Sõnale palve leiti 175 luuletust
Looduse imed
Kui hing sul nõnda haige
ja süda nutab sees.
Kui mõttelõng on katki
ja rahutu on meel.
Siis otsi loodus üles
ja nuta tema sees,
sealt leiad jõudu, väge
ja muutust enda sees.
Või pane paberile mured,
nad lõhki kärista...
Hüüa kogu hingepõhjast-Ma tahan elada!
Isa, poja ja vanakuradi nimel
Akhephalos, sära läbi minu
tule välja sõjast ja rahust
päikesevägi on sinu
kae tähtede kustumust
kõik hinged, mis sündimata
nende tulekut sa kaitse
ja kõiki neid, kes võimaluseta
sajab eluverd, siis etse
et leida universumi valitseja
kui pole see minu pool
inglitrompet on alguse häälitseja
särab punaselt jumala tool
Agathos Daimon on meie ennustaja
uus päikese tõus toob katku ja tüli
nii kodus ja välismaal uudiste kuulutaja
täis juhuseid on saatuse süli;
isa poja ja vanakuradi nimel
las lapsed kõik tulevad mu juurde
on laulu puhtal südamel
tu .....
Imede ootuses
Nina eest veerevad päevad
öödki on lühemad
Maa ja taevas on vaevas
kuskil täht on vilkumas
Sügispimeduses ammugi olen
sügis pilkane on ees
Taevane isa,kus oled?
Näita mul väljapääsu teed!
Kerge ei ole ju olla
alustada lõputut teed
Pole enam kellele loota
ime on pääsemise tee
Suitsiid
Suitsiid,see jõlgub minu kannul,
muserdab ja piinab mind,
poeb mu sisse,
painab binge,
pääsu tast ei olegi.
Suitsiidil puudub kõnevõime,
elust arusaam,
lükata ja tõugata,
on ta ainus plaan.
Tuleks keegi küsimagi,
minult aru pärima,
aitaks toime tulla mul,
Suitsiidiga,
ise ma ei jaksa enam,
ei rääkida,ei mõeldagi,
kas pean tõesti sõbrunema,
keeletu Suitsiidiga...
KUI HOIAD...
Kui hoiad oma pihkudes
mu südant,
siis palun ära pilla
teda maha.
On nalju-torkeid, mida
südamed ei talu -
tilkhaaval kujutuks võib
voolata ta vaha.
Kui hoiad oma pihkudes
mu südant,
siis palun ära pigista
ta arme:
on haavamustreil oma
lõplik kaunis ilu,
mis sõdurina kannab
märke karme.
Kui hoiad oma pihkudes
mu südant,
siis palun ära painuta
ta soove...
Ta põgeneb kui peni
keti eest
ja putkab palvetama
mööda võõraid hoove.
Kui hoiad oma pihkudes
mu südant,
siis palun ära kääna
tema nime.
Ta suuta laulab,
ilma silmadeta vaatab -
nii tu .....
Tundeline toorik
Laual lebab vormitu toorik
Küsivas poosis, anudes
Lausa kutsub end näppima
"Palun, olen materiaalselt poolik
Mul on mass kuid puudub hing
Palun, vabasta oma mõtteist mind,
et saaksin austada ka sind
Anna mulle vabadus voolata jõudude kohtudes
Tahaks hirmsasti kolletada kõrvetavas kuumuses
Tahan emmata haamrit, alasit
Tahan olla oma perekonna rüppes
Lase, ma esinen inimsilme palge ees
Näitan, mis sünnib su sees
Anna mulle vajadus eksisteerimiseks
Tee seda
ning teenin sind surmani."
Hingates ööd
Ma hingan sisse pimedat ööd,
mis lõpuks taaskord on minu.
End vastu ta varje löön,
vaikselt sosistades palun.
Mõrkmagusad pisarad palgel
ja kõrbenud usk minu sees.
Huultega vormin ma palve,
mis siiski kindlamaks ei tee.
Kuid üks kristallselge kaneeline hääl
vaidleb mu kurbusest tilkuva minaga.
Mu sisse ta särav peegeldus jääb
ja pehme lohutav puudutus sinama.
Ta palub: "Laula närbunud õitele,
valge lumega kaetud, mis on.
Sa vajud surmaga sõideldes,
suudle, teeksle, et elus nad on."
Ma rahunen unepilvede varjus,
päikeses kuivanud taim .....
Viimane lend
Päeval, mil ma leidsin sinu suled,
teadsin - nüüd vaid hingusena tuled,
maitsena, mis õhust puutub huult
või lõhnana, kui kõnnin allatuult...
Käega vaikselt lükkad kardinaid,
kui lambid hämaruses kustu said,
tuhvlitutid sahisemas öös,
kui tornikell kesklinnas tunde lööb.
Su teed veel ära annab uksekriiks,
hall vari... Ohe, mis teeb maisest priiks,
suur vaikus, kuhu mahub vihmasabin
ja üksinduseängi kartlik pabin.
Tean, et sind mu luigelaul ei aita.
Su tiibu koidukiired eal ei paita
ja minu järelhüüd on tühjusele kaja -
sul pole enam mind, ei ennast vaj .....
Maa on minu kodu
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
linnupesa minu ase,
päiksepaiste minu padi,
kitsejäljed minu rada,
kuusetukad minu tugi,
pilveviirud minu vibu,
heinakõrred minu käsi.
Pihlaoksad need mu patsid,
samblasasi minu süli,
kuusekäbid minu kannad,
järvepinnad minu pale.
Liblikad on minu lapsed
lepatriinud lillepärjad,
tähetäpid tornikellad,
meresaared minu majad.
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
kurekolmnurk minu koda,
astelpaju trepimade,
kasekaared põlvepaine,
ladvalehed pidupõlled,
härmapitsid tanulina,
lillesilmad m .....
Nimetu
Juba mitu aega tahaks muuta oma nime,
seinte peale kratsida või puusse lõikuda…
Grafitina pritsuda, kui väljas kotipime,
olematult kaljunukilt alla hõikuda…
Veel tahaks hüpata su voodil, pillutada patju,
panna MP mängima su elevandikõrvus –
mis küll ei taba rütmi, aga mille kohta paljud
ütleksid, et see on tõesti tase suhtlusvõrgus!
Oskad kuulda inimesi – kuulatada tasa,
olla lihtsalt toeks ja mitte lauseid lõpetada…
Palun kuula mind nüüd! Enne kui ma täitsa haihtun…
Saaksid mulle äkki taeva tähti õpetada?
/Mari*Uri/
Kummalisus.
Igal hommikul ärgates,
justkui uinuks uuesti.
Uinuks taas,
kalklikku kergendust otsides.
See reaalsus on karmim
kõige kohutavamast unenäost.
Karmim vigadest,
mis olen sooritanud õigesti.
Uppudes maagilisse võltslikkusesse,
justkui näeks ma viirastust,
su nägu,
su varju,
su häältki kuuleks,
Ikka veel nii valelikult siirast..
Vaatan taaskord
su varjundis olevatele silmadele silma,
Reaalsust kärpides,
vaatan korraks kõrvale,
mida pidasid nüüd silmas?
Kas murtud sõnadega külma,
surnud jäikust tooma tulid?
Või nende elutute ridadega
soovitud unelmat purustama tulid?
Tundub nagu .....
— Maivis L