Sõnale pilved leiti 299 luuletust (pop)
Siiralt sinu
Ma tahan naerda nii, et pisarad silmis
und näha sellist, mis tunduks kui ilmsi
emotsioonid enesest välja karjuda
ebaõiglusega mitte iialgi harjuda
nutta vaid valust, kui varba löön ära
kuulda sosinat, mitte mõttetut kära
vajuda unne kui väsimus kontides
astuda püstipäi, mitte lonkides
naeratust ka võõraga jagada siiralt
oma mammonat mitte kaitsta nii kiivalt
julgeda tunda nii kirge kui iha
eksida, vabandada, väljendada viha
justkui üks olla embuses armsamaga
näha päikest ka hallide pilvede taga
Gailys
Ingli nimi
Laps ootuses pilvedel istus
ja raputas kartlikult pead,
juba suukegi virilaks kiskus...
"Ei tea ju, mis saama must peab...!"
"Ära muretse," lohutas Jumal,
"Sul antakse ingel üks teele
ja ole ka tark sa või rumal -
ta juhib sind alati reele!"
"Kuis tunnen ta ära ja kas
on mingine nimigi temal?"
Siis naeratas Jumal ning vastas:
"Jah, inglite nimi on EMA..."
/Mari*Uri/
Ema,kallis!
Istu ja vaata,kuis
Täna tuul valssi tantsib just
sinu rütmi saatel.
Tunne ja naudi,kuis su nahka
Süstib päikene kauge ja mahe oma
Lõputuid kiiri.
Kuula ja kuulata,kuis
Kaunimad laululinnud sulle
Laulavad viisi kõlavat.
Vastu sa võta sinine
Taevalaotus,kust unistused
Suured hajutanud pilved.
Tunneta kuis õhk kerge ja hell
Kannab sind kõrgustikele,kus
Ootamas sind mina,hoidmas kuldliiliaid,
Niisama kuldseid kui sina,kallis ema.
IGATSUS
HALLIDEST PILVEDEST PUDENEB PISARAID
KÜLM HETKEKS NEID VORMIDA PÜÜAB
FILIGRAANNE KUNSTITEOS LIUELDES
MÄRGA MAAPINDA SUUDELDES HÜÜAB:
VÕTA MIND! ÄRA KÜLMA ME VAHELE LASE!
KUIGI KÜLMANA OLEN VEEL KENAM
JA PÄIKESE PAISTEL NII SILLERDAV
TAHAN SIISKI SUL PAKKUDA ENAM
Kui oleksin tundnud sind varem
Kui oleksin tundnud sind varem,
siis oleksin kinkinud sulle
oma kollase lumelabida
oma punase liivalabida
ja sinise ämbri,
kus taevatähed peal.
Kõik võilillemurud
oleksin aindnud ma sulle
ja liivaaugud ja kekskastiplatsid
ja puiesteed kõik,
täis lehti ja kastanimune,
ja kõige pikemad liukohad rentslis,
mis teada.
Ja tünnid kõik vihmaveetorude all
mustläikiva veega,
mustläikiva põhjatu veega,
mustläikiva vee kõnega
taevast, puuladvust
ja pilvedelennust
ja sellestki veidrast,
mis vaadates sinna
tõusis mul kurku
nagu lind,
na .....
Maga, mu kallis
Maga, mu kallis, maga.
On puu meil akna taga,
ta pimedas vaikselt oma kiikuvaid oksasid kehitab
ja sulle oma südamelehtedega uniselt lehvitab
pärast päevatööd:
"Head ööd!"
Maga, mu kullake, maga.
Maga, mu kallis, maga.
On kuu meil akna taga,
ta pilvede vahelt sulle magusasti naeratab läbi une,
nagu sind valgesse pehmesse vativoodisse heituma meelitaks:
"Tule, tule!"
Maga, mu kullake, maga.
Maga, mu kallis, maga.
On tuul meil akna taga,
ta heasti tasakesi sulle oma kauneimat vileviisikest luulutab
ja kosutavat parimast paremat unenäolist muinasjuttu
kuulutab:
"V .....
Kevad
Ärka ja vaata -
kevad on käes:
päikesesoojus, sinine taevas...
Mu sõber, kuula -
kuuldub veetilga heli,
ja loodus on täis lindude hääli...
Vaata, kui jälle
elu keeb ümberringi...
liiguvad taevas heledad pilved...
lendavad tagasi lõunast linnud...
ja meie südames on uued rõõmud...
Muutusi taju, kevadet tunne,
laula õnnest... Kui on meeldivad muljed!
Kuldne päikesevalgus ja sinine taevas...
Vaata, mu sõber,
juba kevad on käes.
/14. märts 2015 a./
Detsember
Nüüd lumepilvedesse
loojang vajub
ei ole vahet
päeval ega ööl
ja lobjakas ja
pikad vihmasajud:
need aastalõpu
viimsed meistritööd.
Pilk eksleb
hingesoppe pidi
ja silme ees on
läinu panoraam:
on omajagu
samme tehtud tagurpidi
nii mõnes asjaski
on muutund arusaam.
Kui tasakaalus
üldse olid kaalud?
Mis trikke vahel tegi
heitlik meel?
Kes ära kadus ja kes
ikka kõndis
me kõrval pisut
konarlikul teel.
See aastalõpu
kerge raskus
ja unistus,
mis ootab ees…
Ei saa ju öelda
nagu kõigel oleks
minna lastud,
ei saa ju öelda
.....
Päevadel
Hommikutel, kui ma varavalges
üles tulen,
neile mõtlen, kes ei ole
üldse saanud und –
neile, kellel südametel
suuremgi kui mure
või kelle jaoks on
armudes
ööl pikkust ainult tund.
Päevadel, mil alles pärastlõunal
üles tulen,
neile mõtlen, kes on juba
täitsa uinunud –
või sulle, kes sa oled
ammu üleval ja
tuled, et tuua
pesud tuppa, mis
on väljas kuivanud.
Ning õhtutel, kui viimaks oma
ärkvel silmad sulen,
pilvedele mõtlen, mis on
ümbritsemas Maad –
ja sellele, et kui meid poleks
valvamas need uned,
sina
selle ülesande
enda kanda saaks… .....
Talvine õhtu
Päikese suur helepunane hõõguv kera
Vajus naaberküla taha maha
Läbi pilvede ujus välja kuuketas
Tähed üksteise järel joonistasid taeva täis.
Milline haruldane imekaunis suur vaip
Sai nähtavaks talvises taevas
Üks väike täheke hakkas libisema alla
Lai roosakas taevaäär hakkas helenduma ja kahvatus.
Kummalisus.
Igal hommikul ärgates,
justkui uinuks uuesti.
Uinuks taas,
kalklikku kergendust otsides.
See reaalsus on karmim
kõige kohutavamast unenäost.
Karmim vigadest,
mis olen sooritanud õigesti.
Uppudes maagilisse võltslikkusesse,
justkui näeks ma viirastust,
su nägu,
su varju,
su häältki kuuleks,
Ikka veel nii valelikult siirast..
Vaatan taaskord
su varjundis olevatele silmadele silma,
Reaalsust kärpides,
vaatan korraks kõrvale,
mida pidasid nüüd silmas?
Kas murtud sõnadega külma,
surnud jäikust tooma tulid?
Või nende elutute ridadega
soovitud unelmat purustama tulid?
Tundub nagu .....
— Maivis L