Sõnale peidus leiti 144 luuletust
Peidus
Kus Sa ometi peidad ennast?
Ma võin täna, homme Sinu peale mõelda,
sest mul on aega koristada Su magamistuba
enda ihalevatest mõtetest,
mis piiravat Su olemuse eksistentslikku keset
Tule nüüd,
aga Sa pole "käsin-poon-lasen tüüp"
Veel vähem laseksid ennast mingil naishakatisel kamandada,
kuhu, millal tulla ja millal lahkuda
Armastuse avarus meil tundmata jäi
Igas hetkes on peidus päikest
Igas hetkes on peidus päikest -
kullakarva, suurt ja väikest,
luues naeru, luues rõõmu,
päiksekiirtest õnnesõõmu.
Igas hetkes on peidus päikest -
öises naerus, õhtus vaikses,
tundes, mis nii hea ja mõnus,
tukses, milles kirge, võlu.
Igas hetkes on peidus päikest,
tulgu taevast kas või äikest,
vihm see taimed äratab,
et päikesele särada.
- Tarmo Selter -
2022
Igas naises peidus nõida...
Lõpetades oma päeva,
oma olemust nüüd saavad
välja tuua nõiakesed
võluvad ja kaunikesed,
lastes ikka luual lendu,
nautides, mis neile andnud
öine kuu ja lõkke valgus,
videvikus alles algus,
nõidudes nii kõiki ära,
ole Sa siis noor vana,
igas naises peidus nõida,
keda täna näha võid Sa...
- Tarmo Selter -
Peidus - kõigi eest
Külge sulanud külmale südale,
Närbub lill, lootes parimaid aegu.
Lehed langevad alla, üks ühele -
Veidi soojust saaks, kübetki praegu.
Killud murduvad, süda jääb jäässe,
Oota natuke veel, ära kuku.
Ära kurvasta, küll sa ka pääsed
Võtmed leiduvad igal ju lukul.
Näed kuis kuu, paistab, seal kaugel,
Soosib sulle parimaid aegu.
Veidi veel, ole, süda on kange.
Hella pai tee tal õrnakse käega.
Tiina Klemets
Kevad on siin- Südames
Vihmapilve taga vangis
on kuldne, naeratav päikene,
sealt ei tule, ega paista välja
ühtki päikesekiirekest.
Süda ütleb, näitab mulle,
kevad siin on, kullake,
päästa rõõmud hingest valla,
taas särab sinu ümber päikene!
Aga akna taga vihma sajab,
sügist meenutab,
hinges kurbus, ringi tiirutab,
silmist pisaraid ladistab.
Mu peas on terve maailm
Mu peas on terve maailm, mida keegi ei näe.
Ma oskan varjata seda, mis mul mõtteis.
Välja olen mõelnud terve maailma, mis eksisteerib vaid mu peas.
Keegi ei näe, keegi ei tea.
See maailm pole püsiv, ta muutub ja kasvab koos minuga, ta on minu hästi hoitud saladus. Ta paistab väike, kuid minu jaoks on ta kõik.
Mu peas on paik, kus saan endiselt tunda lapselikke rõõme.
Või kasvada vanaks, olles ise veel noor.
Ses maailmas on unistused reaalsus ja reaalsus unustatud.
Päris elu käib siiski minuga kaasas,
tusase tujuga on sealgi torm.
See on aga okei,
Sest lill .....
Õnn mängib peitust minuga
Õnn mängib peitust minuga
otsin teda ma
Õnn mängib peitust minuga
ta pooli ei vaheta
Otsin õnne siit ja sealt
otsin ikka veel
Õnn ei välja tulla taha
aeg ju pooled vahetada
Võtan kokku kogu jõu
pühin higi,küsin nõu
Endas kõik ma ära muudan
küll siis õnne leida suudan
Leidsin õnne ülesse
ta peitu pugend õuele
Iial enam taha ma
mängida peitust õnnega
Lepatriinu
Lepatriinudel kirevad kuued,
nööbidki mustad on ees,
ei eales neid tulemas kuule,
nad peidus on põõsaste sees.
Mitu täppi Sa loed tema kuuelt,
seda liiki ta jäädavalt on,
tema, kes sündinud suvel,
kevade meilegi toob.
Lepatriinul on lühike elu,
kuid keegi teda ära ei söö,
kuue värvuses peitumas ilu
on silmale värvides rõõm.
On punast ja kollast, oranži,
neil kõigil on ühine joon,
musti täppe me looduse kantsis
pelgamas lind kui ka loom.
Lepatriinusid õrnalt Sa hoia,
nad Sinule halba ei tee,
ta puhkab, siis edasi lendab,
üle taevaste laotuste, .....
Unedemaa
On üks koht, kus kõik on võimalik.
Piisab vaid su enese soovist.
Tundub see mõte ehk utooplik,
Et kuskil keegi unelmaid täita proovib?
See maa ei ole kaugete merede taga,
Ei ole mõeldud vaid kellegi teise jaoks.
See asub su suletud silmade taga
Ja uinudes saada võibki see teoks.
Just su unedemaa on see,
Kus avanevad uksed ja lood.
Unelmad on peidus su enese sees.
Ole vaid see, kes ellu nad toob!
Koledik
Ühel päeval metsa tuli õudne koledik.
Välja nägi üsna hirmus ja pisut imelik:
Jalgu on tal lausa kuus ja kihvad teravadki suus.
Keset pead nii suured sarved, seljas kasukas, mis soe on talvel.
Silmadki on kurjad tal - kaks on ees ja kaks on taga.
Vastu maad käib sahinal ta pikk ja okkaline saba.
Miks tuli siia metsa ta, ei seda keegi teada saa...
Kus on kõigi kaitsja karu? Sellestki ei saada aru.
Kõik loomad justkui kadunud - nad oma urgu pugenud.
Hirmutab neid võõras koll - äkki hoopis mingi troll?
Koledik teeb metsas ringe, trambib jalgu, kisendab.
Mitte keegi pole k .....
Rahu
Linnast tulin, läksin metsa,
aeg see oli hiline,
otsisin seal mõnda oksa,
taevas oli sinine.
Jalutasin, leidsin oksa -
nõnda suur ja tugev see,
astusin siis kännu otsa,
mis seal kõrval pehkind veel.
Sirutasin ennast üles,
hingasin siis sügavalt,
hoidsin puul ma kinni ümbert,
hakkasin siis ronima.
Ronisin ma oksa peale,
istusin seal vaikides,
mõeldes halvale ja heale,
elu üle vaagides.
Olles peidus puude süles
lehesahinate sees,
leian ennast jälle üles
iseenda hetkedes.
Kiire elutempo see
ei lase ennast laadida,
tulen ikka jälle veel,
et rahu, vai .....
Laupäev
Laupäev tuli üks ja kaks,
lumi lendas alla "Plaks!",
maandudes mu nina peale,
armsale ja nõnda heale,
kõdistades nõnda, et
aevastusest lendas vett,
avastades aga kohe -
jää on peidus allpool lume.
Kukkusin siis potsti maha,
justkui tahaks seljatada
nädalat, va' kavalpead,
mis on toonud halba, head,
kuid tuppa lähen tasa-tasa,
tuleb kaotust tunnistada,
ravida end päeva-kaks,
et saada jälle tugevaks.
- Tarmo Selter -
2024