Sõnale parem leiti 561 luuletust
Veel üksinda
Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.
Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.
Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
e .....
Kevadeutoopia
Päike kõliseb taevas.
Veed karand püsti kraavides,
lõhuvad joosta mis hirmus.
Iga lomp saanud peegliks:
tuleb üle hüpata taevastest
nii ja nii mitu korda.
Rohi ju krabiseb mullas.
Põõsad pritsivad rohelist,
kus setunaistena
leelutavad varblased.
Kassidki öösiti katustel,
kuukiired vurrudes,
kiunuvad džässi.
Laulikud aga –
hulguvad ligunud kingi
kõiges ses uhas ja uputuses,
vahivad Aadama uudishimus
sesse sinavasse
aurukatlasse,
naeratus huulile torgat
nagu nööpauku lill,
ja on nagu tahaksid
silmad neil nutta:
justkui sünniks mi .....
My Hood
Minu külas oli elu, varem palju parem,
Isegi poe nimeks oli - toidutare,
Hommikul me ärkasime tavalisest varem,
Sest söpradega koos olla - on köige parem,
Minu külas paistis köik vöimatu - nii lihtne,
Alati oli meil tegusi - plaane kihvte,
Teatsime mida teeme, kuid polnud kindlaid sihte,
Külapoiste söprus oli lihtsalt liiga tihke,
Mu külas edasi läks aeg ning ka liikusime meie,
Pole enam mitte miski nii nagu oli aastal eile,
Ei uskunud ma varem, et nii kahjulik'n kella seier,
Pole enam tihket söprust ega tüüpe, kes olid meie.
Igav elu
Elektrit juhib pinge
Ja õpetaja ütles: minge
Tahvli juures istub Aadi
Kes jõuludeks sai vaadi
Vaadi sisse pani ülu
Nüüd mekib nii mis mõnu
Aadi õllest täis
Kuid omamoodi kaine näis
Kodus Aadi sai veel rihma
Ning pisaraid tuli kui vihma
Tunnen väikest Erlet
Kes omakorda tunneb Merlet
Õhtuti käisid väljas
Hommikuti olid nad näljas
Tunnen ka veel Mikku
Kes sai Meeli käest nikku
Pauku lendas nii mis kole
Kahju et kondoomi pole
Meeli sai lapse
Sellepeale võtsin väikse napse
Ristiisa olen nüüd
Sina hapukapsaid müüd
Taga istub Jaanika
Kel tunnis väike .....
Naine
Naine ...
Sa oled kui mustadest pilvedest raamitud päikeseloojang kesk sooja ja punakat kõrbe.
Su hääl nii mahe ja rahustav, just nagu merelainete kohin, mis vallutab kuulaja hinge ja tuhmistab mured.
Sind kirglikult rinnale surun ning põsel siis tajun su meeldivat, paitavat sõrme.
Kuid kurbus mind tabab, kui pisaraist läikiva näo su juustesse surun ja teadvustan seda, et peagi sa sured.
Ma silitan sind ja su jahtuvat nahka, veel siidiselt mõnusa survena tundub su lõtvunud, kuumav figuur.
Üks karje mu rinnast siis kostub kuid tühiseks sosinaks kustub siin kosmos .....
Sõprus
Sõprus ei küsi:”Palju sa kaalud?
Oled veevalaja, kalad või kaalud?”
Sõber ei küsi:”Kus olid nii kaua?”
Kui tuleb sõber, katad vaikselt laua.
Sõber ei küsi:”Oled kaugel või ligi?”
Sõber teab niigi, kui pidid-siis pidid.
Sõprus ei küsi:”Kas oled mu sõber?”
Ta tuleb sul karguks, kui su ihu on nõder.
Ta ei küsi:”Kas olen sul ainus?”
Ta toob pudeli veini ja toetab su vaimu.
Sõprus iial ei küsi, kes noorem, kes vanem-
Ta on nagu hea vein, mida vanem seda parem!
Arm on üürike, sõprus püsiv.
Mina ta vanust iial ei küsi!
Nukraimad jõulud
Ma ei unusta ööd, kui Sind nuttes palusin -
Sa lahkusid ja ei vaadanud enam tagasi.
Ei suuda unustada, et Sind lakkamatult anusin,
elu kibedaimaid pisaraid ma valasin.
Ei suuda uskuda, et jätsid mu üksindusse,
valu, mis mu südames, Sa ei tunne.
Taaskord jäin üksi vahtima kaugusse,
mu kuumad pisarad langesid lumme.
Tea, mulle kinkisid elu nukraimad jõulud,
süda valust jäi põlema ja hingel oli jahe.
Ma järele hüüda Sulle enam ei jõudnud,
kõik, mis meie vahel, oli olnud vale.
Uue päeva saabudes on kõik kindlasti parem,
suudan alla endas k .....
Inimloomus
Ajas tagasi vaatamine ei näita sulle reaalsust, ainult möödunuid ja moonutatud pilte näha sa saad, oma tühist algust.
Langev täht sulle ei sosista ega ütle "tule, kanna mind oma kätel, sest lõputuna kõik algab taas".
Pika ja talumatu ajavoona elu paljudele vahel tunduda võib ja sageli endilt me küsime "kas elasime kingitud elu pikalt ja põnevalt, mida muuta me suutsime, kas tulevased põlved ka mäletavad meid kunagi olemast"?
Mis on saanud meist nüüd, kui meid jälitab vaid kõle ja külm materiaalne hüüd, kuhu on kadunud meie hoolivus ja head .....
Valge sirel
Sirelist sa murrad oksa
Asetad mu südamel
Miks küll valge mind ei köida?
Küsid minu silmadelt
Tõsi, valge mind ei hõlma
Liiga palju varjab ta
Pisaraid, mis suland vahaks
Esimese vihmaga
Igal meist on oma lugu
Sirelpõõsal varjata
Suudlen sind – nii kaob mure
Nii meil parem, nii on hea
Lahkun valgeis õites rajalt
Sinu nimi maialt suul
Teise eest ent koidu najal
Palvetades anun kuud
Sirelilt kui murdsid oksa
Miski kiilu rinda lõi
Milleks kaotada nii ohtralt
Sirelpõõsalt lilleõit?
Palun, jätkem valged lilled
Meelitused kallid need
Lastele las jääd .....
räpp
Olen psühhopaat, kes ravist ütles lahti
Hadese klient, keda pimeduses nähti
Vaarao, kelle püramiide ei leita
Eksind hing, keda mitte keegi aita
Riimivabrik ja selle ainuke tööline
Kelle eesmärk pole magamine, söömine
Tahan elada ja ellu jääda
Elada, mitte oodata viimset päeva
Taon sõnu seina kui kiviraidur
Kõik otse südamest, valedest ma hoidun
Sõnu küll loobin, a mitte hooletult
Räpin oma moodi, pisut erapooletult
Loen sõnumeid ja kõiges kahtlen
Räppides ma suhtlen, rumalust nuhtlen
Ja südamest suure tüki kingin
Mitte istumiseks vaid seismiseks on pingid
.....
Ratsutamise mõnu
Päikesetõusu nüüd nautida saad,
mil iganes seda vaid soovid.
Kui traavid kastest märjal maal,
või jalutad lumisel hoovil.
Ära käi teiste tallatud rajal,
uus endale leia see siin!
Sinu enda heade mõtete jada,
kindlalt õnnele viima peab nii.
Kuid sinagi vahel eksida võid,
ja kukkudes haigetki saad.
Kuid tõde on see mida isegi tead,
see polnud su viimane lend.
Naeratuse taha peidad valugrimassi,
ei tea kust leiad jõu.
Aga mina tean mis tunne on see,
kui hobuselt kukkuma peab.
Hobu ootab et edasi minna,
kuid sina veel roomad mudas.
Vaevaga ennast nüüd .....
* * *
Ma mõtlen sulle, püüan leida sellel mõtet,
tahan eemalduda, otsin selleks õiget võtet,
mis mind ees ootab, sellel pole enam vahet,
kõik tundub nii vale, kuid ma ei leia oma pahet.
Kõik enda ümber olen raskeks muutnud, läinud siia sinna,
teadmata kuhu ma tahan minna,
enam ei näe ma joonistusel paberil mingit "kuju",
täna olen unistanud, ei ole paremat tuju.
Keeluarmastus
Olen röövel, sain sult tunni,
oleks võtnud teise veel,
aga miski siiski sunnib
loobuma sust päeva eel.
Sinu lõhn mu paljal kehal,
puudutus ja mõttepuudus,
täna korraks käisid ehal,
minult röövitud sai truudus.
Mõistus läks ja jäigi sinna,
sinna, kus su sõrmed,
ma ei taha ära minna,
parem las ma kõrben.
Kõrben karamelliks soojaks,
magusaks ja meelaks,
varuarmastuse loojaks,
mida piibel keelaks.
Luban endale, et homme,
homme ununeb see tuba,
kuigi tean, et nüüd see komme,
mulle külge jäänud juba...
Veebruar 2012
...
Su terves lauses pool vast oli tõde.
Näis õrnusteski sunnituse maiku.
Jäid endiselt ja ikka olid sõber.
Ma olin tasa. Armastasid vaikust...
Su pilgud tihti saatsid minu varju.
Ei vaadand otse silma. Jägisid.
Ehk olid lihtsalt vähesega harjund?
Sa tahtsid enam. Küllap nälgisid...
Veel tänagi end minevikku vaatan.
Sus palju näen. On halvast rohkem head.
Sa kandsid mind ja mina sinu taaka...
Kes väsis varem? Parem, kui ei tea.
Heliriin Puistamaa
Klaasist süda
Ma hoian käes üht südant, mis kuulub sinule,
mis vormitud on tules ning särab päikse käes.
See on üks võimas süda, mis ei purune.
Kuid puudub selle soojus, mis ei unune.
Sult otsin sõbrasoojust, mis lohutaks mu südant
ning abipalveid kuuleks, kus iganes ei hüütaks.
Ma otsin sinu sõprust, mis lõpuks kinni püütaks
ning meeldejäävaid hetki, mida keegi ei süütaks.
Mil hoian ma su südant, mis vormitud on tules,
mul meeles sina püsid, juhtugu mis tahes.
Sind sõbraks endal pean, mis parem olla saaks,
ning armastan sind väga, soovin et sa teaks.
Ma tean
Ma tean, et me polnud lähedased,
Me ei olnud seda kohe üldse. Sa eelistasid vaiksemaid.
Ma tean, et tegin palju vigu, aga nüüd mil sind neid nägemas ei ole, on veel valumas.
Ma tean, et sa ei hoidnud mind,
Sa ei teinud seda kohe üldse, kuid ometi ma igatsen sind.
Ma tean, et mõned mu vigadest tegid sulle haiget, see oli pöördumatu.
Ma tean, et sa eelistasid neid,
Nemad olid paremad kui mina. Sa armastasid neid.
Ma tean, et ma ei peaks, aga ometi ma tunnen, et vajan sind just nüüd ja
praegu.
Ma tean, et me ei rääkinud,
Me ei rääkinud üldse, kuigi oleksin tah .....
Hetk
Mis see surub mu kõhtu
kui kätte on jõudnud õhtu
iga õhtu sama jama
kuid miks käitun nii, et mul on kama.
Kuid tegelikult ei ole
see kõik on nii kole
see jutt see õlu see viin
see on täielik piin
aga ma ei ole seal
teistega koos peol
parem puhkan pead
et homme parandada vead
minu jaoks on see lõpp või algus
igatahes uus valgus
või ohverdada end teiste nimel
taluda seda vine
te ei tea, mis tunne see on
samas see tunduda võib jonn
kuid seda see pole
siin tõesti on kole
igatsen midagi uut
umbes nagu ruut
kolmes nurgas mina töö ja naine
ning nelj .....