Sõnale peegel leiti 206 luuletust
Mõtlus
lõpp ennast kuulutab, suunda pole kuhu suunduda, nõnda jutustan,
oma kurbust ma enne kui enam ei saa midagi teile öelda, jätan viimased memuaarid,
pühendumuse, sellest mis mu maailma maalis nõnda kalliks, nõnda südame lähedaseks,
Nõnda tähendades, vaid häälestades, kuid mu lümfisõlmed öelda ei lase, mida ritta panen,
ei saa olla kade, ei saa valetada, nõnda ma langeks, enne õntsust, ehk mul pole iial olnud õigus,
ehk vihisesid kõik Ta juhatused siiski mööda mu kõrvust, ja paradiis oligi tegelikult põrgu,
kuid see ei takista mu sõitu, miski mis meeltes mõlgub, an .....
Loovuse Loovutus [2]
pea käib ringi, keerleb, pole mul ju muud kui präegust hetke, kaval pea..
nõnda veenev, kuigi tean vaid üht- kõigi nende aastatega jäin pehmeks,
otsimas meedet, trotsimas keelde, loopimas kasteete, ehk saan selgeks,
mis meister? Mis best seller? Silmakirja teener, ja mis teegelt? On ses-siis,
mu hingele peegel? Aga siin on igal ühel ju teistsugune reegel, ei saa käia ma nende,
sillutatud radasi, nende kirjutatud tavasi, silmust nõnda saan ja ei jaksa nii,
tunnen end kohe halvasti, kui kellegi mõtte haarasin ja kedagi mõjutasin,
nõnda sõna mängus jõlgun nagu katine masin, .....
Kadunud
Nõiutult,üksindus oma pead kõik need õhtud lõhkunud,
lõputu, otsides kodust õdusust, leides vaid õudus und,
oodates, et need karjed oleksid lõppenud, kõnetult,
mõnes mõttes hull, kui ei talu seda kõrvetust, nõmedus,
mida nad teevad, see kõigest kõne kunst, selle haiguse,
välja ma põdenud, põhja söök iial kõrbenud, mõtetult,
mõõde millel näen lõputut, kõik nüüdseks möödunud,
ikka ma sõdur, relvata, veidi põdur, kuid ikka heietan,
vaid korraks enda sisu peegeldan, midagist kerjamas,
jälgin neid linde tuules lendamas, uuesti petta saan,
enese ootusest .....
Tume
Kõige Kurja juur;ja nad ei kuula;
aga ma ei suuda ennast muuta; annan talle miski puhta;
et mitte keerata seda tundmust luhta;
keeruline; kui teen neid riime; silme ees teeb trikke;
kui peetrus ise; laseb mu väravatest sisse;
aga viimne tuleb ikka iseenesest; vestetes; kus enesekesksed need;
kõik need mõtted mis lenneldes;
sillutavad teed; et petta seda mis eksleb
mõõtmatutes mõõdetes; sõlmin pakti; andsin talle takti;
lasin need loomad lahti; enne kui mõistsin oma andi;
samas vanas mallis; millele miski pole kallis;
ühes mõttes; ühes mõtetus mõõtmes;
mõistes kuida .....
Igavikuline Jutustus
üksildus mu silmas; miljard kildu;
teesklus vaid pinnal; peegeldub;
Tühjad sõnad mida nendega vestetud;
elu kestev tuul; hulluks mu puhunud;
hullus mida usaldan; enne kui tõusu laine;
minema kõik valud uhub must;
endiselt kuristikku kukkunult;
jumalaema võrku püütult;
ta silmad nii süütud: inimkonna karjed;
lõpuks nõnda tüütud; naer kisa ja kära;
sõdade valu ja edvistamine rikkal härral;
pigem laman oma hauas märjas; ning teesklen;
et teid ma ei märka; et teid ei saagi päästa;
teie enese eest; kuhu jäi tõeline "Mees"
tippu üksik on see tee; .....
Tühjuse Tühimik
Lootes, et tagastad; sest midagi minust olid varastand;
nii pea kui ütlesin, et sind armastan; valusam kui maksakas;
uni läinud; keha väsinud;tormi tuulest räsitud;rinnus tukse;
mille tundesse mässitult; kärsitult; läksid mu; minutid tunnid;
Päevad; tundes endiselt kui juhmilt; aru saada asjadest suutsin;
kisendan unistuste eest kurdiks; teades vaid; et iga päev muutlik;
kuristikku hüppama mind sundind; põhjast leides rahulolu;uue trepi;
Saabub valu; sest ükski vana enam ei kehtind; jäänud vaid pühendus;
mis sülje mu suust; külmetanud; kristallseks;mis peegeldab kuu va .....
Hamass
Analoogia: mu vanakool hakkas lõpuks looma;
Alles siis kui enamik tahavad vaid hoora;
Ma ei mõistnid ennast ega kedagi teist;
Seisin püsti ja ees avaral vaateväljal kui sein;
Kõigile vennaks kuid ego aurudel see reis;
Kirjutan kuigi sillutan: mind ta pillutab;
Kedagi ei liigutand; kui see silmeni täis laev:
Selle maksufarmi poole tagasi kihutab;
Kuulen neid seljataga kirumas;
Vaesus nad ära hirmutas: nende joogi sisse;
Samakat tilgutas: mul sinust nii kahju;
Sest iga päev tunnen ennast kiindumas;
Sa justkui elaksid minuna; ega ei pidurda;
Osates vaid liduda; turvapaigast .....
Maskeraad
Su emotsioon nõnda kaunis;
Ma sellest alati knock outis;
Mu ego loom kui ergonoom
Oliiv rohelises audis:tõega;
Peletan vampiir-ekonomiste;
Kes mu võhiklikkust naudib;
Laenake maski või kinkige siiras;
Kuigi kõik mis sees: peegeldub pinnal;
Olgu neetud see kõike nägev silm;
Kuratlikult sind igaviku põrgu põhjas;
Su kantsis kepiksin;olgu neetud need;
Vallutajate tavad; tapsid esivanemad;
Ja lapsed panid kartma: nukitsamees;
Rohima igavesti tagasi kasvavat maltsa;
Et nuumata sigu; soovite kõik muutust;
Kuid nõnda töödates villid vaid pihus:
Villin su kindlust pudelis .....
ma tahan sind hoida kui hõõguvat sütt mu pihus
ja tunda sind põlemas mu ihul
ma tahan hoida sind kui ehapäikest mu süles
ja tunda su kadumist su kaduvikku ärgates üles
ma tahan seda mis peidus nii sügaval sügaval sügaval
et sinna ei küündi mu mõte isegi mitte
ma tahan olla ise peidus nii sügaval sügaval sügaval
et sinna ei küündi sa ka peegeldades maailma kõrgemaid tippe
ma tahan sind siin ja kaugel
praegu ja lõpmatuses
ning ise olla igatsetud
nüüd ja sügavustes
Tõeline sõber; see ei valeta.
Puuduta lage; mingu vittu su aru lage;
Tunne; sa oled lihtsalt nukk; kes ei kuule;
Ega suuda faktidega toime tulla; trulla;
Laisk; rutiinist välja suutmata murda;
Näed vaid ühte suunda: süda mädaneb;
Sa ei suhtle iial puhtalt; enest haletsev;
Näitab kademeelt; tehes nägu kurba;
Sõbranna pulma; suhted kõik tunnete puntras;
Tõe hukkand; memuaarides; kõik õige;
Miski ei läinud tal luhta; küll aga teistel;
Elu aeg segaduse treener; ta siiras pilk nii veenev;
Haarad tal käest; et ei nüsiks oma veene;
Tegelt sind pettes; tehes sinust pehme;
Nuumatavad tapamaja sead tema .....
Me mõttesirged ei olnud paralleelsed
me mõttesirged
ei olnud paralleelsed
see pingeid lõi
on mustaks tõmbund peegel
sa maha matnud
kõik mis koos me lõime
kes ütleb - oli vale see
või õige
sa astud kirikusse
ja mina võtan takso
ja sõidan piritale
kaugelt kuuldes lasku
sind kinni müüritakse
mind müüritakse välja
ma tunnen lõppemise lõhna
magusraskelt
Alla 18 keelatud
Alati loome inimene, eiramas trelle, et olla vaba on tulnud elada ekstreemselt, siin nii palju kitsi ja veel rohkem mente, kuidas olla produktiivne loov ja hoida söök lauual, see ei tasu ju ära kui ausalt teie matuse tseremooniale soundtracke laulan, söögiks vaid eilsed tühjad herne kaunad; röövlid ja pangad, näen näost et enamus siin elada kardab, autoriteet peab end targaks,paistavad selgelt teie haavad te lapsepõlve traumad, segi keerand ärikad aina juurde juurde plaane hauvad, küsiks keegi siis, et kui kauua?kui kauua sa silmi avad? Kui kauua ma enam ei jaksa; alla andva .....
— Maarjo K
inimkogum
ühel juhuslikul hommikul see juhtus
lagunesin spirituaalselt täiesti koost
südames oli momentaalselt elutuli kustund
säilitamata endast ainsatki iseloomujoont -
maailmaga võidu... põlevana ajaliiva joost.
pilkudes peegeldumas eksisteerimine sisutühi
monotoonseid igapäeva liigutusi tegev väliskest
segadusttekitavate tunnete ajendil ajulühis
medikamentide abistavas vangistuses mõtetest
vabanemiseks... et neist saaks möödaniku süsi.
----------------------------------------------
kuidas.. kuidas see juhtus... korrutades küsid
kliinilises sisemises koomas masinat .....
Uhhaa
Täna oli vesi vaikne
lausa peegelsile
Kuid tormile eelneb tihti vaikus
Tormi küll ei saabunud
küll aga paberlaevuke
pealt vaadates süütu
ja kahtlustäratavalt usaldusväärne
võttes endaga luurele vastsündinud laine
kes üllatusmomenti osavalt ära kasutades
mu tasakaalu paigast lõi
Ning nii ma kukkusin
kui Alice imedemaal
põhjatusse jäneseauku
Kuid seal puudus pind
millelt end üles tõugata
ja võlujoogid et seinapiludest välja roomata
Õhus lendasid purpursed röövkalad
kelle soomused mu selga vagusid kündsid
Ärgates lebasin rannal
Pooleldi mooto .....
vaikus
Vaikust.
Vaikuses otsin
nostalgia trotsib
paika kaunist
mil me -
hingerahu hääleta
peegelpildis
meiega samastus.
Tunnete sosin
sinisilmade
sügavus
neelas
sõnad
südame
pitsitas kokku
häälepaelad.
Vaikust.
Vaikuses leian
kaaslaseks
imelistes hetkedes
me ühise
naeratuse.
tähtede valgel
Tähtede valgel langevat lund
silman kui hetkelist mõtet
pudenemas mu tundeid südamest
läikivate lumeräitsakate näol.
Sõnu mis süttinud
öösse kaduvate
tähtede hingedes
on siinses elus
igaühele kordumatud.
Tähtede valgel langevat lund
kuulen jäiga vaikuse murdumist
igatsus kudumas mõttelõngu
pilkudes peegeldumas meie
nägemata jäänud unenäod.
kaardimaja
Kaardimaja ehitamise oskus
on sama oluline kui ellujäämise
oskus.
Isikud kes ilmuvad Su ellu
teod mis tehtud - tegemata
mängivad selles tähtsat
rolli.
Vundamendiks usalda inimesed
talleta mälestused mis
kannaksid raskust ja ei
puruneks võlts illusioonide
all.
Akendeks - usteks saagu
Sinu hinge ja südameavad
nende energia ja valgus
peegeldaks positiivset
aurat -
kui tormised tuuled
räsinud on Sind.
Katuseks olgu perekond
sest nemad lapivad kokku
ka kõige suuremad augud
tühimikud mis tekivad aja
jooksul.
Kauaks püsib Sinu kaardimaja?
Kauak .....
hingemeri
tol tormisel ööl kui
ekslesin paadiga ma
sihitult sel suurel
enese otsimises lõpmatuses
lained löövas hingemeres.
ei seletand kus on kallas
millal möllav mäss tuli
kus algab... kus lõppeb
silmapiir tunnen nagu
oleks mind neelanud tundmatuse
olemine ja selles peituv allilm.
järsult kumas öösse majakas vee
peegelpinnalt ülevalt - alla
sinu käed tirisid mind helkivate
tulede säravate tähtede poole
sinu kaelas päästerõngas millega triivime
sügavas udus leidmaks uueks olemise
armastuse loodud maad meile kahele.
me uinume... me ärkame...
kostub .....
