Sõnale piin leiti 298 luuletust
Mõtte piin
Mu mõte kisub ikka sõtta,
nii päeval, kui ka ööl.
Ta unenäoski ringi kondab
ja piinab terve öö.
Uudised kõik täis on sõda,
vähe kuuleb häid.
Maailm aina oigab ägab,
mõtted hulluks läind.
Kuid ma siiski mõtteid kogun-
kannatlikke, häid...
Püüan endas leida rahu,
kuigi see nii raske näib.
Lõputu piin...
Aitab juba,
ma ei ürita hiilata,
Ma ei taha enam valu,
tekib tunne, et keegi ei hooli.
Pole keegi saanud luba,
et mind piinata,
Enam kaua ei seda talu,
et südamesse lüüakse mürgitatud nooli.
Tahan natuke rahu ja vaikust,
unustada probleemid ja mured.
Ei taha kuulda koguaeg laitust,
mu hingest niigi järel vaid vared.
Ma tühje sõnu ei loobi,
ning pahandusi ei oota.
Ma ikka saan valusaima hoobi,
no mida on mul veel loota?!
Olen üritanud harjuda,
kuid üha valusam on mööduv päev.
Tahaks kuhugi natukeseks varjuda,
palveks olen põiminud käed.
.....
Kurva kunstniku elu
Sõbrad toovad mulle vaid valu,
jumalat ma aina palun.
Maailm mu ymber on must,
elu pole lill ega lust.
Aegajalt naeratan teile,
nööri valmis sidusin eile.
miks on elu selline piin
aitab mind vaid ehe viin
Surm mind ootab vaikuses,
lapsed ei mängi enam sopaloikudes.
Me koigi saatus on sama.
kas keegi yldse saab enam vanaks?
Abieluahelad
Oodanud juba ammu olen,
mil pääseks abileluahelaist.
Keegi mulle ei ütle, ega ütlema tule,
kas õige, või vale see, kuidas talitan.
Ei minu valu keegi tunne
ei tea mu valu piinavat.
Kas elan hommikut ma üle,
või ootan teistpool väravat.
Ja, ja, kannatada pole vaja
ja kanda kaelas ahelaid.
Elu on üks ja sinu pöralt,
raisku lasta pole mõtet elu, paremat.
Ei taha tühjadele lubadustele anda ma armu,
neist on juba küllalt saand,
Võib- olla kunagi veel armun,
eks aeg seda ise mul' seletab.
Peidan valu 6
Mu vana eideke ei kõlba enam
seega, läksin klassiõega kevadet nautima
olen oma uue Eeva Aadam
käinud baaris, pargis ja nüüd kodus istuma;
tahtsin saada temalt seksi
aga nüd peame päev otsa koos olema
ei saagi enam olla üksi
sest ei tohi ta end ära kasutatuna tundma;
ja nii oma kodus peidan valu
oma armukese ees kõveralt naeratama
seda mõtet istudes ei talu
kui peaks eit koju jõudma;
koputatakse ukse taga
armuke läheb ust avama
kui on eit, lahkun kodust rutuga
olen vana mehena valmis ära jooksma
Valu
Ei jaksa enam kanda valu,
mis elab minu sees.
Tule,tule minust välja valu,
ära rohkem haiget tee!
Ära vangista mu südant enam,
ära rebi hinge seest!
Ära minu unedesse roni,
mine lihtsalt teepealt eest!
Mina lasen lahti sinust,
lase lahti minustki!
Oled kohutavalt valus-
ja pole sul piirigi.
Lasen muusikal sind rebida
ja häälel välja karjuda.
Ei saa ju sinuga harjuda valu...
Jäta mind rahule, seda vaid palun!
Mina...Tema päikesekiir...
Ta kannab mind kukil,
võtab mind sülle,
kiigutab nii, et lendan ma.
Nätsu närides keelab magama jääda,
õhtul üksi ei luba mind välja.
Haigena keedab ingveriteed,
ennem ekskursiooni,
loeb sõnad peale.
Ostab vile, juhul kui...
metsas ma peaksin kaduma.
Ükskõik kus olin,
häda küüsist ta säästis,
päästis mind.
Päikesekiir, valgus tunneli lõpus,
lootus...
kuid üks moment ta pillab mind.
Usaldus kaob. Valgus kustub.
Ma ei ole enam osa temast.
Kes ma siis olen?
...
Kuhu kadus see naine?...
Kuhu kadus see naine...
Kes hinge kinni hoidis,
kui paps mind kiigutas?
Seesamune, kes lasi minu pisaraist,
enda särgi üle valada.
See, kes suhkruvett tegi öösel...
kell kolm.
Kuhu kadus see eevatütar...
kelle dubleerija soovisin,
iga hinna eest olla?
Iga inimhinge silmad ruumist,
talle olid suunatud.
Kuhu kadus see naisterahvas...
kes sünnitas mind?
Kes toitis, hoidis ja armastas?
See naine, kes valsi sammud,
mulle õpetas...
Nüüd temast alles jäänud...
vaid elus kest.
Tükkideks portselan, mis vajab...
liimimist.
Liim või mitte, kas ta...
nüüd jääbki ka .....
Ta istub tugitoolis
Isa ei liigu, ega räägi palju
sest ta ujub oma enda mõtetes
enam majast ka ei välju
ta on päevad läbi tugitoolis istudes;
üritab oma labürindis üle augu saada
mis ajus haigutab halastamatult
tahab mitte elu unustada
ja aeg möödub arusaamatult;
ta on kinni minevikus
mis segamini tänapäevaga
ära kaob tal enda isiksus
reageerib ümbrusele kivinäoga;
alzheimerile pole ravi
väga vähe annab vastu teha
mõistus kaob sügavasse kraavi
ta vaim sureb enne keha