Sõnale pehme leiti 261 luuletust
The Doors - The End
See on lõpp
Ilus sõber
See on lõpp
Minu ainus sõber, lõpp
Meie keeruliste plaanide lõpp
Kõige, mis seisab, lõpp
Ei mingit turvalisust ega üllatust, lõpp
Ma ei vaata sulle enam silma kunagi
Kas kujutad ette, mis saab?
Nii piiritu ja vaba
Hädasti vajades
Mõne võõra kätt
Meeleheitel maal
Eksinud Rooma valude kõnnumaal
Ja kõik lapsed on hullud
Kõik lapsed on hullud
Ootavad
Suvist vihma, jah
Linna servas on oht
Sõida Kuninga maanteel, kallis
Kullakaevanduses imelikud stseenid
Sõida maanteed mööda läände, kallis
Sõida maol, sõida maol
Järvele, .....
Soe sügis
Soe sügis hellitavalt põski paitab,
lehti tasa puudelt alla aitab,
kutsub päiksepaistet esile
ja ei ole ise nõnda vesine.
Laseb pehmel tuulel tasa õõtsuda,
kuigi sügistuul on harjund lõõtsuma,
katab pilved õrna uduga,
et linnutee võiks kergelt sujuda.
Varsti sügisel on rutt,
tali tuleb nii, et taga valge jutt.
Pole siis sügisel aega venida
ta tõepoolest peab ära minema.
Sellest kurb on minu meel,
tahaksin sügises olla veel,
tunda ta hingesilitust
ja õrna südame puudutust.
Drooniliha
See pehme vurin taevas
on kui ronk surma kuulutamas
kaameraga põrguline lendas
küünte vahel pommidamas;
kasaka rahval on ustavad lemmikud
mida saatsid liitlased
mis kiired ja vajalikud
nüüd ära jooksevad venelased;
kellest saab drooniliha
kui nahhui Ukrainast ei tõmba
peetakse õigustatud viha
kui käiakse ringi emba - kumba;
võõral maal, mis pole
idanaabri oma
tagajärg ongi kole
kui rohelisi mehikesi saab juurde tooma
Haavatud lind
Vastu öö haku pehmet satiini
eksles haavatud tiivaga lind.
Tuikas loojangutaevas rubiini,
neisse kiirtesse peibutas sind.
Vastu loojuva päikese puna,
härmaniitidest lõuendi all,
rapsles püünises jõuetuna-
südant kahutas varane hall...
Vastu ergavat loojangupuna
nõrkes haavatud tiivaga lind...
Elu ohverdust nõudis... ja luna-
igal elatud aastal on hind...
Koolipäevad
Koolipäevad on nii soojad
päike lahkelt naeratab
krõbisevais sügislehtis
täna aina püherdan
Naudin koolipäeva kaunist
süda rõõmust trummeldab
siia jäänud linnukene
oksal õnnest siristab
Tuulekäsi pehmekene
juukseid sasib, silitab
õunapuult ta küpse õuna
mulle sülle raputab
Nii hea on koolipäeva tunne,
kui kõik on hästi lõpuni
ja rahus astuda saab jalg
kooliteel nii rõõmsasti
Lend
Terve see aeg möödub lennates,
möödub pilvedes hõljudes,
pehme uduvati sees liueldes,
ennast täiesti ära unustades.
Ees ei ole mingeid tõkkeid,
nõnda vaba on pilvede ränd.
Linnud kõik on allpool pilvi,
kihilise maailmavaate all.
Kõik tunded ekslevad unes ja ilmsi,
tunni järel lendab tund.
Ärkamine on valutu ja puhand,
mõtetes on teine maailm.
Luuletus kaunile neiule.
Ma tunnen ilmas ühte neidu
teist sellist ilmas vist ei leidu!
Ma tean armund temasse
ja loodan et temagi ju minusse!
Ta silmad kuldselt säravad
ja huuled on kui väravad.
Neist väravatest sisse astuks
kui siis mind sa võtaks vastu.
Ta huultel pehme roosa värv,
mis tundub mulle justkui järv.
Sealt järvest sind ma püüdma hakkaks
kui sa mind vaid lemme hakkaks!
Ma mõtlen ainult sinule,
et tuleksid sa minule!
Nüüd armuta ju elu tühi
sest ma peaksin pulma pühi!
Tervitus kallile piigale!2
Tervitus kallile piigale!2
Tere piiga kallikene,
Minu karvapallikene!
Sa oled lihtsalt nõnda kena,
Ei sinuta ma ela enam!
Mul süda rinnus aina keeb,
ei sinuta ma miskit tee!
Ma ainult sinust unistan,
Ja sulle aina sosistan!
Et mulle armas oled sa,
Ei sinuta ma olla saa.
Nüüd mõtlen ainult sinule,
et tuleksid sa minule.
Luuletus kaunile neiule.2
Ma tunnen ilmas ühte neidu
teist sellist ilmas vist ei leidu!
Ma tean armund temasse
ja loodan et temagi ju minusse!
Ta silmad kuldselt säravad
ja huu .....
Muutustes
Sättides sammud päikesesse,
võid leida hoopiski kuu,
sirutades käe äikesesse,
võib tabada Sind tuul,
üllatades tugeva vihmaga,
või pehmete lumehelvestega,
raheteradega, karge külmaga,
tuua kõike, mida luua veel saab.
Kõik elus on muutumas hetkega,
ei Sina seda mõjutada saa,
püüa elada elu sellisena,
et järele jääks Sust´ vaid hea.
- Tarmo Selter -
2022
Metsõunapuu
Metsõunapuu täis on tooreid õunavisse,
iga oks ägab suure raskuse all.
Oma vilju kanda on tal raske,..
Nii üksi seisab-,kibe on ta and.
Metsõunapuul kibestunud ilme,
ei keegi hooli tast,
ei õunu korja puult.
Ainult tugev tuul ja rajuilmad,
raputavad saaki suurt.
Kurb on metsõunapuul olla,
ükski suu ei maitse tema vilja.
Metsõunapuul parem on olla,
kui ta vaikselt saab pehme ja valge lumeteki alla.
Sammud
Kuulen samme,vaikseid samme
on varahommikune tund.
Vihm, see pritsib akna peale,
mul ei olnud öösel und.
Tuul kolistab katuseräästas,
päike pole välja ilmundki.
Kuulen vaid samme lähenemas,
hirmust pole juttugi.
Kaevurakkel kiisu istub,
ei ole teinud sammugi.
Kiisu sammud on ju pehmed,
sina neid ei kuulegi.
Läidan tule pliidi alla,
kuulatan puude praksumist,
piilun aralt aknast välja,
ei ühtegi inimhingelist.
Kuulda on vaid tuttavaid samme,
mis lähenevad ja kaugenevad jälle.
Ainult taevas teab ja tuuled,
lahkunute rännuteid.
Sammud hingel ja mu meele .....
Olen, kes olen
Olen, kes ma olen
ja mu pliiats pidevalt liigub
Ma lõpetan viimasena,
sest ma süvenen 100% ja isegi rohkemgi
olen valmis ennast panustama ja toeks olema,
midagi teoks tegema, väärtust looma
Kui ma oleksin sündinud mehe kehas,
tean täpselt milline ma oleks,
aga ma austan ennast kui naist piisavalt palju,
et ma armastan ennast naisena rohkem
ega eksle soorollide vahetamise teemadel
Ei taha ette kujutada,
kui oleksin sündinud vales kehas,
austan seda, mida olen enda jaoks valinud
ammu
Mind paelub tugevus, sest ma ei oska ennast kaitsta
sellepärast ma arvan, et liha .....
Mälestus
Väiksena ma olin väga loov
tegin ise laule ja
jooksin koos rebastega, mitte huntidega
Orienteerumine meeldis
poiste seltskond oli põhiline
alati mõisa peale, alati võiduni välja võimalusel
Ma võtsin tabureti
see oli minu "Laulukarussell" laulsin seal oma laule
surnud vanaemale ja vanaisale,
sest lapselik vaist ütles, et nad kuulevad
laulsin ka surnuaias hauaplatsil
see oli minu jaoks loomulik
Kui sina sõidad vanaemale-vanaisale külla,
sõitsin mina kalmistule
selline oli minu kui eelkoolilapse elu
Ei tea midagi vanaema kohevatest pannkookidest
või .....
Pendli-Endel
Minu tüüpi mees
on voolav oma sõnakasutuses,
täpne ja korrektne oma tegudes
kui minu sisemine meespoolsus peaks võtma oma kuju
oleks ta reklaamibüroo copywriter
ideaalmaailmas
tal oleks palju naisi,
reisiks palju ega omaks kindlat turvist,
liiguks ringi ja leiaks liikumises oma rütmi
Rändaja tüüpi mees
Ju ma sisimas olen selline
Aga mu naispoolsus on õrn kui pajupuu, aga sitke
kannatab palju aga haavub kergesti, nutab kergesti
kui ma saaks need koos ühenduma,
et see tugevam boheemlaslik meespool kaitses seda pajupuu õrnust
ega muutuks lihtsalt passiivseks peal .....
Mõte
Suured varblased,
rasvunud tihased,
kaneelivärvi pirakad hundid
ning nende enda loomastunud orgunnid
Ma patran niisama,
ajutorm,
sõnad,
mis lihtsalt tulevad pähe
Gangreeni vaetud vana liblikas,
võrgendkoi sööb ära mu tuhkpuu heki,
ei saa midagi teha,
elu kui selline
Pehme kangas katab sinu näo,
sööd konservkilu,
roosa ja kange kollane -
need on ülimad, kui sellised
Ahvipärdik tuleb kahel jalal,
ütleb, "Uhuu",
vaatab,
taevas noorkuu
Ja sedasi,
hüppab üle heki,
nagu puhtalt,
ei jää üldse kinni,
seejärel teeb naljakat häält
ning as .....
Võtan kaunilt suvelt muretuid päevi
Võtan kaunilt suvelt muretuid päevi,
suvel anda on neid kuhjaga.
Naudin suve ilu ja rändan ringi,
oma kaunil kodumaal.
Võtan kaasa rõõmsa meele,
sätin laulu huulile.
Pingutan veel seljakotti,
teen tuuri peale Eestimaal.
Seitse ööd ja seitse päeva,
otsin hingel lohutust.
Pesen end ma allikaveega,
metsaandidest saan kosutust.
Pehme sammal unetekiks,
öösirtsu vaikne viis.
Ei ole vaja rikkust, vara,
et tunda õndsust sedasi.
Suvi on nüüd meie päralt,
meie suve päraltki.
Suve embusesse tõtta,
tõtta täna sinagi!
Loodus
Metsavahel ringi kondas,
väike karupätakas,
ninapidi samblas nuuskis,
käpa all olid mustikad.
Karupoeg oli nõnda armas,
karvane ja pehmeke.
Meelitas end silitama,
kallistama, mopsutama.
Kus on aga karuema,
äkki polegi tal teda?!
Tavaliselt karuema,
jalutab koos poegadega.
Vaevalt nõnda mõelda sain,
kui põõsas kahte-lehte käis.
Sealt välja tormas karuema,
möirgas nii, et mets kõik kajas.
Nüüd ei võta ma iial kaasa linnupoja,
kes samblas tasa siutsub
ja teeb hädakisa.
Küllap passib kuskil linnuema
ja mind ei aja enam mure taga.
William Blake "A Poison Tree" (Mürgipuu)
Ma olin oma sõbra peale vihane;
Rääkisin oma vihast, mu viha sai otsa
Ma olin oma vaenlase peale vihane:
Ma ei öelnud seda, mu viha kasvas
Ja ma kastsin seda hirmudega,
Öö ja hommik enda pisaratega:
Ja ma päevitasin seda naeratustega,
Ja pehmete petlike kavalustega
Ja see kasvas nii päeval kui öösel
Kuni see õuna heleda kandis
Ja mu vaenlane nägi seda säravat,
Ja ta teadis, et see on minu oma
Ja minu aeda, varastas,
Kui öö pooluse looritas;
Hommikul, rõõmus, ma näen;
Mu vaenlane, puu all, välja sirutunud