Sõnale pakane leiti 35 luuletust
Pakane
Taas pakane näpistab,
jätab jälgi maha.
Pakane on olnud karm
kogu talve aja.
Mina juba mõtetes
kevadesse tormasin.
Tahtsin südamel rõõmu anda,
hinges kevadet ma kanda.
Pakane lõi mõtted segi,
aga põue ei pugenud.
Südamesoojus alles jäi mulle,
päike paistma hinge.
Pakane
Pakane näpistab ninaotsa,
poeb mantli käisesse,
külmetab varbaid,
hammustab sõrmeotsi,
ei jäta ta kiusamist järele.
Pikk tee mul veel minna,
tõmban mantlikrae ülesse,
soe sall jäi rippuma varna,
aeg kihutas kuklasse.
Õnneks tuisku pole näha,
teed ei ole hangedes,
puudel lumemütsid valged,
pilvist lumevatti pudeneb.
Soojust täis on kõik mu mõtted,
pakane käisest põgeneb,
ei ma ole nüüd pakase ohver,
soe tunne
südamepõue libiseb.
Pakane ja päike (A.S.Puškin)
kui hallis hämaras
novembris korraga
on pakane ja päike
ilmas uuesti on
värvid varjud
teel jäätund loik tagasi
saab läike meel läeb
heledaks ja kergeks
selgeks kargeks
sa ära ütle ainult
seda meiega teeb
lihtsalt pilve tagant
täna välja tulnud päike
Eesti Eesti elagu
Käisin kaupluses
aga ei kaubelnud
pakane võttis
tee peal näpuotsast kinni
ütles
"Tere tulemast Eestisse
siin on nii põnev"
Õhkasin hõõgveiniklaasi
mis mu veresoontele
soojust ei keelanud
õhkasin
" Tõepoolest
Ilus oled ilus oled
ilus oled isamaa"
Tere, talv!
Tere, talv!
Tere, valge lumi!
Tere, pakasepoisid!
Tere, hõbehärmas kuusepuu!
Justkui teises ajastus ma viibin,
tunded soojad südame all.
Minagi vahel ootamatult tulen,
olen kohal, üllatusi täis.
Jõuluajas olla saame kohe, kohe,
siis valged inglidki on taeva all.
Maailmgi muutumas on kohe,
kuuldavale tuleb sügav ohe.
Mis kevad?
Kuulge, kaasluuletajad
millest te küll räägite
võite olla kevadest kirjutajad
aga selle naeratust ainult nägite ;
kojamees lumisel tänaval lehvitab
esimesed linnud kah lõunamaalt tagasi
küll surm neid külmaga tervitab
kliimamuutus on üks halb asi;
ei saa pargis rahulikult sittuda
perseauk külmub tuulega kinni
kas asotsiaal võib politseile sellest kittuda
ta panna kartsa keegi ei sunni;
ei saa tööle minna
hommikul lukk koridoris külmunud
libedusoht valitseb jälle linna
kes poleks talvest enam väsinud;
teeme sõpradega uue lumememme
ja lahendame koos su .....
Lehed on langemas ära
Lehed on langemas ära
linnud on lõunamaa teel.
Mina ei lahku veel täna
mu aasta ei ole läbi veel.
Vihisemas novembrikuu tuuled
sünged õhtud hingel veel ees.
On külm, kuid kaebeid sa ei kuule
tea, et ma pole selline mees.
Kevadet võiks ette mul heita
ei uskunud, et sügistki näen.
Eks sügisvihm jäljed nüüd peidab,
tean, et ta püüab kõigest väest.
Ja lehed on langemas ära
ja linnud on lõunasse teel.
Kui sulgeb uks, avaneb värav
ja ma tean, ma pole läbi veel.
Kui hommikud ühtlaselt hallid
ja kibedalt maitsevad ööd
võta kaasa, mis kallis
ja ülej .....
Pakasevärvid
Pakane leidis me värvivee üles
Lapsed need tuppa viivad kõik süles
Paberil liuglevad jäävärvid reas
Sinine ringleb, oranž teiste seas
Kokku neist paberil saab värvimeri
Hiljem tulevad tibud, kes nokivad teri
Tibud soojust pildile lisavad
Pakane peitu poeb suurema kisata
Linnukese toidumaja
Lenda siia väike lind,
toidumajakene ootab sind!
Ilm on külm ja pakane vali,
tühi kõht, see ei ole nali.
Tule teri nokkima,
pekitükki mekkima!
Soojendan sind oma hella pilguga,
kostitan kõhutäiega.
Olgu lumi sulle kerge,
iga päevakene helge!
Paitagu sind mu süda soe
iga eluke meil loeb!
Tädi Sofia jõulud
Elas kord üks töötu naine
kellel 2 poega, kes närvidele käivad
nendega madal on suhe ja maine
suhted päris mädad nagu näivad;
et riigilt raha saada
võtnud järeltulijad endale
aga paljuga vaja arvestada
näiteks, et pole elu olla Sofiale;
see eriline päev emale ei loe
mingid tüütud pühad tagasi
õues pakane ja toas pole ka soe
jõuluõhtu pole naljaasi;
lapsed pärivad "millal jõuluvana siin"
nii vastikult, et vahtu suust jooksnud
katsu nendega olla, paras piin!
mõlemad raudselt täis joonud;
ajumürgitus platseebot loob
näiteks hõbekellasi pimedas hel .....
Jõuluootus
Las väljas paugub pakane
ja puhub vinge tuul,
mul toas särab kuuseke,
ja rõõm on südamel suur.
Laste naerust rõkkab tuba,
päkapikud käisid külas,
jõuluvana alles teel,
süda juba pulbitseb ja keeb.
Jõuluootus on nii magus,
kõigile jõulurõõmu jagub,
mahub kõigi südame,
nii suurde, kui ka väiksesse.
Karge talv
Valge ja karge on taevas kuu,
valged ja karged on talvekuud .
Mõni päev on talvest helgem,
siis taevaski on pisut selgem.
Karge talv, kui ta tuleb,
siis külma võetud saab see maa
ja linnud loomad-kõik on mures,
kust siis söögipoolist saab?
Siis on metsarajad umbes
paksu lumekoore all-.
Metsaelanikel on nii raske,
kätte saada söögigramm.
Karge talv ei anna armu,
vaikib linnukeste suu.
Putukad, kõik sügavale puukoore varju,
peitu pugenud on ju.
Valge ja karge on taevas kuu,
valged ja karged on talvekuud.
Kuuled kuidas pakane paugub,
aina paugub ja paugub... .....
Mõtisklusi talvest
Ei ole iial tundnud tuult,
mis nii mahedalt paitab
Jaanuari kuul!
Teedel jääklaas sillerdab
aeglasemalt nüüd sammegi sean
Rebin kaelast kootud salli
peidan käpikud taskusse
pähe jätan sooja paela,
mille kallim kinkis minule
Alles olid puud kõik härmas
paukus vali pakane
Päike taevast vaatas alla
Suure valge kuu sarnane
Nii sarnased on ilma tujud
inimestega-
Iial ei või ette teada,
mil hakkab mässama