Sõnale pilk leiti 428 luuletust (pop)
Ema
Iga ema seda teab
millal kõige armsamaks
oma last ta peab...
Siis kui laps on uinunud
kätu emme käel,
nutt ja kisa ununud,
õnnemuie näol...
Ja kui laps on pikutand,
ärkab unest üles,
käed su poole sirutab,
naeratab su süles...
Kui ta tujus vallatus
sinu naeru ootab
või ükskõik, mis hetkel, kus
pilk teil rõõmus kohtab...
Kui sa oled kurb või mures
ja su laps su juurde tuleb,
sügavalt su silma kaeb,
puudutab, - ja õnn sind laeb...
Austus ning armastus
Vastumeelne tunne, painav.
Valdusi endale koljus laiab.
Salvab kõk organismi lihased
katab viimsegi naha pinnase.
Sulgeb lootuse silme sees
varjab pilti reaalelu ees.
Oled muutunud külmaks ning mõistmatuks,
teistele jäänud südamelt avamatuks.
Sind ei paisteta kuulavat kui seletad,
üksnes oma tuimsusega teisi peletad.
Pühendud tõsimeeli oma huvide arendusse
ent nende väärtus ilma sotsiaalse rahuta langeb unustusse.
Rääkimata, et oled peagi murdumas
on su lähedased end süüdi tundmas.
Kinnitad neile, et emotsionaalselt ajad on tormikad,
saladuslo .....
Mu sõber
Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.
Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool -
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.
Mõtteil
pole lennukust -
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada...
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.
Juurtel
pole julgestust.
Maa .....
palju õnne
vähestest sõnadest
nii palju juttu
mille mõtegi
uttu
kaob ruttu
kes pilgutaks silmi
nii et tibuke peos
näitaks end
et langevarjunöör avaneks
ja maanduks ometi see
lõputu lend
kiiremini kõrgemale kaugemale
head mehed on vait
nad ka kaevavad kraave või
lõhuvad puid
toidavad suid
soojade käte ja sooja südamega
kui otsid surfajat
lainelaudadel
suhete haudadel
pankade treppidel
kasiinode keppidel
jääb üle ainult
õnne sul soovida
võid ju proovida
Sanya
Hundina olla...
Kui öises,pimedas taevas,
on kuuvalgus mind võlumas-
siis võiksin hundina olla,
kes uhke ja vabana elab...
Tahaks kuuluda hundikarja,
tunda end ühena neist.
Kus reeglid on kõik paigas
ja usaldatakse teineteist...
Nendega koos jahti peaks,
õlg-õla kõrval jookseks...
Tugevad kehad,meeled valla,
veri pulbitsemas soontes....
Hundi tarkus-on see jõud,
mis aitab tal ellu jääda.
Kuigi kiskja,on tal ka õrnust,
mida tuleb osata vaadata....
Tahaks suruda näo vastu koonu,
tunda pehmete karvade soojust...
Nautida kollaste silmade pilku,
kus kogemusi,teadmisi palju. .....
TÜLI
Kõik tõusud ja mõõnad suhetes,
tulevad - lähevad tundmatut teed.
Üks silmapilk muuta võib kõik,
meid pimedus haarab, on kurjuse võit.
Unetud ööd ja kõledad päevad,
seda kurjuse ahned silmad kaevad.
Vihaseid sõnu kui nooli meil sajab,
järgneb külm vaikus, mis hulluks ajab.
Miks on küll nii raske pidada suu,
olla neil hetkedeil vaikne kui kuu?
Kõik tehtud teod ja valusad sõnad,
meil hinge ju seest söövad!
Raske on näha headust teise sees,
abituna pimeduse sõiduvees.
Kuid hoolimata suhte inetust mõõnast,
lõpuks armastus ju kurjuse võidab?
Anna .....
Purunenud maailm..
Sõnad on näilikult tühjad,
Pilk nii süüdlaslikult helge.
Südames kahetsuse kuhjad,
Hinges kõik nüüdseks selge.
Mõtted vajuvad masenduse rajale,
Tunded lahknevad raginal kaheks.
Seletusi võib anda ühele või sajale,
Jääda võib sellestki liiga väheks.
Unustuse rajad keerutavad üles tolmud,
Mälestusi sügaval hinges hoides ja peites,
Ununeda võib kõik kaunis, mis olnud,
Meenub alles vastastikku mälestustega seistes.
Nii tühi pilk, nii kaudselt selged soovid,
Nii kibedad, nii valusad pisarate varjud.
Kui selgus selge teadmine, et siiski hoolid,
Miks .....
Nii
Öö sametkangas õlgadel mul lasub
Kuu kulda pillas juustele
Täna olen kurbuse kuninganna
Valusate mõtete vardjatar
Kuu näib olevat nukker koos minuga
Ta pale kalbena valgustab kuuskede latvu
Vaid tema näib teadvat mu tumedaid mõtteid
Valu valgub minusse ja
Liighatab hämaruse saabudes
Ta, ööloom, on päeval peidus
Argiste mõtete varjus
Pimeduse käed pigistavad südant
Sõnad on ammu surnud
Hiline tund on hinges
Mälestused ei lase minna
Lootusetus kisub seestpoolt krampi
Imeb viimsegi soojuse
Meie jaoks ei jätku enam dimensioone
Lämbun hääletult
Tagasi vaa .....
Vabadus
Oma raskes tunnete ahelas,
näritud vaevast ja tumedast kurbusest,
masendus kriibib kurgus karedas,
kuid pole pääsu ses't koledast tundmusest.
Sügavast pilkasest pimedast
end teele sunnib see hing.
Nägu uhutud pisaraist kibedast,
sest aina kitseneb eluteering.
Võttes kokku oma nõrkenud jõu,
rühib ta läbi nii tule kui vee.
Murrab tormi ja kannatab kõu,
lõpuks tunneb: leidnud on tee.
Nagu liivateragi pärlikarpi poeb,
et seal koonduda iluks säravaks.
Nii ka hing, kes end päästetuks loeb,
tunneb südames lootust tärkamas.
Ja leiabki väsinud hing oma rahu
.....
Detsember
Nüüd lumepilvedesse
loojang vajub
ei ole vahet
päeval ega ööl
ja lobjakas ja
pikad vihmasajud:
need aastalõpu
viimsed meistritööd.
Pilk eksleb
hingesoppe pidi
ja silme ees on
läinu panoraam:
on omajagu
samme tehtud tagurpidi
nii mõnes asjaski
on muutund arusaam.
Kui tasakaalus
üldse olid kaalud?
Mis trikke vahel tegi
heitlik meel?
Kes ära kadus ja kes
ikka kõndis
me kõrval pisut
konarlikul teel.
See aastalõpu
kerge raskus
ja unistus,
mis ootab ees…
Ei saa ju öelda
nagu kõigel oleks
minna lastud,
ei saa ju öelda
.....
Kevade luule
Ahistav igatsus krohvis ta südameseinu,
pole akendki millest õhku oleks imbunud,
ei siin hapnikku leidu.
Üks mõte kannab viha ta ajju,
ei leia keegi leegi eest varju.
Ta tunded on kirglikult kuumad,
ta kadeduse nöörid teda surmavalt poovad.
Ta süda jääb seisma kesk vaevalist tõusu,
kas pikk on neil samm
või ongi temast saanud tunnete vang.
Ta pilku ei tõsta, ta vaikib kui tumm,
ta mõtteis pole miskit selget,
on vaid ahastus, millel voolamise
peatamiseks puudub tamm.
Ta vaikselt nüüd kustub igatsuse embuses,
kaob vaikselt tal usk ja lootski hä .....
Talv
Kui talv tuleb meile, siis säravad tulid,
ja päikese käes sädeleb lumi,
loodus on tardunud, oodates imet,
metsas ei kuulnud loomi ja linde…
Kõik vaikne… kuulda vaid tuiskute ulgu,
nad räägivad mulle kaunist lugu…
Sel ajal võib ärgata nõiduslik jõud,
mis kütkestab pilku ja iluga võlub ...
Talv, nagu ingel, on säravas riides,
ja lume valgedus on ümberringi!
Valged on linnad, põllud ning laaned...
helged ka unelmad ja mõttekaared…
Siin lumemetsas nauding elab,
ja talv minu saatusse suurt õnne põimib.
Siit leidsin ma muusat, innustust, ilu,
Südam .....
Mida Sa Türa Teed!?
Mida SA türa teed?
Hipi kalkar; shikilt narkar;
litslik maakas; ambaali kargas;
Mida sa Türa teed!?
Autoriteet? Inimkonna Lohviku dieet;
Alla käinu mentaliteet; Kuningas oma Pasa sees;
Nii, et käi vittu! pugeda,et äbarikule meeldida?
Tõeline värdjate planeet; kelle uhkus-ülbus ära hellitas;
ei mingit perse lakkumist siit; otse jalaga kobaraisse;
vot see on aus stiil; arva mida tahad; sassis tropp;
terve elu vältel su pea ainult täis paska- Ennast alla laskmas;
sest teised kõik siin kartsas on sellisest käitumisest killukese haarand;
Eks kõik on õigustatud; vastu kar .....
lapse EMA
Oled parim ema - kas ise seda üldse tead?
samuti kui kuld on pilk mis tema silmis näed
samuti kui süda soojad on su käed
kui hellalt silitavad oma tibu pead
Oled elu talle andnud
vaid seda kaitsnud hoidnud
lohutanud nukraid nutte
lugenud rõõmsaid unejutte
Oled tema kaitseingel
paistku sulle virmaliste valgus
ei see ole lõpp või algus
vaid teekond mida sammud
Pimeneb
Pimeneb
Päike loojudes läitis kõik tähed
Üks mälestus jälitab mind
Sa pöördud minust ja lähed
Saatjaks mu valutav pilk
Sa minna võid, ei ole minust takistajat
Ma oma nutud hiljem nutan tuulde
Kui pole sinus enam armastajat-
Siis elan üle selle,
Hambad surutuna huulde