Sõnale peegelpilt leiti 15 luuletust
Peegelpilt
sa oled armas
armas
selle armsa pildi peegelpildi taga peitub peegli must pool.
reegliteta vaba
seal sa oled ilus
ilus
kui homme märgatakse kesta asemel sisu
kõnnid siis päikesepaistes,
või vilus?
sa oled vaba
nii faking vaba
naerad
nutad
täna muregi ei vaeva vaevalt
ent kui homme hukas
mida sa siis tahad`?
vaata peegli peegeldavat poolt
sa tahad lihtsalt olla armastatud
ja armastada.
Peegelpilt.
Naine pildistamas ennast peeglist,
kinni pidamas pole ta ühestki reeglist.
Kohtumine iseendaga peeglis,
kus ei kehti ühetki reeglid.
Iseendaga tõtt vaatamas,
iseendale mõtteid paotamas.
Teised vaid ilusat pildi näevad,
sinu mõtetest nad ilma jäävad.
Neid teavad vaid sina ja su peegelpilt,
see on vabadus kus puudub ainsamgi silt.
Nartsisside prints
Mina olen nartsisside prints
ja sina võid olla mu printsess,
kui sulle meeldib mu edev kants.
Minus kasvab lõpmatu hulk õisi,
neid õrnalt nuusutada tohid,
kuid varsi murda ei või.
Sest kui mulle haiget teed,
vallanduvad valust pisarad,
mis meie aiale toovad mudaveed.
Ühel päeval kui mina suren -
tähistaevasse puhu õitemeri -,
et su üles leiaksin, kui järele tuled.
Eetris kestab edasi meie romanss,
mis tähevalgusena mullal sillerdab -
sellest sünnib uus nartsisside prints.
ENESEKAOTUS
Vahel peegelpilti vaatan
kas seal olen mina.
Ajuti end justkui kaotan
ei tunne ennast ära.
Ühel hetkel kõrgustesse
tõusen linnutiivul.
Peatselt aga põrgutesse
langen hirmuviivul.
Hingesoppi õudus imbub -
kutsub põhjatuse vägi.
Appikarje öösse sumbub
haarab sügaviku käsi.
Piinab juba põrgukära
hajub minu meel.
Aga siis end tunnen ära.
Pääsen. Seekord. Veel.
Kui oled haiget teinud teisel
Kui oled haiget teinud teisel
ja susanud mürgisel noolel sa,
siis olla halb on su enda hingel
ja rahu raske leida.
Kas tõesti hea on valada
oma viha võõra selga.?
Kas tunne on siis mõnusam,
kui laadid viha teise peal?
Kui sul solvangutest küllalt saab,
siis seisa peegli ette.
Vaata, kas näed tõde seal
või on see meelepete.
Peegelpilt ei valeta,
ta hääletu ja tumm,
kuid mõtteid sinus...
äratab ta küll.
Pärast olla on nii hea,
kui leidsid enda hinges vea.
Nüüd võikski õnnel hõisata
ja rõõmsat meelt jagada!
Kõik on möödas.
Kõik on möödas.
Algab uus ja loominguline,
kuigi keha mäletab veel vana.
Ta unustab ja puhastab end vanast,
et sukelduda uude ja tundmatusse,
uude ja huvitavasse,
rõõmsasse ja kütkestavasse ellu.
Kas mina olen see, kes manab naeratuse Su palgeile?
Või on selleks Su enda peegelpilt?
Su enda igavikuline sära?!
Kõik, mida tahtsid öelda, on öeldud.
Sa oled kuuldud.
Su sõnad said öeldud.
Need ei ole mõeldud tuulde loopimiseks või tulle susisemiseks,
vaid keskööl, ma kuulsin ja ma tänasin,
ma võtsin vastu kõik ja palvetasin.
Palvetasin
armu, lahk .....
kolmandas isikus
sealt tuleb Ta hõljudes Su
muredest muretult läbi
nagu oleksid vaid tühine
eilse elatud vari
nagu oleksid kritseldatud
ellu äratamata kontuurid.
sealt tuleb Ta möödudes Sinust
pigistades vaikides silmad kinni
sest kes tahaks näha peegelpilti
enda elust - kaadreid asjadest
millest rääkida ja mõelda
suudad vaid sa kolmandas isikus.
Põrandale valgunud tint [2]
õhin nad seal peenral, põhi alt lendab leemjalt, kes keda keelab, kala vees, konksu alla alati neelab,
sõnade mängus, leidnud oma täiiust, ei mingit näitust, vaid perfektne hääldus, otse näkku, otse torust,
igapäeva jorust, seda hookust pookust mis koorus kui leidsin oma moodust, kuidas see mootor kokku jooksust,
kuulnud polnud, hullult korduv, konditsioon mis vaid ihadel hoidis fookust, väsitab mu noorust,
Räsida saanud enne kui munast koorund, Persse su õiglus, saad kirvega kuklasse, Õigluse tagaajamise tõttu
Hukka läks see..Kogu inimkonna tee, kõik ainult nõuuavad, v .....
Valguse torm
On torm
ja vihma kallab oavarrest
See on tõe vihm, mis voolab
Alla mööda mu külgi
Nagu hane selga vesi….
Aga siiski, ma tunnen külma...
Selgroogu läbivaid värinaid
Sest tõevihm on happeline,
Augustades mu eneseimetluse peegelpilti
tõelisi avasid…
Millest paistab esmakordselt
Sisemine päike, saades üheks osaks,
Valgusetormist!
...
Ma ei taha, et sa ringi kolaksid mu ajus,
näitaks oma peeglist mulle minu peidet poolt,
raputaksid ärkvele mind räästa all, kus sajus
kraabiks ego marraskile piinlikkuse nool.
Ainult sina tead mind täpselt- juustest kuni maani,
loed must sõna-sõnalt sügavale peidet ridu.
Joostes enese eest ilmselt sinust lahti saangi.
Kes see oli, kes su vägivaldselt hinge sidus?
Oled hingepidi minu sugulase laadi.
Tulid ainult korraks, sellest peabki jääma arm.
Purustad mu kaitsva kapsli, rebid eest fassaadi...
Vaatan ennast alastuses. Peegelpilt saab karm.
Heliriin Puista .....