Sõnale paike leiti 1644 luuletust
Naine kui kevadlill
Naine kui kevadlill õitseb,
kui teda puudutanud on soe päikesekiir,
siis süda järjest avanema hakkab,
särama lööb terve ilm.
Naise huuled magusad kui maasikad,
kui suudled neid,
siis liblikad kõhus lendlevad-,
Naised on nii armsad ja edevad.
Mehed õrnust üles näitavad,
naisi armastavad ja hoiavad,
neil' akna all serenaadi laulavad
ja õhusuudlusi saadavad.
Kaunis Naistepäev
Hea, et olemas on päev,
mitte tavaline.
See on kaunis Naistepäev,
üpris eriline.
Naistepäeval päikest palju,
sära naiste südameis.
Vihmapilvi näha pole,
helgib rõõmupisar naiste silmades.
Naistepäev täis on lilli,
iga naine rõõmu saab.
Mehed täis on entusiasmi,
terve päeva naisi üllatavad .
Kõik päevad, mis nimega pärjatud
on erilised ja head.
Nad rohkem hoitud ja hinnatud,
Naistepäev nende seas.
Minu õrnahingeline naine
Mu naine kasvult väikene,
kuid süda tal kui kuldne päikene.
Mu naisel on silmad sinimere karva,
tormist meelt tuleb hingest harva.
Mu naisel on kastanpruunid juuksed,
huuled kui tulipunane roos.
Ta töökas on ja nobe,
õrnahingeline, kellesse armuda võid kohe.
Naine
Naine on ikka au sees,
tema ümber alati elu keeb,
tal päikesekulda südames,
vara temas eneses.
Naine on ikka ilus, armas,
iga mees lilli tooma on varmas,
kaisutama naisukest südamest,
rohket õnne soovides,
Naistepäeva sees on tore,
päike taevas on nii ere,
naistel lilli terve sülem,
kõigil on meeleolu elev.
Kevad toob soojuse südame
Kevad toob naeratuse silma,
päike paitab kogu ilma.
8.märts rajamas on teed rõõmupäeva,
et naistele soojust ja õnne tuua.
Siis kevad kingib lilleõisi kauneid,
paneb põksuma armastavad südamed.
Kevad on ülepeakaela kallis,
päikesekulda tuleb südamest.
Vahtrapuu
Vahtrapuu annab mahla juba,
selleks on tal kevade luba.
Kui on saabunud suur sula,
siis vahtramahl on valmis juba.
Tervisliku mahlaga kostitada,
Sinus kevadtundeid äratada.
Kuldnokk oksal võiks istuda
ja päike veelgi kõrgemal särada.
See on kauni kevade algus,
silmale ilu ja südamele rõõm.
Kosutavat vahtramahla, et kõigile jätkuks,
lonksata kevade maitset üks sõõm.
Õitse kaunis kevade!
Õitse kaunis kevade,
too ilmarõõmu kõigile,
kanna sära silmisse,
hõiska rõõmu pilvisse!
Loo pungad õitsele,
pane tiirlema soe päikene,
võta oma hõlma alla
elu haprake!
Loo uut kevadilma,
sütita naeratust,
mis kaunis on suul,
jöta kestma soojad ilmad,
meie keskele jää ikka-
kõik need kolm imelist kevadkuud!
Hirmu ei siis tunne süda,
varsti ööbikki laksutab toomepuul,
janu kustutatajaks sa,
mu armas, kallis kevadkuu!
mõtlevaks kaaslaseks
teistmoodi kui kuu
elutu maale
oled kaaslaseks
päikese tõusule loojangule
lillele aias õunale oksal
pilvele ülal
sulguvale võilillele
maantee ääres
helendavale Linnuteele
selgetes tähisöödes
liblikale nektari järele
õiele laskuvale
olla selle kõigega koos
aina kangemaks läheb
veres kogu aeg see soov
Koledik
Ühel päeval metsa tuli õudne koledik.
Välja nägi üsna hirmus ja pisut imelik:
Jalgu on tal lausa kuus ja kihvad teravadki suus.
Keset pead nii suured sarved, seljas kasukas, mis soe on talvel.
Silmadki on kurjad tal - kaks on ees ja kaks on taga.
Vastu maad käib sahinal ta pikk ja okkaline saba.
Miks tuli siia metsa ta, ei seda keegi teada saa...
Kus on kõigi kaitsja karu? Sellestki ei saada aru.
Kõik loomad justkui kadunud - nad oma urgu pugenud.
Hirmutab neid võõras koll - äkki hoopis mingi troll?
Koledik teeb metsas ringe, trambib jalgu, kisendab.
Mitte keegi pole k .....