Sõnale pilk leiti 428 luuletust
tsüklist „Poisiiga“
Sind vargsi bussis
ohates vaadates
Su pilku argsi oodates
suu muud midagi ei
lausu
hing Sul õnnejanus
armuvalus veel kaua
pillavalt õitseks
iga hetk nüüd kirsina
Sul puhkeks päevas õide
vaid ära taha ainult seda
Sul pähe hakkaks
igavesti see heleroheline
õrn kevad
Kas armastus on kurjast?
Ära vaata mind kurja pilguga
ma tean see pilk on Sul sama võimas kui mul
mis hetkega võib purustada nii peegleid kui ka klaase
Ma tunnen ja tajun ka ju
ma olen inimhing ikkagi
kes tiirleb siin ilmas oma kogemuste jahil
Armastan Sind lihtsalt nii väga
kui Sa teaks
võib-olla tead
kui...
kui mul ei olnud iseedaga hea suhe,
olid esimene, kes sellest teada sai
ja palusin pääseteid vabanemiseks
sellest, mida tundsid
lendasid kiiremini kui Aladdin oma vaibal
tulles, olles, kadudes...
siiani mäletan oma ebaperfektsionistlikke kulme
sa tahtsid näidata mulle kogu oma kodukanti
mitte, et kiire oleks kuskile või et keegi meid ootaks
et oleks see üks ühele aeg,
mida teiste keskel tihti ei olnud
või oli see limiteeritud
mäletan su ema pilku kui seisin uksel
ei ühtegi sõna
tema soe vastuvõttev naeratus
võimalik, et ühe hetkega olin ma vastu võetud,
t .....
No endiselt pole tuju
Pühad ja muu on jälle ligemal
aga kellele sellest kasu?
üks draama ja rutiin mulle
ära ootamist see ei tasu;
ainult lükkan lund
kas kodus või tööl
tuleb kätte see tund
kui vits mul vööl;
et nuhelda advendiajal teisi
kes mind tüütavad
nendeks mehi, lapsi ja naisi
nad jõule ja aastalõppu soovivad;
andsin müügimehele ju peksa
kes päkapikuna ukse taga seisis
ajaga kaasas käia ajada ei jaksa
olen veel omadega oktoobris;
talv on siin käes
peame pigem sellega tegelema
on külma terves väes
ja saab elektrit makstes me mädanema;
päkapiku rotilõksu .....
Meri on leinas
Külm pilkane pimedus hiilib mööda mereranda,
justkui otsiks kedagi või midagi-.
Meri mustjaid laineid tasa loksutab,
rannaribalt kustutab.
Valged kajakad kisades leinavad,
õige madalale mere kohale laskuvad.
Soolased pisarad mere sülle kukuvad,
kuulda on, kuis merelained tasa nutavad.
Täna leinas on võimas ja püha meri,
mere hinges miskit suri.
Kuid laulumemme laulud merest jäävad elama
ja merelainetele igaveseks loksuma.
Valmisolek
ole valmis kui räägid huntidega
nad haistavad kõike
alasti tunne tekkis
ära vaata mind nii
nagu Sa teaksid mu tõde
ja hakkad mind pilkama selle tõe väljastamise eest
aga oskan peita ennast nagu rebane urgu
ja sa ei tea, kui kaua need filmid kestavad
seal kesklinna kinos
mälu teeb haiget
Sain öösel unes Sinult
tindi ja sulepeaga
möödunud sajandist
valgele paberile
kirjutatud kirja
oled armunud rääkisid selles
Onegini kombel liiga kaua
kord vaatasin Su silmadesse
Sinust Puškini Tatjana oli saanud
tähtedel armsatel paberil
kaua peatus pilk lõpuks ohkasin
jah haiget tegin siiski saatust tänan
et Sind kohtasin
aastaid hiljem põlvitada võib
tänus meel selle hetke eest
Must Praost
Ridaelamu on mul hooldada
kus aeg - ajalt keegi ööbib
igasugu võivad külastada
kes soovib, see proovib;
ukse taga värinat tundsin
ja masin tänaval ei sõida
uut kohalolu ära aimasin
aga ei tea keda;
täiskuu valguses seisab mees
kellel silmad kollaselt palavad
must kuub, must kaabu ja sau ees
ta kohalolek teiste pilke haaravad;
Must Praost Joonas on tema
ennast nii tutvustab
taha lauda asus istuma
maast, ilmast ja maagiast jutustab;
nahast kaantega raamat
tema nimega, selle ta avab
ei taha kohvi, teed ega muut paremat
viisakalt ja madalalt vastab;
tee .....
oma esimesele tüdrukule
jah tegin haiget
ei suu ei käed
osanud Sind hoida
alles nüüd seda näen
kui enam päev
meile koos ei koida
mälu hetki omatahtsi
kui raamatuid riiuleis
korda säeb
üksi nendega jääb
ah me suudlusjanus suud
veri hõõguvkuum
kõik siis oli uus ja suur
meis põles kui loojangust
aknal ruut
miski tähtis polnud muu
mu hing Su hingega
kui kevadvalgusega
pärast pikka talve kohtus
pilk küsis kas Sina oled see
mu heitlik meel kellest joobub
enam iial ei loobu
järve ääres keskpäeval sellest
õnnest viskub näoli rohtu
ühe öö read
Ühe öö read
nagu päev valgusest
täitub taeva alune
elu heldusest
see sinugi sees
muutub helluseks
tänuks olemise eest
aidaku meid selles
hinge puhtaks põletav
leek ka ajas
mis veel alles ees
*
kõik muu kui on
ära olnud
taas jõuad elu ilu valuni
tänagi seda endale
palusin
*
mis oleks õite ilu
kui poleks nende
puhkemist närtsimist
ööde kõrvetavat vilu
hingel sellega
toime tulemist
seemnete pikka ootust
vihmast märjaks
saanud mullas
enne kui päike
õied üle kuldab
*
nii palju surmi
üle elada
veel jääda el .....
Tore sügis
Tore sügis poeb samblasülle tuttu,
ärkab koos karge hommiku hallaga,
pilvepadja peal veel päikene tukub,
lehispuudelt kastetilku kukub.
Sügisele meeldib karge hommik,
meeldib tuulevilinat kuulata,
meeldib väikene vihmakrabin,
pilkases ööpimeduses viibida.
Kirjud lehed meeltmööda on sügisele,
vaade ilus, kui puudelt alla langevad,
mõni lehekene keerutab end õhus....
Sügis, oled tõesti kõige toredam!
Tänavad
Kõndides tänaval, vaadates üles
Jälgies inimesi, läheb mõte uitama.
Kes nad on ja milline on nende lugu?
Elu on ime, ja kokkusattumus,
Et mõnest inimesest möödudes
Satub sinu pilk ja mõte temale.
See peatub seal vaid mõne sekundi
Ning peagi unustad ta
Ja temast saab vaid inimene kellest möödusid tänaval.
Kuid ka tal on oma lugu,
Oma siht, oma elutee.
Kuhu suunas astub ta küll tänaval?
Millise ukse ta avab? Kes teda ootab?
Võid ju küll mõtiskelda kuhu tõttab võõras,
Kuid siiski jääb see teadmata
Ja varsti ta unustad,
Sest sinul on Sinu tee,
Temal on .....
Rändaja
Rändaja
tühjas ja eluta kosmoses
ümber vaid tähtede vilked
surnuks külmunud liha
ja külmunud hing
skafandrile maalitud pilked
Möödujaid
pole- pole huvi miks
olen siin tühjusse paisatud
miks mina
just moondatud kivimiks
vaimu kandjana rändajaks raisatud
Ema nuttis
kõrva hingas- rända aasta või sajand
kodu leiad sa küllap mu laps
olin soovimatu
mu pere mind lihtsalt ei vajand
võttis pesast- skafandrisse surus- kosmosse lajatas paps
Nüüd rändangi
hulk igavaid tähti planeete
kuni ilmub üks sinakal kumal
näen ülalt
kuis mehed ja naised ja lapsed .....