Sõnale pilt leiti 202 luuletust
Elu
Mis on meie mõte,
mis on meie missioon,
kui vajalik on lõke?
Kas tulevik on me visioon?
Kas me vajame teisi,
või piisab ka endast.
Tahad kodu või reisi,
või pilte iseendast?
Äkki elu on minevik,
kuid nägevus on tulevik,
sest tegelt puudub olevik,
see on Võsu alevik.
Kas sa lihtsalt töötad,
ei mõtle elu peale.
Paar koni ära suitsetad,
naeratad sellepeale.
Aga vaata taevasse ja mõtle
me pole siin ainukesed,
niiet võta kätte ja ütle,
et sinus peitub universum.
Seinast ja laest
Kas oled alanud seinast ja laest,
ainsamast kahvlist ja üksikust noast?
Alanud kruusast, savist ja paest -
sulgenud silmad, kus tuul puhub toast?
Kas oled leppinud päevad ja ööd,
et polegi paljukest, mida sa sööd,
et polegi midagi kui ainult tööd -
kuni on parajaks kasvanud vööd?
Kas oled vaadanud, kiiganud ellu
kaugelt - sest lähemalt ei ole lastud,
talletand pilte ja paiku su mällu,
et oleks jõudu, kui aeg tuleb vastu?
Kas oled kuulanud mõtteid ja juttu,
nagu seal polekski sinuga seotut?
Katsunud peitudes pageda uttu,
varjata iseend, näotut ja teotut?
K .....
Valguse torm
On torm
ja vihma kallab oavarrest
See on tõe vihm, mis voolab
Alla mööda mu külgi
Nagu hane selga vesi….
Aga siiski, ma tunnen külma...
Selgroogu läbivaid värinaid
Sest tõevihm on happeline,
Augustades mu eneseimetluse peegelpilti
tõelisi avasid…
Millest paistab esmakordselt
Sisemine päike, saades üheks osaks,
Valgusetormist!
...
Ühel varajasel hommikutunnil,
kui taevas veel helendas kuu,
lahkusid siit elust-
tahtmata, kuid haiguse sunnil.
Soovin Sul kogu rahu sel teel
kuid hüvastijätuks ei paota suud.
Valust ei jäänud keegi meist ilma,
seda teed enamus on käinud.
Vaatan Su pilti, pisarad silmas,
Kas tõesti igaveseks oled Sa läinud?
Kaotusvalu murrab ka tugeva,
teadsin, kui hoidsin Su kätt nii õrna.
Su lahkumine jättis haava nii sügava,
sest ma, Sa tead, kaotasin oma sõbra.
Maivis L.
Kui terve maa lund juba täis...
Kui terve maa lund juba täis,
mis helkleb varjundites öösel...
Kui kutsub külla võlulaas,
ja pole ammu olnud lörtsi...
Kui õhk on värske, kange, külm
ja härmatisest valged juuksed...
me ümber valge särav pulm
ning lugu ümisevad tuisud...
Sel ajal kätte jõuab talv
ma joovastuses tema ilust...
on lumehelbed nagu parv
mis tansisklevad tuuleõhus...
See pilt on unustamatu...
on lummatud kõik looduse ilust...
Siin asu, rahu, muretus
Talv sütitab mus luuleinnu...
/20.detsember 2015/
***
On elu selles raamatus, mis lebab sinu laua viimases sahtlis
On elu selles toas, kus sa Talle küünlavalges tantsid
Kui Ta iha su vastu on homseks ka kadunud
Sulle jääb igaveseks tema armastav pilk
On elu selles raamatus, mis lebab I k k a sinu laua viimases sahtlis
On elu selles toas, kus su kortsunud käed avavad albumi täis pilte teist kahest
Kui ta iha su vastu on ununenud ja sa muutunud üheks teraks tema liivas
Sulle jääb igaveseks tema nurjatu kink
"Ta vajas sind"
Tema esimene langevarjuhüpe,
lennuk kogumas kõrgust.
Saavutatud viimne piir,
nüüd teha tuleb vaid lüke.
Tal on vibra sees, on veidi närvis,
soovitakse edu, seda läheb tarvis.
Mis nüüd juhtuma hakkab...
südametöö sellest hetkest lakkab.
Ta hingab sügavalt sisse
ja avab ukse.
"Soovin hauale nartsisse!"
Süda teeb viimse tukse.
Eemaldub ta lennukist
näol pehme naeratus.
Ta on rõõmus, kuid vaid viivuks,
puudus elukindlustus.
Sööstes maa poole
näost kaob naeratus.
Kurb lõpp sellele loole,
peagi alles tast mälestus.
Kätte jõudmas aeg, v .....
Mängureeglid
Ta pikakasvu, moodsalt riides,
Ja astub pehmelt, näed, nagu tantsib!
Nii palju saladust ta kõnes...
Rind ette, õlad taha... Praegu!
Vist astus mööda..? ei, nüüd pöörab pead!
Suunurgad jälle tegid seda naeru.
Kes lubas olla niivõrd kena?
Ma suudan vaikida, ma suudan vastu panna!
Lõpp. Kindlal sammul läheb ära,
Kuid seljast vaatepilt ei ole kuigi halvem...
Miks õhk on kadund? Tehke aknad lahti!
Need isuäratavad jooned löövad vaimuhaigeks.
Written by A.S.
Dedicated to D.P.
Viimane hetk
See oli vastik, külm ja pime,
vihmane ning väga kole.
Lähenemas kahte tulukest
kahjuks nägid liiga hilja.
Nüüd süda nutab valust
ja kurbus on hinges,
läbi pisarate pilti sinust
ma mäletan kogu elu.
Sellest päevast sai su viimnepäev
ja sellest hetkest su viimne hetk.
Sellest hetkest sind enam ei ole,
olgu ilus ja rahulik su taevaretk.
04.06.2009
Jää hüvasti
Jää hüvasti, mu armas-kallis ema,
tean hästi, kuid ei enam tunne sind...
Ka lapsed kaotanud on vanaema -
jäi säraküünlast alles ainult ving.
Ei tea, miks peaksin hoidma norus pea
ja jagama neid kole-maotuid maid...
Ei tea, miks pole ma sul küllalt hea
ja miks peaks leinama ma elavaid?
Kas igatsen ma olematuid aegu,
kus tingimus ei katnud armastust?
Nii nagu näen ma seda pilti praegu:
ei ole tarvis kurba luuletust!
Teen ise valmis ahjusoojad kringlid,
peod pean ja oma peret kallistan -
ja kutsun külla kullasäras inglid
ning nende paistel rõõmus trallitan!
.....
Jõe õiglus
Tegin pildi. Lahe.metsast ja mäest
Mitte ühe. Mitu. Kurat. Kadus käest
Mitte pilt.Masin.Mis pildi tegi mäest
Kadus jõkke.Küll hoidsin kõigest väest
Ei leia hullu loos. Pilt ju jäi
Mitte pilt. Pildid. Ja nii kaunid
Ehk liigki kaunid. Et masin alla jäi
Arvas.Ei suuda.Luua pilte enam nii häid.
Ei vaidle.Need tõesti hinge matavad
Seal mägi pilve piiri hellitab.
Huilgavad metsad. Kaljunukke katavad
All jõgi. Vette tikkuvaid oksi keelitab.
Tüli norib.kõigiga Kes ta teele satuvad
Nõrkus sel pildil. Mis kaunidust viilutab
Pole h .....
Sina
Su nägu ja hääl ja lõhn ja soojad käed…
Su kaunid südamelöögid,
Sind ümbritsev maailm, mis näed…
Ma elan su imelisest lõhnast,
Ma suplen su hallides silmades…
Unistan vaid sinust, kuigi oled kõigest mälestus,
Elad siiani mu südame kildudes…
Su silmad ja mõtted ja tunded ja naeratus…
Seda kõike kaotada… Oli tõeline õnnetus…
Ma puudutan su nägu,
Ma suudlen su naeratust…
Kuid oled kõigest elutu kogu
Nendel katkistel, räsitud piltidel…
Kallimale
Mõtted laiali mul peas,
aru sain ma oma veast.
Sa mulle täna saatsid kirja,
selle avasin ma hilja.
Laiali on nüüd mu hing,
sest mõttes maha olen matnud sind.
Soovin kirjutada sulle luulet,
aga keskendun vaid muule.
Kirjast leitsin sinu pildi,
se hingelt maha keeras vindi.
Nüüd su pilti siin ma vaatan!
ja välja saamist ainult ootan!.!
Pisaratilk
Miks ometi mõtlen ma sulle?
Miks ometi ootan ma sind?
Sa valetasid ju mulle,
ei taha sa mind.
Oled muutnud kogu elu mul
ning varastasid mu südame kui kull.
Ma olen sulle ju null
ja sa sooviksid, et sul oleks teerull.
Sellega sõidaksid minust üle,
ei peataks sind ükski mendi vile.
Sooviksid, et oleksin teel nii sile,
kui on kurgipeenral kile.
Maha langeb mul pisaratilk,
mis on küll lahja kui silk,
kuid sinuni roomab see silmapilk,
et meelde jätta sinu näo pilt.
Extasy ekstaasikas
Sinu sülle taas langesin
ja sa kangesid.
Sa soendasid ning lohutasid mind
ning mina igatsen tohutult sind.
Oli tore taas kogeda seda tunnet
ja vajuda sinu pilt silme ees unne.
Sa hoidsid mind nii õrnalt
ning paljud vaatasid seda kõrvalt.
Olin jälle seitsmendas taevas
või hoopis imeilusas laevas.
Kujutasin end sinuga ja langesin ekstaasi
nagu oleksin pannud extasyt.
Sinuga rääkimine toob mu hinge rahu
ja sa kunagi ei aja mulle jahu.
Oled sa nii hoolitsev mu vastu,
kuid mina noomitsev- see ei kattu.
Austus ning armastus
Vastumeelne tunne, painav.
Valdusi endale koljus laiab.
Salvab kõk organismi lihased
katab viimsegi naha pinnase.
Sulgeb lootuse silme sees
varjab pilti reaalelu ees.
Oled muutunud külmaks ning mõistmatuks,
teistele jäänud südamelt avamatuks.
Sind ei paisteta kuulavat kui seletad,
üksnes oma tuimsusega teisi peletad.
Pühendud tõsimeeli oma huvide arendusse
ent nende väärtus ilma sotsiaalse rahuta langeb unustusse.
Rääkimata, et oled peagi murdumas
on su lähedased end süüdi tundmas.
Kinnitad neile, et emotsionaalselt ajad on tormikad,
saladuslo .....
Kevad
Kui tänavatelt lumi sulab
ja jõed pääsevad jää alt välja.
Mina panen õhemalt riide
ja lähen sõpradega välja.
Koolilõpp on juba lähedal
ja soe suvi ootab.
Unustan ära kõik külma
ja lähen rõõmsana sooja kevadesse.
Välja saan tuua ma ratta
samuti ka oma kaamera,
et teha sest ilust nüüd pilte,
nii kaua kui see ilu veel kestab.