Sõnale palun leiti 303 luuletust
ära loe seda palun
mida ma tegelikult teen
kui usaldan jahtuma
hakanud sõnad paberil laual
nüüd Sinu silmade alla
ehitan nende abil õõtsuva
silla üle igavesti päikesest
puutumata jääva kuristiku
uuesti minu ja sinu vahele
kui palju kordi seda teinud
juba olen pidanud kuulama
rinnust tulevat valusat ohet
Anna palun andeks
Kas ma lämmatan Sind
kas ma mõjun Sulle kui vaakum
mis ei lase rahulikult tuule käes lennelda
Ma ei taha nii mõjuda
ja ma ei tee seda meelega
See elu on minu kord igatseda
ja nutta
Selle eest, mida teinud olen varem
Ja Sul on iga õigus olla keelduv
eemalepeletav ja hülgav
Miks mina hülgasin Sind?
Ma ei tea
Aga mina olen selles elus järele jooksja
ja mul on kiired jalad
ja nutikas peanupp
aga kas sellest kõigest piisab?
Ja mida ma üldse tahan?
Iga sõna, mida ütlen, mõjub Sulle plahvatusohtlikult
nagu ma oleks mingi mängur
siirus, siirus - kuhu see jääb .....
Palun tule tagasi
Ühel hetkel me sureme kõik,
Sa ütleksid,
Et mul oli seda õppetundi vaja,
et ma õpiksin elama ja olema veel rohkem hetkes...
ja lõpetaks minevikus sorkimise...
Sa ei surnud selleks, et kedagi õnnetuks muuta,
see juhtus kogemata,
Sa ei mõelnud nii,
Aga teispoolsus tundus nii ahvatlev,
ma kujutan ette,
kerge ja violetjas ja Sa korra mõtlesid,
et suiguks unne, miks mitte..
Prooviks, see on ju põnev...
Ja niidike elu ja surma vahel katkes...
Side kehaga katkes...
Ja Sa läksid lendu nagu õhupall lapse käes...
Ma loodan, et Sa tuled tagasi...
Võta aega palun
Ära torma
Tark ei torma,
tark jookseb ajasäästlikult
pulsikella saatel
Kui mul oleks vaid piisavalt aega
aga ma ei kahetse ühtegi sammu
isegi kui need sammud täna oleksid mu viimased
Ma olen lõppude lõpust nii palju mõelnud ja tunnetanud,
et need lõpud ei kohuta mind enam,
need lõpud võivad tulla üllatusena
nagu ka lein, mis saabub kadunud ja kantud asjadega
Ma annan endale ruumi olla vaba ja olla aus
iseenda valikute suhtes
mitte kiirustada
kohaolekus
Võta aega palun
Palun, härra postimees
Gmaili põrnitsen elutoas
pärast tööpäeva pimedas
siis näen aknast möödumist
nüüd teen kinni pidamist;
palun, härra postimees
tean, et sul pikk tee veel ees
aga vaata kas mul kirja tulnud
tahan teada, kas ämm juba surnud;
ole kannatlik, kui sult pärin
lihtsalt infot uurin
sest, kui mutt manala teele
pidin ta pärandi raha saama endale;
testamendile enda nime panin
ekstüdrukult au röövisin
et talle saaks kätte makstud
ja pärandi rahaga saan elektri tasutud;
ilmaasjata ämma trepile vett kallanud
tean ta juba jääl kukkunud
ohhh, palun, härra postimee .....
Palun tule viivuks
Palun tule viivuks
Ja oleme hetkes
Lootes, et sellest
Saaks igavik..
Sa oled mu valgus.
Lootes su südamest leida
Armastuse algus..
Mis on minu jaoks
Sündinud, kasvanud sinus.
Nüüd on see igavesti,
Sügaval..minus
Sinu armastus!
Lõpmatu, piiritu
Soe....tunde küllane.
Palun ärge lahutage...!
Vaikne kustumine vahel
võtab vähe aega.
Korraks seisatad - ja juba
suits see tõuseb taeva.
Pikalt põlemine aga
nõuab liialt jõudu!
Iga hommik ärganuna
lisaks toob vaid õudu.
Kuskil keskel toimub pidu
- seal, kus vaikus, rahu...
Sinna usku, armastust
veel küllalt juurde mahub.
Ärge palun lahutage
enne õiget tormi!
Hinged raju vajavad,
et ajada end vormi.
Keerisega kaasa minnes
rängalt kukud maha...
Keskme tummas vaikuses
näed nähtamatu taha.
Aja silmad avatud on
keset sinu laupa -
ootustega, lootustega
liitud hetke kaupa.
/Mari*Uri/
Kas palun keegi küll naaseks?
Köndides ringi mahajäätud objektil
Tundes ennast sama mahajäätuna
Kui need betoonist maha laotud blockid
Tundes enda süda sekundi haaval rohkem jäätumas
Tundes körvu kilest jäämas tummaks
Tundes valu mis haavab
Vaatates defformeerunt kive ükshaaval
Vaatates hallitand lage
Korrutades endale et ma sama hale
Ei suuda midagi õieti teha
Leides vastuseid miks olen jäätud maha
Leides uusi möttehaaru
Lappides enda haavu
Kuid see maja laguneb varsti
Lammutused käivad
Löppupalved löppevad toru hargil
Ning köik võimalused võimatuna näivad
Need päevad läinud
Kus .....
Palun pea vastu!
Mul süda valutab,
pisaraid üles kallutab.
Ma olen mures su pärast,
kas tuled läbi siit väravast.
Kas sa pead ikka vastu,
sest ma usun sinusse,
valguse poole astu,
ühine tagasi meie elusse.
Sa ei tohi veel lahkuda,
see ei saaks mu pähe mahtuda.
Palun ava oma silmad,
ja too tagasi head ilmad.
Palun tule tagasi
Ära mine veel ära,
ma tahan olla sinuga!
Ma ei kannatakse seda lärmi ja kära,
ilma sinuta.
Palun ära jäta mind,
ma saan aru,
tahad olla vaba kui lind
aga ma armastan sind.
Ma ainult mõtlen sinu peale
selle salmi reale
enda tehtud veale,
mida parandada enam ei saa,
loodan et saad aru sellest ka.
Täna üksi ma magasin,
lootes et tuled tagasi.
Ilma sinuta,
pole mul elu,
mida nautida
pean otsima headust,
seda jahtima
sinust mõtteid pean vältima,
kokku voltima
ning peast välja juhtima.
Ei ole pääsu
Pole jälginud uudseid
sellest, mis rigikogus toimub
sest jätab külmaks meid
kuidas partei teisega lõimub;
Isamaa, oravad ja roosid
triost saab keisriliit
võetakse uued poosid
ei tea, kuhu läheme edasi siit;
astunud peaminister tagasi
aga ei, ei ole pääsu
tema rusika all elame edasi
küll siis annab ka uue käsu...
Ma ei taha seda valu!
Hoia mind,
palun!
Kaitse mind maailma eest,
ainult korragi,
tõmba mind välja
sest' põhjatust veest.
Või siiski.
Lase mul uppuda,
pisarate merre.
Ma ei karda
enam.
Ma tean, mis on tõeline,
ma kuulen,
ta hüüab,
Mu enese Saatan.
Ta elab mu peas,
ajusopis,
naerab.
Kadunud tunne
Ma ei ütle, et armastan sind,
see on kui vabaduse petmine.
Tahan olla julm, üksi jäta mind,
suudlen sind hellalt ja palun siis mine.
Ma ei vaja su truudust,
su sõnad on kui tühine tuul.
Sa tegid kõik katki, mu süda on must,
kadunud on tunne, mis oli nii suur.