Sõnale pilge leiti 43 luuletust
Kes julgeb teotada armastust
Kes julgeb teotada armastust
armastust, mis süütu, naiivne, siiras vaid
Sa teotad ja pilkad kellegi armastust
kuid sa ei tea tema südame tagamaid.
Sa ei tea, mis uksed on avanenud
või mis väravad sulgunud selle armastuse ees
Sa ei tea, mille arvelt on teed tehtud
mida ohverdatud selle armastuse eest.
Sa ütled - ma naeran
puhast armastust leida võib vaid filmis
Kuid möödunud kannatust ja vaeva
ma näen, võib leida ka sinu silmist.
Supivaht ja Seebivesi
Supivaht ja Seebivesi
alailma kahekesi
kõrrest körti imevad,
kuni luugid pimedad…
Roosisoola riputades,
kulliküüsi tiputades
ninu kokku nohistavad,
räigelt tõde sohistavad
oma joru ajades –
kõrget Mina vajades…
Põõsa alla rämpsuvesi!
Olgu kas või mitmekesi.
Mulle meeldib puhas vuuk.
Tõmban välja kõik, mis puuk.
/Mari*Uri/
Eesel
Väiksed asjad suureks puhud
nagu seebimullid,
sigadele ette söödad
puhtad heinarullid,
tühjad asjad täis kõik teed,
ajad upakile –
väärtuslikud minutid
jätad ripakile…
Kui ei tea, mis niit, mis nõel
ja kumb käib kumma taha,
siis kaamel jäta rahule!
Nii astud eeslilt maha.
/Mari*Uri/
Kolme rublane
Emale
tean teise ilma
kaasa võtsid
minu pärast hingevalu
ohtra silmavee
kuhugile eal minna
mul pole peitu
selle eest
*
ainult üks kiri vanaisalt
kõigi mu lastekodude
aastate jooksul milles
õnnelikult kolme rublane
sees
päts sooja saia pudel
limonaadi teel poest
vana mõisani poistega
kordamööda pätsist haugates
kordamööda pudelist rüübates
kiirelt otsa sai see
siiski vahel tagasi tahan
seda katkistes tanksaabastes
lapitud dressipükstes
oma nõelutud sokkides
Elva jõeäärset pilgeni päikest
silmapiirini vabadust täi .....
need põlemata jäänud kirjad
Su kirjades on alles
me räästais tilkuv
Emajõe tulvavetes kevad
nii heleroheline päiksevalge
ei iial nõnda enam
mu käsi harva puudutab
neid hetki ka silmavesi
mis mõnda nendest vahel
kaua puhtaks pesi tasakesi
kui penikeeltes külajõgi
ülastega kaldal mais
me kirjades igavesti
voolama jääb see kevad
hing armunud kus olla
pilgeni kord sai
august verandal
laudlinal laual jorjenid ja
astrid veega vaasis
postkastist äsja välja
võetud ajaleht
aeda aknal suured
suve tuppa toovad klaasid
päiksest roosatavad õhtul
kaua raamid sellest täitub
pilgeni hetk
kaks erinevat ilma nii saavad
jälle kokku kui tulen majja
kastemärjas taldu kõrvetavas rohus
karta ei oska sellest saada nohu
Haydni „ Lahkumissümfooniat “ kuulates
seda suve enam iial
ei tule tagasi neid lilli ja pilvi
puhtevärskeid hommikuid
täis loojangut õhtuid
taeva alust pilgeni täitnud
õitsemist suurt
pikk hüvastijätt ootamas
ees iga astriga aias õunaga
puul kokku pigistan suu
et sa ei näeks
kuidas hinges vallandub
karje valu lämmatav nuuks
kellega vaadata
kellega koos vaikides vaadata
kupu kuldsest õitsemist
pilvega järve kohal
raudrohu valgeid õisi
suveöös
tolmuse küla teega
päikest joovaid
januseid karikakraid
liblikaga teist korda
õitsvalt võilille õielt
mu käsi ta ehmatas lendu
*
maailm pole
enam endine
kui peenrale aias
variseb pojengilt
krabisedes õieleht
pilgeni täis sai
seegi hetk
räägid rohu ja lillega
meel endiselt jääb vaikseks
suvepäeva heldusest ja
hellusest valgest pilvest
sinitaevas järve kohal
virvendavas vees
et tulikate õitsemist
päev pilgeni on täis
putketes külatee äärest
ussikeele puhast sina
silm juurde otsib veel
nii kerge on süda
et ilmas sellises saad
olla õhtuni teel
räägid rohu ja lillega
nüüd üht ning sama keelt
kuhu minna Su sõnade eest
luulega abielus olemine
ei tuleks enamusel
kõne allagi ometi tehakse
seda aastaid ollakse koos
vihmased venivad sügised
hallid pikad talved korraga
päikest pilgeni täis kevaded
ööd kus padi on kuum
tuba kahvatuvalge
kuhu minna Su sõnade eest
mis on liialt puhtad malbed
kui hing arglikult lehtib alles
pusisin Andrei teemal edasi
on igas armastuses varjul
ka tema paratamatu hukk
ükskõik kuis hing ei karjuks
jääb järgi üksnes tuki
kõrval mustav tukk
kustub kire lõõm
veres olnud suudlused
need õnnevalus ööd
pilgeni täis päikest rõõm
eha valgusena ehk siiski alles
me armu miilav hõõg
Sinusse voolas
samamoodi nagu vesi jões
aja voolamises oled sina
mitte pilliroog kalmus
kaldavees kevadeti pilgeni
täis vett kraavid ojad
päevad õhtud ööd
hommikud on su kõrged
madalad kaldad
pilvine lapsepõlv
indiaanlaseks olemise
poisiiga onn puu otsas
kartulid küpsemas tuhas
nukust liblikaks saanu
märjad tiivad kivil kuivamas
niidetud luhal
Sinusse voolas
mu poisiea puhtus
ta otsatu nukrus
meretäis kurbust
