Sõnale pilv leiti 813 luuletust
Vihma kord on täna tulla
Vihma kord on täna tulla,
päike puhkab pilvedes,
võtan endalegi aega,
ei ma täna rabele.
Vihmast rõõmu saavad metsad,
jõe-ja järvesuu,
iga puulehekene oksal,
iga siutsuv linnusuu.
Põllultki saab puhast kulda,
kui sealt vihm läbi käib,
iga seeme, mis pandud mulda,
kasvujõudu saab sedamaid.
Kui siis päike tuleb välja,
silitab kuldseid viljapäid,
siis taas rõõmu kõigil olla...
Vihmakene, kalla, kalla!
Sinu aeg
Sa saad olla päikeseks
neile, kes pole varjutamas
pilvena Su teed.
Sa saad olla hääleks
neile, kes pole vaigistamas
hingede keelt.
Sa saad olla sõbraks
neile, kes on siiramad
kui allikate vesi.
Sa elades saad vanaks,
jäävad Sinuga vaid parimad
ajast, mis Sul oli.
- Tarmo Selter -
2022
Kui mõelda pisut kaugemale
Kui mõelda pisut kaugemale,
mõelda aasta-aegadele.
Kui aasta-aegu lapata,
võid leida midagi põnevat ja elulähedat.
Selgub see, et inimene
on õige lähedane looduse ehitusele.
Kevadel, kui ärkab loodus
ja pungad puudel puhkevad,
siis tunnetad ka ise seda,
et elu uus sus sündimas.
Kui on suvi täies õites
ja päike katab kogu maad,
siis tunneb iga suur ja väike süda,
õnnetunnet suuremat.
Kui tuleb sügis, sammul suurel
ja vihmapilved maad katavad,
siis ronib kurbus sinugi hinge,
tulevad kõiksugu pisarad.
Talvel koged külmatunnet,
viirused kimbutavad m .....
Pöördes ilm
Päike piilub pilve tagant,
täna veidi aralt.
Kogu taevas tinakarva,
hiilib vihmasagar.
Tuulesuu on soe, kuid vali,
liiva üles keerutab.
Tulemas on kõuemürin,
kuskil juba paugutab.
Valged raheterad suvel!
Aga nad ei riku meelt.
Üllatusi pöördes ilmast,
tuleb aina juurde veel.
oh, jumal
Lillele
kaua võtab aega
väga kaua
enne kui pilvel lased olla pilv
lillel lill mäel mägi jõel jõgi
põllul põld metsal mets
kärbsel kärbes rohul rohi
muutub suureks sinu jaoks
nende omailm
peatub sellel rahus silm
vaatamas neist enam väsi
vaim nende olemist
puutuda käsi
*
tsüklist „Poisiiga“
mu arm
me hinged kaua
on vaikinud
las nad nüüd öö läbi
ahnelt räägivad
janustena oma keeles
kuldseks säratavad
meeled kuni valgus
meid sellest äratab
saadab päeva teele
*
oh jumal kuidas
mu poisiea
hommikute värs .....
sirelid õitsevad
tõused täna vara üles
oled enesele poeet
vaatad pilvi läheb üle
kuum veel lillel leek
sinagi neis päevis
kuskil oled
hõõgub vaim ja meel
juuksed märjad taeva sinast
aega uks on lahti veel
mida ootad loodad
ei tea isegi
ilm läheks lihtsalt soojaks
muud ei midagi
*
ma imestamast
endiselt ei väsi
kui maa seest
välja tuleb rohi
kasel tagasi on lehekohin
kõrvu mullast puude tüvest
tõuseb öösel tume kohin
mingi kummaline sosin
et hetkes mõnes
nii hommikuni
olla lihtsalt tohin
et kõik see jõena
voolab verre
jääb sinna päevaks terveks
.....
oma õele
siis kui valgeid pilvi
läheb taevas
puudelt elu haljust
alla nõrgub
iga hetk on kuldne laegas
olemine saab juurde kõrgust
meel vastu võtma
tõrgub surma
inimese inetust
et ilu habrast hurma
neelab pimedus
*
üks oleks hing
kellega koos olla ajas
kallistaks kes su elu
aastaid see karje
taeva all kajand
ime et hing
üldse on elus
ärkab hommikul üles
tuleb päeva kaasa
hetki hoiab süles
mõnda neist ei haava
*
ka mina vananen mu arm
mind maha jätab sarm
ja hilinenud õitsemine
kuis olin arg
öid valgeid kartsid meeled
justnagu linnud parves .....
Vihmasagar
Täna on nii pilves ilm,
kuid minu sees on päikest küll,
sest korjan rõõmu hingele,
nii siit,-kui sealtpoolt natuke.
Ei heiduta see minu meelt,
et vihma aina sajab teel,
sest mul ei ole jonnituju
ja vihma pärast ei jää ka koju.
Tähtis see, et hinges särab päike
ja tujul rõõmus meel on sees
ei hirmuta siis vihmasagar väike
ei meeleolu nullini vii.
Suurel määral sõltub tuju ilmast-,
kas naeratad või siis poetad pisara,
kuid ära lase heidutada ennast,
ühel väiksel vihmasagaral.
tsüklist "Vestlusi vanaisaga"
mida on mul peale hakata
universumi galaktikate
hiigel-vesinikupilvedega
tähtede sünni ja surmaga
elu sisse sündinuna
nii kaua kuni kustunud
pole maa ja päike
pärast elu õnnehurma
jään ka mina nende juurde
helesiniselt mis
kosmoses kumab ja kutsub
Tere, Lembit
Tere, Lembit! Sa üllatad endiselt mind tõsiselt. Olen kõiki Su luuletusi lugenud. Mõnda isegi mitu korda. Ilmselt oled seda teinud minugi luuletustega. Aeg oleks vist juba kokku saada. Meil on mille üle arutleda.
Su viimane luuletus vabadusest ja surmast jahmatas oma kosmilise valu piiridega. Selleni tavainimene üldiselt ei jõua. Selleks peab olema tuttav universumi evolutsiooniga. Teadma üht-teist galaktikate hiigel-vesinikepilvede, tähtede sünni ja surma kohta. Teadma hõõguva maa tekkimisest, selle jahtumisest.. Et jõuda õunauude õitsemiseni praegu välja.
ühtäkki mõ .....
Kui elu on su vastu julm
Vahest on nii, et elu sind maatasa teeb.
Ei rõõmusta siis päike särav,
ei lilli taha näha silm
ja kogu aeg on pilves ilm.
Ei suuda voodist tõustagi siis,
ja ei tahagi, et uus päev jõuaks sinuni.
Siis keha rampraske on
ja mõtted mustad kui sünge öö.
Siis ilus linnulaulgi tundub kui musta Kaarna kraaks,
...vaaks, vaaks.
Siis tunned, kuidas elu sind enda alla matab
ja väljapääsud kõik kinni katab.
Ühel hetkel tunned siiski jõudu endas
ja saatuse kiuste püsti ajad ennast.
Püsti ajad ennast ja vaatad päikse poole.
Vaatad sinitaevast selget
ja mõtted trügivad .....
Paine
Täida energiakeha augud,
ära ripu küljes,
ära klammerdu
Ütlen seda nii endale kui ka Sulle,
sest ma tean, kui raske
on ketravate mõtetega, mis on iha täis,
ennast magama panna
uinutada
Ja kui Sa hommikul ärkad,
on Su mõtted ikka samad
ja kui mõte on muutunud, siis Sa ei panegi seda tähele,
kui vaid teadvustad, oh, ma täna ei mõelnudki
keskendumine oli mujal
Energiakeha tahab visata nagu lasso või päästja nööri,
palun aita ja tiri mind tagasi Koju
Lähme veedame koos aega ja hõljume koos oma udupilve sees
Kõik ei ole nii ideaalne
Või siiski on?
rääkimine
peaks nagu kogu aeg
millestki rääkima
või järsku enam ei peaks
õieti ei tahakski seda teha
kuidas näeks olemine välja
ilma sõnadeta
üksnes rohu kasvamine
puude lehtimine pilvede
liikumine taeva lael
lillede õitsemine aias peenral
liblikate laskumine õiele
õietolmu ja nektari järele
kuidas suudaksime me koos
hoida siis aega siduda inimest
kokku eluga
aidata tal olla päevas kinni
äkki ei peakski su käsi
olema kogu aeg ümber
elu kaela
kes teab kuidas peaks
hennapõõsad on hakanud
õitsema meel astuma
nende okste alla
Slowdive - Alison
Kuula tähelepanelikult ja ära ole uimas
Ma olen siin hommikul,
sest ma lihtsalt hõljun
Su sigaret põleb ikka veel
Sinu segane maailm tekitab mulle põnevust
Alison, ma olen eksinud
Alison, ma ütlesin, et me oleme uppumas
Siin pole midagi, aga see on okei
Väljaspool sinu tuba keerleb su õde
Aga ta naerab ja ütleb mulle, et temaga on kõik hästi
Ma arvan, et ta on seal kuskil olemas
Ja meremehed, nad võtavad poosid sisse
Telekaga kaetud seinad, vastavad aeglaselt
Enda jutu ja pillidega
Sinu sassis elu erutab mind siiani
Alison, ma olen eksinud
Alison, ma joon su v .....
suvi on alles ees
Sipelgate teeraja kõrval
kükitades
kui suve kulgemisega
saab kokku meel
ta mõistma hakkab
pilvede ja puude keelt
sind haarab äkki tänutunne
olemise eest
kui pikk selleni on olnud tee
nägemaks kuis sipelgas
liblika ajab lendu
ta ära läheks
tal tee pealt eest
et õitsemise heldust
tuleb päeva veel
ja sina oled selle
suure ilma sees