Sõnale paiksekiired leiti 16 luuletust
Hommik
Päiksekiired pühivad su palgeilt une…
Õrnalt kõrva sosistavad….voodist tule….
Akna taga laulab kaunis laululind…
Oma vaiksel häälel üles ajab sind…
Paitab kõrva linnu sulnis serenaad…
Aknaklaasil särab päikese kaskaad…
Sa mõistad hea… on nõnda ärgata….
Endas leida aega… seda ilu märgata…
Jood kohvi, naudid, et sul poleks rutt….
Las kestab veel…see kaunis muinasjutt
Kevad tuleb
Soojad päiksekiired maani ulatuvad,
lumi, mis veel maas, sillerdab.
Talv ei taha ära minna,
peidus lumekoore all.
Siiski päiksel võim on suurem
tuua peidust välja talv.
Kevad tuleb uuem, suurem,
naerab päike taeva all.
Märtsikellukesed ootel,
naistepäevgi pole kaugel.
Tilkuvat nina luristab lumememm,
aina lähemale tuleb kevade samm.
Loodan
Tuuled võidu-läbisegi
rebivad sügislehti puult
kuldseid lehti, mis neil kinkinud on sügis,
et silmailu oleks puul
Halle pilvigi on näha,
kust päiksekiired välja trügivad
sooja päikest ilmale vaja,
et elu maa peal saaks jätkuda
Loodan, et sügis ei kaota sära,
et tormituuled ei saaks paisuda,
et ilu ja rahu meilt ei võetaks ära,
et tormituultest maa
ei saaks räsida
Sügis
Sügisel kord lehtedega mängisin ma tuules,
mille kohinat ma puude ladvus vahel ikka kuulen,
tundes ära sügisese raagus okste laulu,
täna tuleb minuni see tuuleiili kaudu.
Lehed õhku viskasin ning silmitsesin värve -
oli punast, oli kollast hommikust, mis karge,
päiksekiired sillerdasid jääkristallilt vastu,
silmitsen veel veidikene, edasi siis astun.
Puudel lehti vähemaks jääb aja jooksul veelgi,
paljad oksad raagus puud ei kaunimaks küll teegi,
siiski tuleb leppida, ei miskit muuta saa -
sügis on me Eestimaal ju vaikselt võtmas maad.
- Tarmo Selter -
2022
Lillevaip
Kevad meile vaipa koob
õitest, mida päike loob,
sättides nii rohulibled,
mulla sisse päiksekiired,
suured õied kõrgemale,
luues sära kaugemale,
tuues välja selle ilu,
mis on peidus Sinus, minus,
kevadises päikeses,
igas hetkes väikeses.
- Tarmo Selter -
2022
Kadunud
On ajataju kadunud,
tunded kaoselised,
on inimesed adunud,
et kõik võib olla minev -
kodud, asjad ja siis veel
lähedased eluteel.
On reaalsustaju kadunud,
vaid järgi jäänud hetked
ning ajalugu kordunud
me kõigi eluretkel.
Ehk varsti koidukumas taas
on päiksekiired säramas.
- Tarmo Selter -
2022
Varakevadel
Kevad puudeladvus piilub,
mahe tuul teda meelitab.
Varakevadele tuulesilma pilgutab,
õrnusi huulilt sosistab.
Jääpurikatel nüüd põli on läbi,
suureks paisuda räästa all.
Lumememm,kes õuel veeretatud,
oi,kui palav hakkab tal!
Kevad lumehange noolib,
peitu poeb ta rüppesse.
Vähehaaval päästab valla,
kevadised suurveed.
Kevade sõber päikene,
tõttab appi temale.
Oma soojad päiksekiired
pillutab üle kogu maa.
Orus,aasal,metsas laias,
pidu võib nüüd alata.
Ülased ja sinililled,
kuulutagu kevadet!
Rändelt tulnud linnukesed,
peatugu nad ikka si .....
kevade
Nemad kes peaksid kõnelema
jäänud vaid sõnad huulil vaiki
otsides lohutust unelmas
kevadisest päiksest mis paistis
kui saabus esimene laululind
tema viisi saatel loodus tärkab
närtsinud südamelill uuesti ärkab
armastuse õitsemise aeg ootamas Sind -
külmunud hingepuude mahlad
sulatab tasapisi päiksekiired
sõõmu lootust kopsudesse ahmad
ning mõtled endamisi elu on imeline.
Valge vein
Nii kui lumevaibast läbi paistma hakkab hein
pilvevati tagant päiksekiired,
asjalikel toimetustel ees on mingi sein,
kuigi tegelt kõigega on kiire.
Peas üksainus mõte sul ja see on valge vein
kuid ei sellega veel asi piirne...
Oota, kuni ojas hakkab vulisema vesi,
mahla magusat täis maarjakased.
Siis kui linnud säutsuvad ja ehitavad pesi,
siis sea korda habe, köök ja ase.
Lahendust sel murel leida võib vaid kahekesi
senikaua piinelda sul lasen.
-Tiina Nuum-
Ma nägin und ühest Maast
Ma nägin und ühest maast,
mis oli ilus.
Seal vaba olla ma saaks,
sest seal lihtsalt nii ilus.
Ei vaesust, ei rikkust,
ei nälga, ei himu.
Ei suurust, ei pikkust
ja vägivallale ei kisu.
Ma istusin majas, kus soe ja hubane,
ja päiksekiired langesid tuppa.
Ja aknalaual suur roos punane,
ja kõik on nii ilus, et kuhugi ma ei rutta.
Taavi Järv
Sügishing
Viimased päiksekiired,helged,
mänglemas lehtede kullas.
Viimased mõttekeerud,heitlikud,
kadumas sügisvärvide tulvas.
Tahaks minna kohe,kaugele,
mööda sügisudust heinamaad.
Tahaks vaikides lennata,kõrgele,
kaeda üle mustava pilvemaa.
Vaikuses leian siirust,rahu,
sügispäikese loojangu eel.
Vaikuses sünnib lootus,õnn,
sügisõhtute saatjaks need.
Evelin
Unelus II
Kuid vikerkaar kustus eemale ära
kukkus pilvedelt maha mu unelus
kastepiisad kaotasid viimsegi sära
vigadest kivisse raiuti tunnistus
Päiksekiired tuhmusid tormide taha
tuuleiilides rebenes irveks mu naer
kassikullana kuusära koorus maha
ööst sai sügav ja tume solgiveekaev
Ma sindki ei mõista veel vähem siis lindu
ei pardist saa luike ning tõuguks jääb tõuk
pole südamel enam võidelda indu
nii mu hinges nüüd haigutab õõvastav auk
Gailys
Unelus
Vikerkaart tahaksin katsuda käega
pilve peal puhata väsinud pead
kastepiiskasid pärlikeeks seada
igavikule kaotada eilsed vead
Päiksekiired tahaksin köita vihku
tuuleiilidest põimida kireva vöö
kuuvalguse haarata omale pihku
salliks kaela sõlmida pimeda öö
Lõokese lõõritust tahaksin mõista
tõugus tärkavat liblikat aimata
oma südame hoiule tahaksin pista
sinna, kus keegi haiget ei saa
Gailys
Mälestus noorusest
Istusime koos rannas, jalad liivas
Tuul ja lained muresi eemale viimas
Päikesetöusu ajal, kuigi ta alles just loojus
Puutusid meid päiksekiired, nendega soojus
Kallistasin örnalt ja suudlesin sind huultele
Me nahk keskendus üksteise puutele
Su silmadesse pikalt siis vaatasin
Sa küsisid, kas armastan sind, ma jaatasin...
Tanel Saar