Sõnale pilv leiti 810 luuletust
oma aega vaadates
ime üldse veel et elad
alles mets jõgi põld
pärast vihma koju viiv
lompides tee kus pilved sees
kui nii palju surma
su tapmiseks on varutud
see jätkub arutult
kas jääbki nii et õeks ja
vennaks vaid kutsuda
saad lilli linde eal
mitte sulle teele
kaasa antud inimest
lehti põndakul mets
õitse tee ääres sirel
üle kõige selle
tule ikka siis kui aeg
saab täis päeva
endistviisi heldelt
Suveöö
Mu taevas ja mu meri on tumedad,
taevas lendleb pilvedest palee,
ja mulle tundub, et me mõlemad- õhust ja veest,
mu külmunud teedel on suveöö hinge,
meri ja taevas, kohtuvad taas, kui ennast ma vabaks siit rebin,
on pime ent kerge, ma vajun ja lendan,
tumedad pilved ja meri.
Me rändame mööda üht ringi,
rändame kuniks on taevas ja meri,
mööda vee ja taeva piiri,
üht tumedat pilve ma otsin,
ringi käib pea, ma vajun ja lendan,
suveöö õhust ja veest,
Tiina ja Miina kultuuripealinnas
Tiina ja Miina -
nad läksivad Aleksandri,
ostsivad koksid
ja olivad ämbris:
Sest härrade pead olid
kiilad ja kulund
rahakott õhuke
hambaread purud!
Kes oli kobe,
sel pilv oli pükstes,
seisivad aina
ja vahtisid üksnes.
Tiina jõi kohe end
veidike purju.
Miina tegi silmi,
ent ei märgand see lurjus.
Tiina ja Miina
siis läksivad kottu -
pesivad näod
ja kobisid tuttu.
10.01.24.
Tartus
0.5.01.2024
Tulgu ja aitage taipu.
Või ei näegu mu silmad enam linndude lendu.
Ema maa lilled on sinised, põõsad on rohelised.
Voolab jõgi, ületab sisinaga.
Sired lõhnavad, elu kõhnemaks läheb.
Paksu mett ma voolutan endast, iga hommik juukseid koolutan.
Lilled armastavad päikese lasereid, paiku neid paiku!.
Kuu on jättnud pisaradest suure laigu, mis osutab mulle teed.Oleks ainult palunud kustuta mu jäljed teekonna järjest.
Nagu lilledele mulle ei jättku neid kiireid talveks, ärge nutke ärge nutke.Näete pilvedes mind möödumas muinesse külla.
Ma igavesti ulgun südam .....
Pakane
Pakane näpistab ninaotsa,
poeb mantli käisesse,
külmetab varbaid,
hammustab sõrmeotsi,
ei jäta ta kiusamist järele.
Pikk tee mul veel minna,
tõmban mantlikrae ülesse,
soe sall jäi rippuma varna,
aeg kihutas kuklasse.
Õnneks tuisku pole näha,
teed ei ole hangedes,
puudel lumemütsid valged,
pilvist lumevatti pudeneb.
Soojust täis on kõik mu mõtted,
pakane käisest põgeneb,
ei ma ole nüüd pakase ohver,
soe tunne
südamepõue libiseb.
Meri
Merel on sinuga alati rahu,
merel on sinu poolt loodud aeg,
merel on tähed ja kuu,
merel on päike ja pilved,
merel on sügavus,
merel on lained,
merel on elu ja surm,
merel on algus,
merel on lõpp,
merel on unustus,
merel on meenutus,
merel on unistused,
merel on tühjus,
merel on süütuse puhtust,
merel on süüdlase räpasust,
merel on mõrvareid,
merel on ingleid,
merel on saatanad,
merel on linde,
merel on kalu,
merel on põhi,
merel on pind,
merel on raskus,
merel on kergus,
merel on vett.
Varemed ja sademed
Päikesekiirte eest põgenev vari,
harjumuspäratu, kriiskav ja vali.
Hõbehall, pilvine, kohev taevas,
kogu maailm nüüd üleni vaevas.
Raagus tammede kuivanud lehed,
üksikud, kurvad ja üdini õnnetud mehed.
Tundrataolised tugevad tuuled,
värvitud, värisevad huuled.
Kuukiirte eest põgenev päike,
harjumuspärane, vaga, ent mitte väike.
Hapnikust tulvil on inimtühjade linnade varemed,
puhtaks pesevad tolmust rünkpilvede sademed.