Sõnale paike leiti 1532 luuletust
Astun maikuu hommikusse
Astun maikuu hommikusse,
päike säramas mu teel,
soe tuul poeb juuste sisse,
sasib soengut. silmad märjaks teeb.
Õhk on värske, kopsudesse voolab sisse,
nina sireli magustat lõhna püüab,
madal kastene rohi
mu jalgu märjaks teha püüab.
Sinises taevalaotuses linnukene hüüab,
mu süda linnukese hüüdu mõistab
ja vabaduse tunne poeb mu hinge sisse,
vapral meelel astun maikuu hommikusse.
Värvid
Mustas metsas mustad viirud,
varjud värve peidavad,
kuhu elu Sind on viinud,
saad nüüd ringi vaadata,
Vaata, kuidas elu voolab
mööda eluallikat,
vaikides nüüd metsa kuula,
taevast tumehallikat.
Mustas metsas mustad varjud
endas värve peidavad,
kui kord päike valgust toonud,
vaatan taas ja imestan.
- Tarmo Selter -
2024
Emadepäeva hommik
Emadepäeva hommik on nii ilus,
kook on laual, vaasililledel oma võlu.
Toas on rahu. isa kikivarvul käib,
ema magab kaua, kuniks uneaeg saab täis.
Päikenegi veel magab, aga isa askeldab,
vaasi pandud lilli aina kohendab.
Ei äratada raatsi veel isa emakest,
las esimene päikesekiir paitab ema põsekest.
Pea kevad suvele ulatab käe
Õige õitsemise kuu on mai,
aprillis natukene nalja sai.
Kevad alles hakkab ennast näitama,
kamaluga ilu ja rõõmu pilduma.
Põõsa all lumikelluke,
vaatab vastu päikesele.
Soojust jagab veel sinilille silm,
aina soojemaks muutub ilm.
Rõõmsaid päevi tuleb reast
vaata. emadepäev on nende seas!
Ei tule ka kaua oodata suve,
ta lusti täis ja rõõmuga tuleb.
Lemmik Nõid....
Hinge kriipivalt sinist taevast…
Näen….päikesekiiri seal sees…
Kui vabanenud oleme vaevast….
Andumaks kauni kevade ees…
Saame kokku kui sulnis on õhtu…
Juba varjud on laotunud maha…
Koos naudime kevadist õhku…
Räägime juttu ette ja taha….
Pika pilguga eemalt sind vaatan…
Kui kaunis olla sa ometi võid…
Tahad olen sinu jaoks saatan…
Sina mulle mu lemmik nõid....
MAI
Kevade ilusaim kuu on mai,
siis süda rohkem rõõmul
ja päikesekulda täis.
Mai üllatustest tulvil,
kingib päevi õnnelikumaid.
Siis sirelite lõhn on uimastavalt hea,
iga õis sind armastab,
ses pettuma ei pea.
Kogu loodus on elujõudu täis,
jagub rohkelt meilegi, mai armas on ja hea.
Kevade kõrval
Taas võin soojal tundel ärgata
ja kevadet enda kõrval märgata,
kuulda kuldse päikesekiire koputust aknale,
panna kaunist linnulaulu tähele.
Ei see kevad nüüd käest lähe,
nõnda ennustavad taevatähed,
suvigi on poolel teel,
kannab soojust juurde veel ja veel.
ära loe seda palun
mida ma tegelikult teen
kui usaldan jahtuma
hakanud sõnad paberil laual
nüüd Sinu silmade alla
ehitan nende abil õõtsuva
silla üle igavesti päikesest
puutumata jääva kuristiku
uuesti minu ja sinu vahele
kui palju kordi seda teinud
juba olen pidanud kuulama
rinnust tulevat valusat ohet
päike päeva voolab
puhtevalgusest loojanguni
päike tulvaveena voolab
ujutab üle kõik päeva kaldad
kuskil oodata ei malda
öö ees alles vargsi taandub
kui pimedus saabund
ma aru ei saa mida mina siin
kangesti ootan ja valvan
kas kardan otsa saab see
valguse tõus ja mõõn
tuleb aeg kus mu janu ei kustuta
enam tema karge sõõm
joomise pillav rõõm
Emake, mu päikesekullake
Emake, Sa ole hoitud
terve maa ja ilma peal.
Emake, mind oled toitnud,
kasvanud Su rinna peal.
Emake, Su südames leidnud ma varju,
kui elumured kasvanud üle pea.
Emake, kõik suured ja väiksed mured
Sa oma südamesse ära mahutand.
Emake, Su süda ikka kui päike särab
ei Sa välja näita oma muresid.
Emake, Su hinges soojus, aina juurde vohab,
jaganud oled hingesoojust alati.
Emake, Sul sinililli kingin,
neid korjasin ma kaunil metsateel.
Emake, Sul kaasa toon ka linnulaulu,
Sa kallimatest kallim oled minule
Sa täna päikesekullas särad, jagub kõigile.
Päikene
Loodus kauneid õisi kingib
päikesena heinamaal,
isegi kui taevas pilvi,
õied ikka säravad.
Kui Sa suudad leida hetki,
kauneid õisi enda sees,
ühes päikesega retki
võta ette enda teel.
Sära päikesega kaasa,
kingi kiiri teistele,
ennast avades nii saad Sa
särada kui päikene.
- Tarmo Selter -
2024
Kevad ei unusta
Kevad jälle ennast näitab,
soojavarud välja toob,
külvab ilu siia-sinna,
ikka päikesega koos.
Rõõmu tunneb maa ja taevas,
et on külmast talvest priid,
rõõmustavad metsad, aasad,
taas kevad jõudnud on nendeni.
Nagu linnukene rõõmul hõiskab,
hõiskab minu südagi,
ei kevad ole petnud,
pole unustanud kunagi
täita armastusega kosmos
mis on minu arm
võrreldes tähtede
põlemisega valguse
tulemisega läbi jäise
pimeda kosmose
Päikeselt siia
ometi kordi lähemal
helduselt mis saada
võib endalegi piinaks
täita armastusega kosmos
mis oleks suurem sellest
mida teha võiks inimene
loomise jätkamise nimel
ülal vähem oleks külm
ja pime
inimene
kogu selle rahutuse keskel
iseenda aja oma loomusega
milles iga päev asume
tahab inimene ikka veel olla
aus rõõmus õnnelik
millise koorma on ta sellega
võtnud oma õlgadele millal
hakkab ta aru saama et säärane
ongi tema olemus taeva all igavesti
et ajuti õnnestubki tal olla
nii ühte kui teist teadmata
seda tuleb teha igal päeval uuesti
et selline ongi inimese pärisosa
sama loomulik nagu on maa peal
tuul ja vihm päikese paiste
looduse igavaeses ringkäigus
põlvkonnad vahetuvad
aga kulgemine jääb samaks
Emadepäeva ilu ja sära
Ema silmad on kui säravad tähed,
südames on päikesekuld.
Ema hinges on õrnust ja soojust,
palju rõõmu ja valugi.
Ema õpetussõnu jagab, elust enesest,
aitab, kui elu põrguvalu teeb hingel,
või kui süda murest murtud
ja jõuetus peal on.
Emake on kui taevane ingel,
kellel nii puhas süda ja hing on.
Emadepäeva kringlit kui küpsetan,
siis rosinaid ohtralt sisse raputan
ja oma rosinasilmset ema ma kostitan.
Emade päev saab olema ilus,
siis toomingas õitseb,
ööbik rõõmul laulu laksutab
ja sinitaevas päike kuldses kleidis keerutab.
Siis lilled kaunilt õ .....