
ehitan nende abil õõtsuva
silla üle igavesti päikesest
puutumata jääva kuristiku
uuesti minu ja sinu vahele
kui palju kordi seda teinud
juba olen pidanud kuulama
rinnust tulevat valusat ohet
päike päeva voolab
puhtevalgusest loojanguni
päike tulvaveena voolab
ujutab üle kõik päeva kaldad
kuskil oodata ei malda
öö ees alles vargsi taandub
kui pimedus saabund
ma aru ei saa mida mina siin
kangesti ootan ja valvan
kas kardan otsa saab see
valguse tõus ja mõõn
tuleb aeg kus mu janu ei kustuta
enam tema karge sõõm
joomise pillav rõõm
