Sõnale pikk leiti 415 luuletust
Hädaabikõne
Au ja kiitus esirinde sõduritele
kes olemas abivajajatele
minnakse sündmuskohale
enne helistatakse häirekeskusele;
mu sugulane olnud 3 aastat tööl
igasugu draama on tal vööl
kuulnud pealt mõrva
ja enesetappu kumisevat kõrva;
võib olla 8 - 24 tunnine vahetus
ja väga pikk kirjavahetus
üks dispetšer saab 200 - 300 kõne
kasvõi ja väsitab ära tõesti mõne;
häirekeskustes on ainult 1 arvuti
igale kasutajale kohakuti
sest riigi eelarve ei võimalda paremini
seega hädalist otsida läheb kauemini;
helistajat leitakse kuni kolme
läbi mobiilside tugijaama sà .....
Lillepeenar lume all
tean sa ei kuule seda
öösel laps mus patja
vahel nutta tihub
üles otsib unes
Sinu pihud
päevapaistena
mu hell ema
nüüd lumi sulab
tuleb taeva alla kevad
ainult sina ei näe
iial seda enam
tee õieni veel ees
on väga pikk
peatu selleks vahel
peenral pilk
Kollases taksos
kollases taksos
ahastuses kurbuses
katki rebituna
iseenda sügavustes
armastada kedagi kaugelt maalt
kelle kohalolugi enam vahel ei mäleta
kelle eksistens eksisteerib ise ilma minuta
ilma minu toeta
aga
kuskil on see armastus ikkagi peidus
ma ei teadnud, kuhu see takso viib mind
pikk sirge tee
ei ühtegi konarlikkust
ja ma tundsin ennast reedetuna
ja võimetuna sulgeda albumikaasi
kinni ja lõpetada peatükk,
mida kunagi alustasin suure õhinaga
minu ettekujutuse vili
soovunelm
ebaterve loomus
aga igatsus
igatsus sellest igavesest päevast
kui päike loojub silmapiiril .....
Vanaema
Vanaema silmadesse
toon täna päikesesära,
punaseid tulpe sülemiga,
ta armastab neid väga.
Nii lahke, hea ta olnud mulle
kogu lapsepõlve aja,
kasvult vanaema väike,
kuid sees on soe süda.
Vanaema suul on naerukurrud,
lahkusest räägivad ta silmad head,
kätel elurakke palju,
käed väsinud pole eal.
Vahest vanaema teeb juttu
minu isast, emastki,
heietab pikka jutulõnga,
kuidas elu oli vanasti.
Vahel vanaema unustab end ära,
siis laulab ta nii armsasti,
tal on ilus laulukõla,
meeli köidab alati.
Kallis oled vanaema,
piiritult Sind armastan,
kauneid tu .....
Head vastlapäeva!
Vaikselt kukleid nohistades,
end mäest alla libistades
tehti pikka linaliugu,
et saaks lambailt palju villu.
Ãœhes kohas hernesuppi,
teises jälle tangukruupi
söödi enne paastupäeva,
nähes selleks palju vaeva -
nii see vanarahval käis,
nüüd meie kõht on kukleid täis.
- Tarmo Selter -
2023
Valel päeval
Sellel valel päeval tuli kiri
mu eksilt, kes igavleb
ma tean, et mujale ta ei tiri
mind, kui ainult tähelepanus vaevleb;
talle ma ei vasta
kui hiljem "K" kirjutan õhtutunni lõpus
tunnen ära tema saasta
millesse mu süda ära uppus;
oli ju juttu, kuidas mullu
mul oli tüdrukuid nagu kartulit
keda kratt 2021 jõulud tegi hullu
kinkis haaremi nii nooblit;
kuid pidin ajapikku ühe tõelise
välja valima eraelus
täitsin ära südametunnistuse
mis mul teisi vabastada palus;
aga üks aeg ööklubis
pärast pikka lakkumist
kellegi võõra ta kinni nabis
ja sai näha n .....
Hea ja ustav sõber
Sõbrast malli tuleb võtta ikka,
kui ta Sul tõeline sõber on.
Kaasa lüüa igas asjas,
võtta elult, mis võtta on.
Sõbraga saab tehtud nalju,
rõõmustada südamest.
Kurbust ära võtta hingest,
ikka tõeline sõber võib.
Tõelise sõbra kõrval
käid eluteed pikka.
Tõelise sõbraga on vaimumaailm rikkam,
elu keerdkäikudel kindlamalt käid.
Minu neljajalgne sõbrake
Ka lemmikloom võib tunnustatud saada,
kui ta sul ainus sõbrake on.
Heal sõbrapäeval rohkem kallistusi võib anda,
krõbinaid kõige paremaid.
Neljajalgne sõber kallis on mulle,
tema truud silmad saatmas alati.
Saba lehvitades jookseb vastu mulle,
ta sõbralik on igati.
Kui mul mure südant närib,
siis mu neljajalgne sõbrake
peidab pea sülle minule,
seal niutsub tasa kullake.
Rõõmsaid päevi väga palju
koos me vastu võtame.
Suurteks sõpradeks me jääme,
koos pikka eluteed me kõnnime.
Vastlakuklid
Oi, mis maitsvad vastkakuklid,
vastlapäev on tulekul!
Tali, mis sa enam passid,
lumigi on minekul.
Vastkapäeval lusti, sära,
kelgusõidud teeme ära,
pikka liugu laseme,
saavutame uue taseme.
Vanarahva kombekohaselt
hernesuppi keedame,
oaleemekest maitseme,
seakooti närime,
lakapealsel hullame.
Võtame sest päevast palju,
teeme rohkelt rahvanalju,
kaotame piirid endi seest,
võtame ja naudime hetki vastlatest.
ava(n) ise hetki
valgeneb juba
varese kraaksumine
lõhub vaikuse
*
ülased vihmas
raskete piiskade eest
pead ära on keerand
*
huikab Pikksaares
äkki händkakk märtsiöös
sellest võpatad
*
mäe taga põllul
lõoke õhus lõõritab
puhtevalguses
*
laiali taeva
all kõikjale laotub rõõm
möödunud talvest
*
päikeseloojang
teeäärsel männitüvel
saabumas õhtu
*
hämarust kuulad
krabisedes pojengilt
kukkus õieleht
Juuni
Vaatan ookeani
Vaatan sinna, kus laiub ees ookean.
Vaarun raskelt voodisse, tõmban hinge ja puhkan.
Mõtlen, kuis raskelt möödub üks ja siis ka teine päev.
Olen elus, kas ma selleks üldse ka vaeva näen!?
Vaatan ookeani põhjatusse sügavikku.
Kes see mulle sealt vastu lehvitab?
Ma põgenen, šokeeritult vaatan minevikku.
Ma põgenen, otsin väljapääsu, ahmin õhku.
Minevik hajub, minevik taandub, olevik tuleb,
tuleb ja neelab ära kõik jutud,
kõik sündmused - ära kõik lõhub.
Jälle mõtlen, seekord pikalt, seekord ainult sellest.
Tuleb tuul, puhub ära mu mõttelennu,
mõtlen taas .....
Ehted maha ja ahju!
Ja vot dakk, pühad läbi
eest talv veel pikk
kellel veel kuusk, olgu häbi
pange valmis oma tikk;
puul ehted maha ja ahju!
õues on külm taas
mul pole kahju
muid viperusi veel põues;
et uuel aastal sõdida
pättide, meedia, arvete ja vaesusega
pole vaja head uut aastat soovida
kui teel see igasugu veidrustega;
3 kunni päeval sai kaevust viina
olgu see kink joodikutele
kui sind väsimus ei piina
siis tehkem teed üllatustele;
venelased end praegu ristivad
nääridel tehakse kalastamist
on kaua enne, kui taas kevad
praegu teeb talv hammustamist;
kui kellegil pu .....
Kes seal kuuse taga piilub?
Kes seal kuuse taga piilub,
müts kui lumelobjakas?
Valge habe laotub lumel,
see vist päkapikk naljakas-.
Äkki on ta ära eksind,
reelt maha kukkunud,
ehk on ehmatunud veidi,
kuuse alla peitu pugenud?!
Päkapikul lumi põlvistsaati,
sära silmist pole kadunud.
Ta vist ootab jõulutaati,
see kuusk tal välja valitud.
Hiilin vaikselt lähemale,
tõstan kuuseoksad kõrgemale.
Kedagi ei näe ma seal,
ainult väiksed jäljed lume peal!
Selle kuuse valingi,
süda mulle ütleb nii...
Hea meeleolu tuppa toon,
päkapikust ilusa laulugi loon.
Jõulusäras
Jõulud sõidavad mööda talvist teed,
seal, kus sõidavad saanid, reed.
Jõulusära helgib taga ja ees.
Valges habemes jõuluvana,
põhjapõdrad säravad kuljustega.
Särav valge lumi maad katab,
pinnatuisk on õhuke ja õrn.
Särav lumi enda kaissu võtab
kuusepuud, mis igihaljad on.
Päkapikkudel on säravad kuued,
peas tutimütsid uued,
jalas pika ninaga potikud,
kingikotid jõulusäraga ehitud.
Igas koduaknas paistab sära,
kõik südamed jõuluootuses on täna.
Jõulurahu ihkab iga väikene ja suur,
sel pühal säraval jõulukuul.
Jõulurõõmu mahub palju südame
Päkapikud on küll väiksed,
aga nende jõud on suur,
jõulude ajal päkapikke
täis on terve ilmaruum.
Kõikjal siginat, saginat kuulda,
piparkooke täis on ahjusuud,
lapsed maiad on jõulukuul,
rõõm lööb särama kahvatul kuul.
Ehetes kuusepuu kõlistab oksi,
kuusepuu all päkapikke istumas nähti.
Kingitusi on sama palju kui häid lapsi,
egas päkapikud niisama ei rapsi,
neil on ikka tõsi taga.
Kingikoti kuhjad on kõrged kui lumehanged,
oi, milline rõõm on südame peal,
päkapikud tööst rõõmu tunnevad seal!
Igal jõuluajal nad ringi piiluvad maailma peal .....
