Sõnale peegel leiti 212 luuletust
Uhhaa
Täna oli vesi vaikne
lausa peegelsile
Kuid tormile eelneb tihti vaikus
Tormi küll ei saabunud
küll aga paberlaevuke
pealt vaadates süütu
ja kahtlustäratavalt usaldusväärne
võttes endaga luurele vastsündinud laine
kes üllatusmomenti osavalt ära kasutades
mu tasakaalu paigast lõi
Ning nii ma kukkusin
kui Alice imedemaal
põhjatusse jäneseauku
Kuid seal puudus pind
millelt end üles tõugata
ja võlujoogid et seinapiludest välja roomata
Õhus lendasid purpursed röövkalad
kelle soomused mu selga vagusid kündsid
Ärgates lebasin rannal
Pooleldi mooto .....
vaikus
Vaikust.
Vaikuses otsin
nostalgia trotsib
paika kaunist
mil me -
hingerahu hääleta
peegelpildis
meiega samastus.
Tunnete sosin
sinisilmade
sügavus
neelas
sõnad
südame
pitsitas kokku
häälepaelad.
Vaikust.
Vaikuses leian
kaaslaseks
imelistes hetkedes
me ühise
naeratuse.
tähtede valgel
Tähtede valgel langevat lund
silman kui hetkelist mõtet
pudenemas mu tundeid südamest
läikivate lumeräitsakate näol.
Sõnu mis süttinud
öösse kaduvate
tähtede hingedes
on siinses elus
igaühele kordumatud.
Tähtede valgel langevat lund
kuulen jäiga vaikuse murdumist
igatsus kudumas mõttelõngu
pilkudes peegeldumas meie
nägemata jäänud unenäod.
kaardimaja
Kaardimaja ehitamise oskus
on sama oluline kui ellujäämise
oskus.
Isikud kes ilmuvad Su ellu
teod mis tehtud - tegemata
mängivad selles tähtsat
rolli.
Vundamendiks usalda inimesed
talleta mälestused mis
kannaksid raskust ja ei
puruneks võlts illusioonide
all.
Akendeks - usteks saagu
Sinu hinge ja südameavad
nende energia ja valgus
peegeldaks positiivset
aurat -
kui tormised tuuled
räsinud on Sind.
Katuseks olgu perekond
sest nemad lapivad kokku
ka kõige suuremad augud
tühimikud mis tekivad aja
jooksul.
Kauaks püsib Sinu kaardimaja?
Kauak .....
hingemeri
tol tormisel ööl kui
ekslesin paadiga ma
sihitult sel suurel
enese otsimises lõpmatuses
lained löövas hingemeres.
ei seletand kus on kallas
millal möllav mäss tuli
kus algab... kus lõppeb
silmapiir tunnen nagu
oleks mind neelanud tundmatuse
olemine ja selles peituv allilm.
järsult kumas öösse majakas vee
peegelpinnalt ülevalt - alla
sinu käed tirisid mind helkivate
tulede säravate tähtede poole
sinu kaelas päästerõngas millega triivime
sügavas udus leidmaks uueks olemise
armastuse loodud maad meile kahele.
me uinume... me ärkame...
kostub .....
kolmandas isikus
sealt tuleb Ta hõljudes Su
muredest muretult läbi
nagu oleksid vaid tühine
eilse elatud vari
nagu oleksid kritseldatud
ellu äratamata kontuurid.
sealt tuleb Ta möödudes Sinust
pigistades vaikides silmad kinni
sest kes tahaks näha peegelpilti
enda elust - kaadreid asjadest
millest rääkida ja mõelda
suudad vaid sa kolmandas isikus.
ilueedi
ei imetle tihti ma end peeglist
sest kardan et võin ma pettuda
muutudes edevaks meheks ilueediks
armuda.. endasse egoismi ohvriks sattuda.
kissis on kolme värvi silmad
kongus banaanina on suur nina
sellisena oled loodud ilma
välimuselt lihtne - iseloomult raske
nõnda voolitud savist sai mind.
ei puhu ma juurde suuga musklit
kosmeetikat üldse ei tolereeri
ja kui meenutan nagu nisukuklit
siis ei tee ma stseeni keerist
paremaks ennast ei korrigeeri.
tahad tule ning tunneta minus
inimest varjuta - peegelpildita
võib - olla olengi ainus maailmas
ilma uhke välismaise n .....
armastan sind terve elu
tema lihtne ilus naeratus
muremõtted tuulena viib
süda armastusest vaevatud
soovin et oleksid siin.
merevaigukarva värvi silmades
soojuse hingust peegeldumas
külmades ja pimedates ilmades
sametise päiksena sillerdamas
haldjana teerada valgustamas.
käed õrnalt põimitud üheks
minnes unistustele vastu
kandes ilusaid tundeid ühes
õnnelik paar eilseks astub
iga raskuse mis ette satub
hella armastuse kaitsvas süles.
siidiselt pehmed juuksed
neil on suviste unelmate hõng
suudlen huulilt nuuksed
muinaslooks koob mälestuste lõng
parimad koos oldud hetked.
täna inglid
täna inglid kurvalt nutavad
taevast langeb pisaratena vihm
piiskadena mööda akent valguvad
aeglane ja raske on nende rütm.
maailma kohal muredest mustad pilved
on tänaval üksikute inimeste laviin
silmades - peegeldumas katkised elud
ei ole valgusfoore reguleerimas siin.
allasurutud äng depressiivselt väljendumas
mille olemasolu hävitab hommikune tablett
igatsus on ideaalselt armastuseks jäljendumas
öösiti ilmutab ennast kui graatsiline siluett
kuigi on vaid sensuaalne visuaalne meeltepett
veelgi ilusam on mälestustest loodud silmapett.
maailm peopesas
peopessa mahub terve maailm
milles igapäevaselt ma elan
kahele südamele loodud unelm
armastus nõnda lummavalt elav.
rajatud kitsukesed teed
ühiselt teineteisega koos
ristuvad nii alati need
õhtuks armsama embusesse toob.
peopessa mahub terve maailm
milles särab igavene päike
peegeldamas inglikujuna sind
kelle naeratus andnud läike
maailmale mis hubaselt nii väike...
see olen ju mina
Kas peegel on liialt täis kriime
või on ta pööratud seina poole
sest enam ma ei näe Sinu sisse
mõistmaks mis Sind vaevab
muudab Sinu tujusid väga
tihti viimasel ajal.
Sinu huuled kõnelevad
segaselt, kiirelt ja
ärrituvalt asjadest
tegudest inimestest
kes viinud endast välja
röövinud enesekindluse.
Kallis see olen ju mina
kes on näinud Sinu
sisemise ja välimise peegli
ühtivat ilu sära palun
ära ela pahameelt minu peal -
hoopiski räägi mulle oma valu südamelt ära.
Mürgine veri
Tõi mind siia malbus, kõigel millel lõpp algus,
samas sammus, kaugele polnud need jalad mind kandnud,
omasgugusega paarund, igavesti kohapeal tammund,
teesklemaks jaksu, kuid kõik on muutusteta,
meel mis ennast laseb petta, ehk ma näen midagi muud,
ja teistest seda sama eeldan, kuid mu pea ei keera,
iga mõte on tähtsusetu, kuulan kuidas nad tulevad lähevad..
peaasi, et nad on kähku teinud, mina ja mu veidrus,
juu olen ma teisest kangast tehtud, millele pole kohta,
mis oli alguses vale, seda ka lõpus ei suuda miski kinni hoida,
pole mina mida toita, tõde on silmas, kuid ii .....
Põrandale valgunud tint [2]
õhin nad seal peenral, põhi alt lendab leemjalt, kes keda keelab, kala vees, konksu alla alati neelab,
sõnade mängus, leidnud oma täiiust, ei mingit näitust, vaid perfektne hääldus, otse näkku, otse torust,
igapäeva jorust, seda hookust pookust mis koorus kui leidsin oma moodust, kuidas see mootor kokku jooksust,
kuulnud polnud, hullult korduv, konditsioon mis vaid ihadel hoidis fookust, väsitab mu noorust,
Räsida saanud enne kui munast koorund, Persse su õiglus, saad kirvega kuklasse, Õigluse tagaajamise tõttu
Hukka läks see..Kogu inimkonna tee, kõik ainult nõuuavad, v .....
Mälestuse passioon ...
Kaua ootasid kuid ootamatu siiski.
seisab sinu ees see veetlev muusa.
Silmis sära , peegeldamas hellust,
teda tundsid veel mitte südamega.
Kibuvitsa õiest sirgus malbe neid,
polnud minagi varem , sul - peig.
Süütas säde, leekidesse südamed,
armastus meid enda rüppe võttis.
Aeg kiire lahku eluteed on viinud,
kujutlused olnust , hetki loovad.
Kas tagasi sind ootan , pigem ei,
me mälestus nüüd kaunim meist.
Hansi!!!
Ulmeline Vend
Kas see on nüüd luuletus,
või see on unetus,
mis edasi veab seda pummelust,
kummaline päev uurida unarust,
keegi oli siin pussanud,
aga ei kõssanud,
kas tuli see sõbra suust,
või sai võimalik just võimatuks,
võigas tuul, lehk läbi luude lõiganud,
paistab, et täna ei tulnud kõva junn
ekskremente terve elu uurind,
Eureka!
Lugupeetud Professor Punnsilm!
Õhus on gaasi! Jah! Mina seda esimesena tundsin!
nõnda said tehtud esimesed sammud-uurida eeterliku olematut,
taevalik ilming alati mu näos asub, kui keegi rõveda käraka
peeru mu akna all pannud, kui hais kadu .....
Mandumis Nähtuse Neuroloog
Silmakirjalik, oli kõik mida enese suhete peegelduses silmasin,
Kuidas on see võimalik? Enam polegi nii Kõlav viis,
kui sõbra viis, sügisene tuule iil, ,mure stiil, mööda selgroogu,
ülespoole ajju judinad kulgesid,
mis tegeliku toonud
põgenemiseks tõe eest puudub moodus,
Mu mooduseks on mu loovuses peidetud toonused,
mida kohtan vaid ülemisel korrusel,kui nina pole enam nohune,
olenematta nendest oludest, katsun elada värskena mitte korduses,
koorudes, sõnade vooludes, virkast voorusest, tihkest kooslusest,
mis kostnud mu eest, hooldust mu sees, lihvides kõik oskust .....
Hallil päeval
Sisutühjus
Kõik kuhu viis ülbus,
Elades võrdluses,
segaduses see mõõtev meel,
põgenes kui kõneles,
Arvates õigeks end,
Ei näe ma kaugele..
Ei näe-ei näe.
Kui kauge on tee
pühiks vihmase taeva,
ulataks käe,
kuid ennäe,
päev eal mööda lähe,
kus mõtlemast ma pääseks,
võimekalt sisu lugedes igal häälel,
mis kostub mul seal pää sees,
enesekesksel maailm jääb väikseks,
kõikjal vaid mu enda peegeldus,
tunnen ennast loona
- mida juba liiga kauua vestetud,
päike pilve piiril, nahka paitab pehme tuul,
vabale meelele piirid on kehtetud,
avaral k .....
Hingeleek
Küünlaleegi väreluses
näen ma oma hinge.
Leek lausa põletab,
kuid hing kõigest lõdiseb
- üksinduse, viha, õnne, ootuse
ärritavast kõdist.
Vahel mõtisklen
on mu silmad hinge peegel,
hing leegis vaid illusioon
Või
mu hing elab vaid ses
praksuva tule heljumises,
tulle vaadates end
hingeelektronidega laen
ehk tähesärra salvestund hing öödeks,
kuid pimeduse laeng liig kalk ja külm,
Seetõttu tasakaaluks päev ning soojus,
TULI-
Inimlikkus, inimhinge
LÄTE